Suur lotovõit võib olla üks hirmus asi. Ühe hoobiga võimaldab see täita trobikonna unistusi ning muudab mõnusa väikekodanliku elurütmi palavikuliseks tõmblemiseks.
Jaga
Sildiarhiiv: rahandus
Kogu kütuseaktsiis peaks minema teehoidu
![[wallcoo_com]_road_picture_AP24019](http://breidaks.eu/wp-content/uploads/2013/05/wallcoo_com_road_picture_ap24019.jpg "[wallcoo_com]_road_picture_AP24019")
Tallinna linnavalitsus vaidlustas kohtus vabariigi valitsuse korralduse, mille alusel jagati kohalike teede hooldamiseks tänavu 29 miljonit eurot.
Jaga
Eestlase finantskirjaoskus vajaks lihvi
Ettevõtja Hans H. Luik kirjutas jaanuari alguses, et riik peaks end tegijate kukilt koomale tõmbama ega mängima ideedega, kuidas maksukoormust ühest või teisest servast kergitada, sest see koorem on niigi kohati hingematvalt raske.
Jaga
Küll aeg euro haavad parandab
Euroopa võlakriisiga seoses on üsna tugevalt juurdunud arusaam, et poliitikud pole oma ülesannete kõrgusel. Sel ajal kui turud, s.t inimesed ootavad poliitikuilt ja eurokraatidelt kriisile otsustavat lahendust, näivad nemad ainult molutavat.
Jaga
Eurost saab asja. Uskuge!
Naised räägivad, et Eesti mees on üks tuim tükk, kes ei viitsi suhte pärast vaeva näha ja sellepärast ongi meil abielulahutusi nõnda palju. Ühisrahaga seotud suhetes näib see arvamus paika pidavat, sest niipea kui euroga hakkasid asjad viltu vedama tõstatasid majandusajakirjanikud küsimuse, kas ei peaks eurotsoonist jalga laskma?
Jaga
Paul Krugman aitab sotsid võimule
President Toomas Hendrik Ilvese reljeefne seisukohavõtt nobelist Paul Krugmani aadressil muutis sotside võimuletuleku järgmiste valimiste järel korrapealt palju tõenäolisemaks.
Jaga
Kirg möödus ja saabus argipäev
Eurotsooni liikmelisuse esimese aasta lõpus pidanuks Eesti rahvas ohkama kergendusohet ja tundma ühisrahast õhkuvat turvatunnet, mida rahvusvaluuta ei suutnud varem pakkuda. Ometi läks kõik vastupidi, sest kui krooni püsimine oli omamoodi rahvuslik kokkulepe, siis euro sipleb kriisis.
Jaga
Peegelist vaatas otsa jube grimass
USA reitinguagentuuri Standard & Poor’s (S&P) hoiatus, alandada kõigi eurotsooni liikmesmaade riigireitingut, võeti Eestis vastu rahandusminister Jürgen Ligi juba traditsiooniks saanud mühatusega: mida nemad kah teavad!
Minister Ligi ei olnud eurotsooni poliitikutest esimene ega ainus, kes reitinguagentuuri(de) pädevuse kahtluse alla seadis. Euroopa poliitikud on juba pikemat aega andnud vihjamisi või otsesõnu mõista, et maailma kolm juhtivat reitinguagentuuri (S&P, Moody’s ja Fitch) on vaatamata oma globaalsele tegevusulatusele siiski USA firmad.
Et veri on paksem kui vesi, siis võivad nad Euroopa rahandust tegelikusest halvemas valguses näidates juhtida tähelepanu kõrvale USA samadelt probleemidelt – riigi suur võlakoormus ja tasakaalust väljas eelarve.
Suvel kuuldus, et vastukaaluks USA agentuuridele asutatakse tuleval aastal Euroopas oma reitinguagentuur, mille töömetoodika oleks läbipaistvam ja arusaadavam.
Erapoolikuses ei maksa USA agentuure siiski süüdistada, sest seesama „paha poiss“ S&P sai augustis hakkama vaat et pühaduseteotusega, kui alandas 1917. aastast muutumatuna püsinud USA krediidireitingu tasemelt AAA tasemele AA+ väljavaade negatiivne.
Mäletame, et agentuuri otsus pälvis USA administratsiooni terava kriitika ning süüdistuse, et riigi rahanduse olukorrast on tehtud valed järeldused.
Teiste vead nuheldakse meie kaela
Millegi sarnasega tuli välja ka rahandusminister Ligi, kui selgus, et ka Eesti reiting võidakse pügala võrra allapoole tuua, kui Saksamaa ja Prantsusmaa AAA-klassi tippreitingud peaksid kukkuma. Jürgen Ligi sõnul pani S&P Eesti automaatselt eurotsooni ning sulges edasise osas silmad.
Ometi tulnuks näha, et Eesti valitsusel pole ülejäänud eurotsooniga võrreldes võlga peaaegu ollagi ning eelarve puudujääk püsib lubatud kolme protsendi piires suhtes SKPsse. Ka Eestis domineerivate Skandinaavia pankade olukord on hea võrreldes Saksa ja Prantsuse pankadega, mis kannavad Kreeka võlakirjade osalise mahakandmise läbi suuri kahjumeid.
Kas Eestile tehti reitingu alandamise ähvardusega tõesti liiga? Tegelikult mitte. S&P hoiatus on objektiivne ning võtab arvesse riske, millest Eesti poliitikud on pidanud vajalikuks praegu vaikida.
Tuleb mõista, et Eesti võib praegu teha ka ülejäägiga eelarve ja välisvõla jäägitult kinni maksta, kuid suurt pilti see oluliselt ei mõjuta. Eesti kaal euroalas on lihtsalt sedavõrd väike, et meie eeskujulik käitumine ei pääse maksma ja kui laev vajub, siis ta vajub kogu täiega.
S&P hoiatus ei käi mitte niivõrd eurotsooni riikide kohta eraldi, vaid eurotsooni kui terviku pihta. Loogika on lihtne: kui ühisraha vedurriigid, Saksamaa ja Prantsusmaa, ei suuda läbi suruda euroala kasinuspakette, siis on sellel tagajärjed, mis puudutavad kogu eurotsooni.
Mäletatavasti öeldi see ka Riigikogu kõnepuldist euroala päästefondile EFSF hiigelgarantiid andes nii mõnegi saadiku poolt maha, et eurotsoon töötab põhimõttel üks kõigi ja kõik ühe eest ning kui euro langeb, langeme meie nii või teisiti.
Kas Eesti hakkab varsti laenama?
Imelik, et nüüd on rahandusminister selle juba unustanud ja fantaseerib, et Eesti kujutab endast mingit õnnesaart keset euroala hädade merd. Või teeb muret hoopis see, et peatselt läheb Eesti poolt EFSFile antud garantii realiseerimisele ning siis tuleb ka meil rahaturule laenama minna, et eurotsooni ees võetud kohustused saaks täidetud. Riigi võimalikult kõrge reiting (Eestil praegu AA-) on rahaturul oluline ja rahas mõõdetav suurus.
Reitingu alandamine võib asjaomastele riikidele kaasa tuua võetavate laenude kallinemise. Suur küsimärk seatakse eurotsooni ajutise päästefondi EFSF eksistentsi kohale, mille mahu suurendamiseks ette võetud võlakirjade müütamisega ollakse nagunii hädas. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka Soome, Austria, Holland peaksid oma tippreitingu kaotama, muutub kriisifondi võimekus raha kaasata ja hädas riikidele abi osutada veelgi küsitavamaks. Raha hind kasvab sedavõrd kõrgeks, et sellest pole kõrge intressi käes vaevlevatele riikidele (Kreeka, Itaalia) mingit kasu. Abifond vajaks juba ise abi.
Poliitikutega tuleb nõustuda, et reitinguagentuurid ei tee nende toimetamisi lihtsamaks. Indrek Neiveltit parafraseerides pakuvad nad vihmavarju siis, kui päike paistab ja tõmbavad selle käest, kui kisub tormiks. Aga kuidas need agentuurid peaksid siis praegu käituma? Pigistama silmad kinni ja ütlema, et tegelikult on Euroopa rahanduses kõik okei? Ei ole ju!
Paraku on eurogrupp seni silma paistnud võlakriisile vaid lahenduste otsimise ja siis nende edasilükkamisega, mis ei saa lõpmatult kesta.
Nüüd on S&P nõudliku kooliõpetajana andnud eurotsoonile kui laisale õpilasele tähtaja koolitükid järele teha või tuleb tunnistusele halb hinne, millele järgneb väljavaade vanemate taskurahast ilma jääda. On mõistetav, et kamandama harjunud poliitikutele see ei meeldi.
Jaga
Eesti peost-suhu rahanduspoliitika
Peaminister Andrus Ansip väidab õigesti, et Eesti on üks kõige paremini korras oleva rahandusega Euroopa riik. Iseasi kui mõttekas see praktika on.
Eurotsooni võlakriisi taustal näib Eesti oma asjad tõesti hästi korraldanud olevat. Kahe olulise näitaja – valitsussektori võla ja riigieelarve defitsiidi – osas eristume olulisel määral euroala keskmisest.
Eelmisel aastal Eurostati andmeil 6,6 protsendini SKPst ulatunud Eesti valitsuse võlg on köömes võrreldes seda euroala keskmiseks olnud 85,1 protsendiga. Ka eelarvega on asjad korras, sest kui euroala valitsuste koondeelarve jäi mullu keskmiselt kuue protsendiga miinusesse, siis meie olime 0,1 protsendiga plusspoolel.
Ehkki tuleva aasta riigieelarve on valitsusel koostatud tulude puudujäägiga, kaetakse see tõenäoliselt reservist. Seega laenukoormust ilmselt ei suurendata ja see peaks olema 5,8 protsenti SKPst ehk vähem kui 2010. aastal. Näib, et igasugune kriitika Eesti rahanduspoliitika aadressil on mõeldamatu.
Ülejäänud eurotsooniga võrreldes erandlikku seisu oleme sattunud tänu kahe asjaolu kokkulangemisele: 2009. aastal langetati Eestis tuntavalt palku ja avalikke kulutusi, samas kui mitmed Euroopa riigid reageerisid kriisile hoopis avalike kulutuste suurendamisega.
Eesti järsult odavdatud tööjõud võimaldas meie eksportivatel firmadel pärast lühikest šokki end kiiresti koguda ja nad said osa mitme Euroopa riigi, sealhulgas Soome, majanduse elavdamise programmist, mida rahastati riigivõlaga. Suurendatud riiklikud tellimused hoidsid esialgu ära finantskriisi muutumise üleilmseks surutiseks.
Raske on ette kujutada, kui palju oleks meil pärast 16-protsendist majanduse kukkumist võtnud taastumine aega, kui USA ja Euroopa riigid ei oleks 2009. aastal oma majandust turgutama asunud. Sellegi poolest jätkub Eestis praegu küllaga tarku, kes peavad tollaseid kulutusi kriisi edasilükkamiseks ja soovitavad eelarve puudujäägiga kimpus valitsustel võtta Eestist eeskuju.
Tulega peab oskama toimetada
Ometi ei taheta Eesti eeskuju järgida. Vastupidi: Taanis hiljuti võimule tulnud sotsiaaldemokraadid teatasid esimese asjana, et asuvad riiklike tellimuste suurendamisega elavdama majandust, et jahenev ärikliima võimalikult väikeste kadudega üle elada. Võiks küsivalt hüüatada: kas Kreekast pole midagi õpitud?!
Eestis tsementeeritav arusaam, et riigieelarve tasakaal tuleb saavutada kulude kärpimisega, kulutada saame vaid seda raha, mis on juba teenitud ja tasakaalus riigieelarve peaks olema põhiseaduslik nõue, põlistab peost-suhu elamist ega soodusta arengut.
Krediit ei ole saatanast, kuigi keskajal nii usuti. Laenuraha on pigem nagu tuli, millega tuleb osata ümber käia – kreeklased valasid tulle õli, meie aga vett. Tuleks aga osata hoida lõket, et see annaks külmaga sooja, kuid palavaga ei kõrvetaks.
Eesti valitsusel ei tule riigi laenukoormuse suurendamise peale veel pikki aastaid tõsiselt mõelda, sest selleks ei ole reaalset vajadust. Ajal kui suur hulk investeeringutest tehakse Euroopa Liidu fondide kaasabil, ei ole riigil tarvidust lisaraha turult kaasata. Seda enam, et Eestil on praegu kasutada heitmekvoodi müügist saadavad summad, pluss riigile kuuluvatest ettevõtetest võetav omanikutulu.
Võime ühiselt rõõmustada, et meil on olnud õnne ja erakorralisi sissetulekuid, millega valitsus on viimastel aastatel suutnud riigi rahanduse imeväärses korras hoida ning jõudu jätkub ka investeerimiseks.
Ühel hetkel on aga heitmekvoodid müüdud, ELi toetuste osakaal investeeringutes väheneb, kuid vajadus riigi investeeringute järele säilib ka tulevikus. Olgu selleks siis riigi suurprojektid, nagu neljarealine sõidutee Tallinna ja Tartu vahel, Saaremaa sild või miljard eurot maksev Eesti Energia uus elektrijaam, mille rajamisel on valitsus ühel või teisel moel lubanud osaleda.
Raske on sealjuures ette kujutada, et tulevikus hakkab riik mõne suurema taristuprojekti jaoks koguma raha, nagu poisid mudelauto ostmiseks. Näiteks Koidula piiriraudteejaama ehituseks kaasas riik endale kuuluva Riigi Kinnisvara ASi vahendusel välisvahendid (mis ei olnud ELi toetus), sest riigieelarvele käis ligemale 70 miljoni euro suurune projekt üle jõu.
Võlg on majandamise osa
Riigivõla hoidmine võimalikult madalal tasemel ei peaks olema eesmärk omaette, nagu ta Eestis kipub viimase paari aasta poliitilise retoorika põhjal kujunema. See küll eristab meid ülejäänud eurotsoonist, kuid ei midagi rohkemat. Raha kogumine iseenesest ei loo väärtust, vaid ikka selle kasutamine.
Konservatiivide hädakisa, et riik ei tohi elada tulevaste põlvede arvelt, on kohatu. Miks arvatakse, et tulevikku investeerimine on elamine tuleviku arvelt? Kui riik võtab laenu, et langusse läinud majandust elavdada, ehitada vajalikke rajatisi, ei ole see elamine tuleviku arvelt, vaid töötamine tuleviku heaks.
Pole veenvat põhjust väita, et need tulevased põlved, kellele valitsus ei soovi võlgu kaela võtta, sellise poliitika heaks kiidavad. Neile pärandatakse küll riigi tühi laenukonto, kuid ühtlasi ka hulk tegemata töid.
Kahtlemata kehtib edaspidigi ütlus „võlg on võõra oma“, kuid riigivõla puhul pole see absoluutne tõde. Näiteks suure välisvõla poolest tuntud Itaalia võlakirjadest kuulub üle poole Itaalia oma investoritele, sealhulgas tavalistele inimestele, kellel on võimalus paigutada oma raha oma riigi võlakirjadesse.
Eestis sellist võimalust pole ja sestap investeeritakse ka näiteks meie pensionifondi raha osaliselt teiste riikide võlakirjadesse, antakse teiste riikide teenistusse.
Toimivat võlakirjade turgu Eestis ei eksisteeri, sestap pidi näiteks tänavu suvel 225 miljoni euro väärtuses võlakirju emiteerinud Elering noteerima need Londoni börsil, mitte Tallinnas. Tõenäoliselt poleks sellise summa kokkusaamine Eestis olnud ka jõukohane ülesanne, kuid näiteks 30 miljoni euro hankimine riigi omanduses Estonian Airi investeeringute katteks tasuks proovimist.
Seda enam, et potentsiaalset vaba raha peaks turul leiduma. Näiteks Eesti kodumajapidamised hoiustavad praegu kokku üle 4,5 miljardi euro, millest umbes pool seisab olematu intressiga nõudmiseni kontol ja teine pool valdavalt tähtajalisel kontol. Trend on sealjuures hoiuste mahu suurenemise poole. Riigifirma võlakirjad oleksid kahtlemata soodsaks alternatiiviks, kuhu inimesed oma vaba raha saaksid investeerida.
Jaga
Teateid tuumikeuroopast
Riigikogus toimunud hääletus Euroopa ühiskassas osalemise üle oli ühe unistuse täitumine – kuulume koos Euroopa tuusadega ühte tuumikusse.
Jutud kahekiiruselisest Euroopa Liidust, tuumikeuroopa tekkest hakkasid valjemalt levima koos kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi liitumisega 2004. aastal. Juba tollal olid skeptikud veendunud, et otsustusmehhanismiga, mis kõlbas 15 liikmesriigile, jäädakse 25 liikmesmaa puhul hätta, sest erihuvisid saab ühishuvidest olema rohkem.
Nüüd on liit paisunud juba 27 liikmeni ning oodatavasti jätkab laienemist. Plaane on otsustamise paindlikumaks ja operatiivsemaks muutmise kohta tehtud palju, kuid head nahka pole sellest saanud. Liit näib juhitamatu monstrumina.
Tähtsamad otsused Kreeka ja teiste eelarvekriisis valitsuste aitamise asjus langetatakse Berliinis, Pariisis, Helsingis, Frankfurdis, kuid mitte pealinnas Brüsselis. Tuleb küsida: kes kamandab euroalas? Mitu liitu mahub Euroopa Liitu?
Teemaarendus ELi tuleviku asjus on üldjuhul pakkunud huvi vähestele ja sellel pole Eesti sisepoliitikas olnud väljundit. Jutuveeretamine stiilis „Euroopa Ühendriigid – poolt või vastu“ või „Kahekiiruseline Euroopa ning Eesti“ on olnud intellektuaalselt huvitav vestlusaines üksnes elitaarsele seltskonnale ja Eesti ei ole selles osas erand.
Eelarvekriisi jooksul on aga jutt tuumikeuroopast ja kahekiiruselisest Euroopast saanud palju konkreetsema sisu. Näib, et oleme mingisugusel kujul Euroopa ühendriigile lähemal kui ei iial varem, sest kui varem räägiti üksnes ühistest väärtustest, suuremast lõimumisest, siis nüüd on mängus raha.
Kiirem ja aeglasem Euroopa
Levinud käsitluse järgi moodustavad kahekiiruselise Euroopa „kiirema“ poole Saksamaa ja Prantsusmaa ümber koonduvad, tihedamat integratsiooni taotlevad riigid. Just need kaks kontinentaaleuroopa suurriiki on ka praeguses võlakriisis haaranud initsiatiivi. Ükspuha kui hästi või halvasti see neil on õnnestunud ja millised on tegelikud motiivid, võrreldes Euroopa Komisjoniga on Pariis ja Berliin jõudnud rääkimise kõrval ka midagi teha.
EFSFi ehk euroala ühiskassa moodustamisega luuakse ühtlasi sisu ka mõistele „Tuumikeuroopa“. Euroala riikidele antud valik on lihtne: kas oled sees või väljas. Eesti otsustas olla sees, sest mis meil muud üle jäi? Tugev Euroopa Liit on ajaloolistel põhjustel meile oluline ja Euroopa ühisraha on selle seni tugevaim väljund.
Ühiskassa moodustamisega aga asi ilmselt ei piirdu, sest selle olemasolu iseenesest ei taga võlgnikriikide rahanduse korrastumist. See on vahend hullema ärahoidmiseks. Aga kassa olemasolu annab selle garantidele, sealhulgas Eestile, moraalse ja tulevikus ilmselt ka seadusliku õiguse nõuda ümberkorraldusi võlgnikriikide rahanduses, eelarve- ja maksupoliitikas.
Järk-järgult viib see eurotsooni poliitikate ühtlustumisele, seega suuremale lõimumisele, mida võib kokkuvõttes nimetada ka ühendriigiks.
Teisiti poleks asjade käik mõeldav, sest kui ühed riigid võtavad teiste riikide nimel riske ja teevad kulutusi, ei ole senine euro tagamiseks sõlmitud džentelmenide kokkulepe enam piisav. Tarvis on õigust jõulisemalt vahele segada, tarvis on jõulisemat ühendust, mis kaitseks käendajate vara. Saksa nuut hakkab tantsima sõnakuulmatute turjal.
Aeg mõelda tulevikule
EFSFiga ühinemise heaks kiitnud Eesti parteid ei peaks praegu kulutama aega enese õigustamisele stiilis „Euroopa põleb, peame oma ämbritega kustutama tormama“ ning vastased võiksid hoiduda pealetükkivast populismikiusatusest.
Debateerida tuleks selle üle, mis saab pärast eelarvekriisi lahendamist? Milline on Eesti positsioon pärast käimasolevat lahingut euro pärast? Millisena kujutame ette Euroopa rahanduse uut karkassi?
Eesti valitsus ja Riigikogu usuvad, et euroliit suudab ühisraha püsti hoida, sest muidu poleks nad kahele miljardile garantiid andnud. Nüüd oleks aeg mõelda, millisena soovib Eesti näha eurotsooni ja ELi laiemalt pärast seda, kui rahanduslik stabiilsus on saavutatud.
Eestil on täielik õigus selles osas oma ettepanekud lauale lüüa, sest ka meie oleme oma panuse teinud.
On päris selge, et kriisijärgne eurotsoon ei saa olla selline, nagu eelmise kümnendi keskel. Halada selle üle, et meid on petetud, kuna tahtsime astuda hoopis teistsugusesse eurotsooni, on rumalus, sest elu on pidevas muutuses ja alati tundub, et head ajad on juba selja taga.
Just praegu on õige aeg tegeleda euroala tulevikuküsimustega ka Eestis, sest vahest esmakordselt oleme olukorras, kus meid suure laua taga tähele pannakse.
Jaga