Tallinna linnavalitsus vaidlustas kohtus vabariigi valitsuse korralduse, mille alusel jagati kohalike teede hooldamiseks tänavu 29 miljonit eurot.

Nagu linnajuhtide sõnavõttudest võib järeldada, siis ei valmista Tallinnale muret mitte niivõrd pealinna väiksevõitu osakaal omavalitsuste teeremondiraha ühiskatlas, vaid see, et seal keedetav supp on liiga vesine.

Nõnda soovib pealinn kohtu kaudu valitsuse käest teada saada, miks eraldati omavalitsustele just 29 miljonit eurot, aga mitte rohkem. 29 miljonit eurot moodustab vaid kümnendiku tänavu teehoiule kulutatavast rahast, samas kui kohalike omavalitsuste teed moodustavad Eesti teevõrgust 72 protsenti.

Võib mõista, et Tallinn püüab auklike sõiduteede pärast raevunud inimeste pahameele suunata endast mööda – keskvalitsuse pihta. Poliittehnoloogiliselt on see arusaadav käik, kuid kohtus vaevalt see Tallinnale edu toob ja ilmselt ei olegi see Keskerakonna peamine eesmärk.

Olgu eesmärk milline tahes, tuleb Tallinna initsiatiivi teehoiurahade jaotamise asjus siiski tervitada. Pole ju tänavaaugud midagi Tallinnale ainuomast, vaid need lõhuvad sõidukeid nii Virus kui Võrus, Setumaast Saaremaani.

Eesti sõiduteede kvaliteet on üsna künklik. Oleme suutnud ehitada küll mõne korraliku maantee, paari pompöösse liiklussõlmega, kuid riigiteelt maha keerates satub liikleja tihtipeale ajas paarkümmend aastat tagasi.

Kohalike teede olukord on eelkõige viimastel aastatel kiiresti alla käinud, sest kui riigiteede ehitusega elavdati masu ajal majandust, siis kohalike teede hooldusraha vähendamisega tasakaalustati riigieelarvet.

Kuna probleemid on kuhjunud, siis räägitakse üha valjemalt, et teehoiu töödemahu suurendamise rahastamiseks tuleks kehtestada raskeveokitele maanteemaks. Ilmselt soojendab valimiste lähenedes keegi üles mõtte seada sisse ka üldine automaks või siis vähemalt džiibimaks.

Ent tegelikult annab ka kehtiv teeseadus valitsusele piisavalt mänguruumi, et lisakoormisi rakendamata teehoius positiivseid muutusi esile kutsuda. Teeseadus näeb ette, et teehoiu rahastamiseks peab riik kulutama vähemalt 75 protsenti kütuseaktsiisi kavandatud laekumisest. Sama seadus sätestab ka, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse igal aastal vähemalt 10 protsenti teehoiule ettenähtud summast.

Nagu näha, on valitsus ka käesoleval aastal oma miinimumkohustused täitnud. Samas ei keela keegi käivitada teehoiu maksimumprogramm ehk kulutada teehoiuks mitte minimaalsed 75 protsenti kütuseaktsiisist, vaid näitks 100 protsenti. Niisamuti ei keela seadus valitsusel suurendada kohalikele teedele eraldatavaid investeeringuid 10 protsendilt näiteks 40 protsendile aastasest teehoiurahast.

Tänavu on valitsus planeerinud kütuseaktsiisi koguda 417 miljonit eurot, millest teehoidu minev 75 protsenti moodustab 312 miljonit. See tähendab, et enam kui sada miljonit eurot kütuseaktsiisi vahendeid kulutatakse mingisuguste teiste eelarveliste eesmärkide täitmiseks.

Võib muidugi öelda, et saja miljoni euroga imet ei tee, aga usun, et kui igal aastal tiksuks sadakond miljonit eurot teehoiu eelarvesse juurde, oleks selle positiivne mõju pikemas plaanis tuntav.

Valitsusele ei saa praegust aktsiisiraha kasutamise praktikat otseselt ette heita, sest talitatakse ju seaduse raamides. Küll aga peaks arutlema selle üle, kas see praktika vastab kõige paremini meie vajadustele ja kui vastus on eitav, siis kuidas olukorda parandada.

Leian, et valitsus peaks suurendama kohalikele omavalitsustele eraldatavat teehoiuraha. Kasvu allikaks on kütuseaktsiisi täielik suunamine teehoidu põhimõttel, et 75 protsenti aktsiisirahast läheb riigiteedele ja 25 protsenti kuuluks kohalikele teedele.

Muidugi peab nüüd ütlema, et kelle arvelt see raha peaks tulema. Olemata kursis riigieelarve finessidega, on minul seda kahtlemata raske teha ja see ongi arutelu teema. Millised on meie prioriteedid? Mida me oleksime valmis paremate linnatänavate nimel ohverdama?

Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR. mai 2013

Jaga