Sildiarhiiv: rahandus

Poliitikud on vait, rahvas maksku

Uncategorized,


Avalik arutelu Eesti osalemise üle eurotsooni päästefondide rahastamisel näib olevat sama võimatu, kui omal ajal diskussiooni tekitamine krooni devalveerimise plusside ja miinuste üle. Miks Eesti poliitiline eliit ei soovi rahvaga asjast rääkida?
Praeguse seisuga läheb eurotsoonis viibimine Eestile maksma vähemalt 149 miljonit eurot, mis tuleb alates 2013. aastast viie aasta jooksul euro stabiilsusfondi rahana sisse maksta. Tegelikult on see ka ainus kindel fakt, mida Eesti avalikkus teab.
Aga me teame ju ka seda, et tõenäoliselt tuleb Eestil enne 2013. aastat väljastada garantiikiri osalemaks mõne hädasoleva euromaa võlgade käendamisel. Kui suurtest garantiidest jutt käib, seda hoitakse avalikkuse eest aga küllalt kiivalt saladuses, seni kuni otsus on tehtud ja edasi kaevata pole kellelegi.
Pehmelt öeldes on valitsuse käitumine olnud maksumaksja suhtes tõrjuv. Kui aeg-ajalt tulebki võlgade tagamise teemal juttu, kipub sisu ümmarguseks jääma. Mida hakata peale võimupoliitikute kinnitustega stiilis, et „Portugali valitsus peab võlakriisist väljumiseks tegema väga tõsiseid kulukärpeid ja struktuurireforme“? Või siis, et Eestile on peaküsimus „abilaenude range tingimuslikkus ning säästu- ja reformikavade vääramatu elluviimine abisaajate poolt“.

Meie maksame, kreeklane mässab
Ometi on nendele rangetele ütlustele vaatamata selgunud, et eurotsooni kõige suurem patune, Kreeka, on pärast mullust abipaketti küll streikinud ja mässanud, kuid riigi rahandusega pole midagi märkimisväärset korda suudetud saata.
Seega on poliitikute kinnitused, et abi saavad riigid allutatakse mingile eriti rangele säästurežiimile, mõnevõrra sisutühi ning pigem suunatud oma maksumaksjate rahustamiseks. Kreeka puhul ei paista kuskilt, et see riik ka tegelikult sooviks võlakeerisest välja rabeleda. Selle asemel oodatakse käsi pikas uut doosi.
On mõistetav, et Eesti poliitikud väldivad avaliku debati teket abi andmise ümber, sest ühtegi konkreetset põhjust, miks Eesti peaks oma raha mängu panema, tegelikult pole. Nagu pole ka kindlust, et nende miljonite ärakulutamisest mingit tolku oleks.
Mitme Euroopa riigi motiiv Kreekat abistada on üsna ühene: säästa oma finantsasutusi, mis omavad Kreeka võlakirju. Hinnanguliselt on 68 protsenti Kreeka võlakirjadest välisinvestorite käes ja juhul kui riik peaks muutuma maksejõuetuks ning ütlema lahti oma kohustustest, kaotaksid raha Kreeka peamised võlausaldajad – Euroopa Keskpank ning Prantsusmaa ja Saksamaa investorid.
Selget ettekujutust, millise põntsu annaks asjade selline käik Euroopa rahandusele, pole, kuid ähmane ettekujutus on hirmutav. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble sõnul lausa katastroofiline.
Kreeka pankroti korral Eesti otseseisd kahjusi ei kannaks, sest meie stabiliseerimisreservi raha ei ole rahandusministeeriumi kinnitusel Kreeka, ega ka Portugali, Iirimaa võlakirjadesse paigutatud. Eesti riigi säästude eest on peaasjalikult ostetud Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi valitsuse võlatähti. Finantskatastroof, kui see peaks tulema, tuleb aga sõltumata Eesti panusest.

Ümmargune jutt ei veena
Eesti päästemissiooni eesmärk saab sellisel juhul olla kantud üksnes ligimesearmastusest ja/või soovist teenida euroisakeste ees kannuseid. Poliitikute jutt sellest, et toetades Kreekat ja teisi hädalisi kindlustame ühisraha tugevuse ja seega iseendi heaolu, pole põhimõtteliselt vale, kuid tõenäoliselt on Eesti ka ainus riik, kus ainult taolise ümmarguse jutuga valitsuse tegevust motiveeritakse.
Valitsuse soov teemat vältida on mõistetav, kuid opositsiooni sama truu vaikimine näib arusaamatu. Opositsioon istub nagu hiir urus ega kõssagi, kui Eesti maksumaksja raha üle otsuseid tehakse.
Kindlasti ei oleks tarvis ebakonstruktiivset lahmimist, vaid arutelu, miks me oma rahaga riskime ja mida me lisaks kreeklaste meeleavaldustele selle eest vastu saame? Millised on alternatiivsed valikud? Millised on reaalsed väljavaated, et üle oma varju hüpata proovinud riigid kasinuse teele suudetakse juhatada? Millest tuleb meil loobuda selle nimel, et hädas euroriigid ei peaks nii paljust loobuma? Milline on must stsenaarium?
Vahest peamegi nüüd üles näitama solidaarsust ja raha letti laduma, sest saanud oleme Euroopa Liidust juba kah omajagu? Või peaksime käsitlema oma rahasaadetist kui investeeringut riigi mainekujundusse? Eks ole uhke olla ühes mestis Euroopa rikkamatega, mis sellest, et endal pintsak seljas mõnevõrra viledake ja kingad viltu tallatud.
Nii või teisiti, kuid valitsusest oleks aus vaikimine lõpetada ja hakata inimestele asjalikke selgitusi andma. Tabuteemade aeg Eesti poliitikas võiks juba ümber saada. Keda ja mida meil karta? Eurotsoonist väljaviskamist?

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Eesti maksukoormus – kõrge või madal?

Uncategorized,


Valimiskampaania ajal näis, et IRL ja Reformierakond võistlevad mõlemad suurima maksualandaja tiitli nimel, kuid valitsuslepingus on maksukärped lükatud esialgu turvalisse kaugusse. Siiski tuleb küsida, kas maksukärped on reaalselt Eesti majandusele vajalikud ning kas riigieelarve sõltuvuse suurendamine tarbimismaksudest on õige tee?
Kui varasematel valimistel on IRL ja tema eelkäijad suhtunud Reformierakonna maksukärpeplaanidesse pigem konservatiivse vaoshoitusega (kunagine Isamaaliidu hüüdlause „maksudega ei mängita!“), siis tänavu haarasid konservatiivid ise lipu, et marssida sõtta Eesti väidetavalt kõrge maksukoormuse vastu.
Mõistlik oleks aga esmalt selgitada, kui kõrge maksukoormus on Eestis võrreldes ülejäänud Euroopa Liidu ja eurotsooniga.
Euroopa Komisjoni poolt avaldatud bülletääni „Maksustamise trendid Euroopa Liidus“ (2010. aasta väljalase) kohaselt moodustas aastatel 1995-2008 Eesti maksukoormus keskmiselt 32,2 protsenti SKPst. Madalam oli see näitaja veel Iirimaal, Lätis, Leedus, Slovakkias ja Rumeenias (viimases madalaim 28 protsenti). ELi tänase 27 liikmesmaa keskmine maksukoormus oli neil aastail 39,3 protsenti ja eurotsooni 16 riigis keskmiselt 39,7 protsenti.
Vaatamata sellele, et 2009. aastal tõstis Reformierakonna ja IRLi eelmine valitsus kaudsete maksude kergitamisega Eesti maksukoormuse 36 protsendile, jäi see nii ELi kui eurotsooni keskmisest tasemest endiselt allapoole.
Seega pole tõene rääkida Eestist kui kõrge maksukoormusega riigist, seda enam, et käesolevaks aastaks ennustab rahandusministeerium üldise maksukoormuse alanemist 34,9 protsendile.
Sellegi poolest näib valitsusparteidele ja reale analüütikutele, et Eestis tuleks maksude alandamisega jätkata. Eeskätt on neil pinnuks silmas tööjõumaksude (töötuskindlustus ja sotsiaalmaks) ning üksikisiku tulumaksu tariifid, mis uue koalitsioonilepingu kohaselt kuuluvad lähiaastatel alandamisele (välja arvatud sotsiaalmaks, millele kehtestatakse osaline ülemmäär). Kõik paistab rõõsa ja kena, sest kellel saaks olla midagi selle vastu, kui maksud alanevad. Või siiski?

Maksukärbe suurendab tarbimist
Esiteks peaks küsima, mis on praegu valesti, et makse tingimata peaks alandama? Majandus kasvab tänavu ja ka lähiaastail ilmselt eurotsooni kiireimas tempos, nagu äsja avaldatud Ernst&Youngi majandusprognoosist selgus. Tööpuuduse kasv on sisuliselt peatunud, eksport ja välisinvesteeringud suurenevad. Mida maksude alandamine juurde annaks?
Kui Eestis kehtiks Soomega võrreldav 49-protsendine (astmeline) üksikisiku tulumaks või suisa 56 protsendi suurune, samuti astmeline tulumaks, nagu Rootsis, siis võiks maksuprotsendi üle ju arutleda. Aga meie 21-protsendine ühetaoline tulumaks jääb ELi läinud aasta 37,5-protsendisest keskmisest tulumaksumäärast tublisti allapoole. Rääkimata eurotsoonist, kus üksikisiku tulumaksu keskmiseks protsendiks oli 42,4. Tõsi, Bulgaaria 10-protsendine tulumaks on klass omaette.
Pealegi ei too tulumaksu planeeritav alandamine inimestele olulist rahalist kergendust. Näiteks 300-eurost palka teeniv inimene hakkab tulumaksu alandamise korral 20 protsendile saama kuus praeguse 258,23 euro asemel kätte 1,45 eurot rohkem. See on lisaraha, millega, nagu öeldakse, ära ei sure, kuid elada ka pole võimalik.
Seega tuleks kriitiliselt suhtuda valitsuse retoorikasse, mis rõhutab eesmärki jätta rohkem raha inimestele, kes ise teevad oma kulutamisvalikud. Suuremale hulgale palgatöötajatest jääb maksumäära alanemisest tõusev lisaraha peaaegu märkamatuks.
Seevastu siseturule orienteeritud ettevõtetele peaks otsus olema positiivne, sest pole kahtlust, et enamiku inimeste mikroskoopiline palgalisa kulutatakse tarbimisele. Eesti peale kokku moodustab see summa aga märkimisväärse lisaraha kaubandusele ja teenindusele, mis elavdab siseturgu.
Sealjuures ei maksa karta, et tulumaksu alandamisega treitakse riiki veel õhemaks, nagu opositsioon armastab viidata. Tegelikult riik ühe käega annab, et teise käega võtta, sest tarbimisele kulutatavalt lisarahalt võtab riik tarbimismaksudega oma jao tagasi. Erinevalt otsestest maksudest on tarbimismaksud Eestis ELi ja eurotsooni keskmisel tasemel ja näiteks toiduainete osas üle selle.
Tulumaksu alandamisega teeb valitsus panuse jätkuvalt suhteliselt kõrgele inflatsioonitasemele, mis Eesti riigieelarvet tõhusalt aitab täita – mida kõrgemad hinnad, seda rohkem laekub käibemaksu ja aktsiise.

Riigi vangerdusruum väheneb
Aga hiljutine eelarvekriis näitas kui raske on valitsusel riiki juhtida, kui eelarve peamise sissetuleku moodustavad tarbimismaksud. Käibemaksu laekumise järsk ärakukkumine oli tollasele valitsusele nagu kopsuhaak, samas kui omavalitsused, kelle maksutulu lõviosa moodustab üksikisiku tulumaks, said soovi korral eesootavaks kriisiks ettevalmistusi teha.
Õigus on maksualanduse pooldajatel, kelle sõnul on üksikisiku tulumaksu osakaal riigieelarvest nagunii väga väike, mistõttu võib seda rahumeeli vähendada. Samas ei saa nõus olla sellise poliitika tulemusega, milleks on riigieelarve veelgi suurem sõltuvus tarbimismaksudest. See põlistab meie majanduses olukorra, kus elu saab olla kas väga hea või väga halb. Ühtlasi suurendab see survet tarbimismaksude tõstmiseks, kui häda jälle käes.
Maksukoormuse võrdsem jagunemine otseste ja kaudsete maksude vahel annab riigile vajaliku manööverdamisruumi, kuid uus valitsus aga on sellest vabatahtlikult loobumas.
Reageerimisruumi jääb vähemaks ka töötukassal, sest koalitsioonilepingu kohaselt kuuluvad töötuskindlustusmaksed vähendamisele. Paraku on siingi risk astuda tulevikus sama reha otsa, millega kord on juba otsa ette sirakas saadud.
2005. aastal vähendas valitsus töötuskindlustusmakseid kui paistis, et töötukassa reservid on ebamõistlikult suureks paisunud. Aga nagu hiljem selgus, jäid reservid siiski väikseks, et täita masu ajal kõik võetud kohustused. Kõige halvem oli see, et valitsus jättis majanduse kõrgpunktis maksud kogumata ning otsustas tariife tõsta siis, kui ettevõtted ja töövõtjad olid juba niigi raskesse seisu sattunud.
Näib, et ajalugu on kavas selles osas korrata või usutakse valitsuses, et majanduslangused on möödanik.

Rege rauta suvel
Maksupoliitikas on Eestis järg mõnevõrra käest läinud. Kuigi valitsuspoliitikud, soovivad sõnades järgida eelarvepoliitikas kontratsüklilisust, siis sõnad ei taha tegudega väga hästi kokku minna.
Kontratsüklilisus tähendaks maksupoliitikas, et majanduse tõusuaastatel valitsus pigem suurendab maksukoormust, et koguda raha reservi ja hoida majandust ülekuumenemise eest. Langusaastatel on sellise poliitika järgimisel võimalik makse pigem alandada või tõstmata jätta, et ajal kui erasektor kiratseb, anda riiklike tellimustega äritegevusele hoogu ja tööpuudust ohjes hoida. Ütleb ju Eesti vanasõnagi, et rege rauta suvel, vankrit paranda talvel.
Nii Saksamaa, USA, Ühendkuningriik kui ka mitmed teised kõrge maksukoormusega riigid on seda teinud ja tulevad masust välja väiksemate kaotustega, kui Eesti koges.
Valitsusparteide praktika selle mudeli järgimist aga ei kinnita, sest nüüd kus majandus on kriisist toibumas ja kasv on saavutatud, on võetud selge kurss maksude alandamisele. See tähendab, et uue kriisi puhkedes tuleb makse taas tõstma hakata.

Tööjõumaksud on keskmisel tasemel
Hinnang, et Eesti tööjõumakse tuleb alandada, sest need on ülemäära suured, ei ole päris õige. ELi 27 liikmesriigi tööjõu keskmine maksukoormus oli aastatel 1995-2008 keskmiselt 36,5 protsenti; Eesti vastav näitaja oli 33,7 protsenti ehk jäi keskmisest allapoole.
Pilt muutub, kui kitsalt tööjõu maksude asemel võrrelda kogu kulu, mida tööandja inimeste palkamisel kannab. 2006. aastal oli eurostati andmeil Eesti tööjõu keskmine hind tunnis 5,5 eurot, samas kui ELi keskmine moodustas 19,85 eurot ja vanades liikmesriikides isegi 25,79 eurot. Aastaks 2008 tõusis Eesti tööjõu tunnihind keskmiselt 7,51 eurole, kuid paraku puudub võrdlusena ELi keskmine statistika.
Nii või teisiti on klaar, et maksude alandamine ei ole Eesti majandusele sedavõrd oluline küsimus, kui valitsusparteid armastavad rõhutada. Pigem kuuldub ettevõtetest, et probleemid on oskustööjõu puudusega, mis takistab neil arengut, kuigi küllap keegi ei ütleks ära väiksemast maksukoormast.
Kuid kihutamine madalate maksude kiirteel, nagu ütleb Andrus Ansip, ei pruugi olla ohutuim viis Eesti elu edendamisel, sest suurel kiirusel võib ka väikseima eksimuse hind olla väga suur.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Vallavaene maksab peremehe võlad

Uncategorized,


Ei juhtu just sageli, et vallavaene annab vabatahtlikult oma viimased püksid jalast, kui peremees oma juhtumisi rebenenud säärevarjude paikamiseks sobivat riidetükki ei leia. Eesti tõtlik asumine meist oluliselt rikkama Iirimaa laenude käendajaks jätab valitsusest kahjuks veidi kahepalgelise mulje.

Eesti ja Iirimaa majanduse põhinäitajate võrdlus ei jäta palju mõtteruumi, kes on vallavaene ja kes peremees. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta moodustas Eestis eelmisel aastal 64 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, millega oleme Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas tagantpoolt kuues, edestades vaid kaht Balti riiki, Poolat, Rumeeniat ja Bulgaariat.
Samas moodustab Iirimaa SKP ühe elaniku kohta 127 protsenti ELi keskmisest, mis asetab saareriigi ELi viie rikkama liikmesmaa hulka, kuhu meil, kui uskuda üht vana valimislubadust, on lootust jõuda 11 aasta pärast. Täpsemalt on Iirimaa SKP poolest ühe elaniku kohta Euroopa Liidus Luxemburgi ja Hollandi järel kolmandal kohal.
Võrreldes Eesti ja Iirimaa mullust majanduskasvu, õigemini selle langust, on taas iirlased paremas seisus. Kui Eesti majandus kahanes mullu 13,9 protsenti, siis iirlased elasid üle 7,6-protsendise kukkumise.
Eesti majanduslanguse ulatus oli protsentuaalselt Euroopa Liidus kolmas, vaid Leedus ja Lätis oli langus veel järsem. Iirlased paigutusid kukkumiskiiruse poolest kuuendale kohale. Euroopa Liidu keskmine majanduslangus oli mullu 4,2 protsenti.
Eestlasi võiks lohutada ennustus, et kui meil oodatakse tänavu juba 2,4-protsendist majanduskasvu, siis Iiri majandus teeb läbi ilmselt 0,2-protsendise languse. Võrreldes ELi prognoositava 1,8 protsendi suuruse kasvuga on iirlased muidugi viletsamas seisus.
Töötus on suur probleem nii Eestis kui Iirimaal, kuhu veel mõni aeg tagasi meelitati Eestist tuhandeid inimesi lihttöödele. Eestis oli septembris tööta 16,2 protsenti tööealistest, Iirimaal 14,1 protsenti. Nagu Eestis, on ka Iirimaal teravalt päevakorral noorte tööotsijate lahkumine välismaale.
Euroopa Liidu võrdluses on Eesti oma töötute arvuga tagant neljandal kohal, olles parem taas Balti riikidest ning Hispaaniast. Iirlased on töötuse osas tagant kuuendad.
Inflatsiooni poolest võivad iirlased kergemalt hingata, sest kui neil muutus aastases arvestuses novembris elu 0,8 protsenti odavamaks, siis eestlased ägasid samal ajal viieprotsendise inflatsiooni all, mis oli Rumeenia järel Euroopa Liidu suuruselt teine näitaja.

Kas anname kala või õnge?
Sellises olukorras oleks täiesti mõistlik, kui Riigikogus tekiks vähemalt arutelu selle üle, kas Eesti peaks tingimata hakkama Iirimaale antavate laenude käendajaks või mitte.
Kahtlemata on kuulumine doonorriikide hulka meeliülendav tunne, mis lubaks Eesti diplomaatidel ja valitsuse liikmetel end rahvusvaehelises seltskonnas šefilt tunda; just kui tuleks U2 soojendama Tanel Padarit. Väheoluline pole seegi, et Euroopa Liidu liikmena on meil ka moraalne kohustus hädasolijaid aidata.
Pealegi pole kaks miljardit krooni ju otseselt riigieelarvest väljavoolav raha, vaid käenduse andmine summale, mida me enda tarbeks nagunii ei kasuta. Eesti ju riigilaene märkimisväärselt ei võta.
Aga küsimusele on ka ideoloogiline lähenemisviis. Praegu on valitsus Iirimaa osas võtnud risti vastupidise positsiooni sellele praktikale, mida ta kodus rakendab. Eestis jätkub 2011. aastal kolmandat aastat tugeva režiimiga paastulaager ning valitsus ei väsi kinnitamast, et võlgu elamine on patt ning ainus viis kriisist väljuda on kulutusi kärpida. Selle nimel sunnitakse isegi päästetöötajaid osaliselt tasuta tööd tegema ja politseid tasuta puhkepäevi võtma.
Samas tõttab sama valitsus käendama Iirimaa laenu, et Euroopa üks rikkamaid riike ei peaks nii hullusti eelarvet kärpima ning makse tõstma, kui vahest meie seda tegime. Üsna kahepalgeline, kas pole? Selle asemel, et õpetada iirlastele Eesti kogemust, kuidas kriisist karmi kokkuhoiuga välja tulla, tõttame neile ummisjalu õnge asemel värsket forelli ahju toppima.
Aga äkki on hoopis asi selles, et Eesti praktikaga ei ole mujal Euroopas midagi peale hakata, kuna ükski valitsus ei riski nii karme võtteid oma inimeste kallal rakendada, kui Eestis seda kahe aasta jooksul on tehtud?

Eestil on suur laenuvõime
Suure tõenäosusega läheb iirlastele garantii andmine Riigikogus tõrgeteta läbi. Võimalik, et peatselt tuleb parlamendil võtta seisukoht osalemises ka Portugali ja Hispaania toetamise osas. Aastaks 2013 luuakse Euroopa rahanduse päästefond, mille moodustamiseks oodatakse Eestilt umbes 12 miljardi krooni suurust panust.
Et välisriikide laenude garanteerimine muutub Eesti jaoks üha aktuaalsemaks, oleks erakondadel mõistlik käivitada sisuline debatt, kui suures ulatuses on Eestil mõistlik oma kohustusi teiste riikide hüvanguks suurendada? Kus on piir, millest me üle ei astu?
Eurokriteerium lubab eurotsooni riigil võtta võlgu kuni 60 protsendi ulatuses oma SKPst. Eesti avaliku eelarve võlg moodustas 2009. aastal 7,2 protsenti, mis oli ELi madalaim näitaja, samas kui liidu keskmine oli 74 protsenti.
Faktid näitavad, et Eesti on olnud võlguelamise poolest äärmuslikult konservatiivne riik. Kuid kelle jaoks me seda liini oleme ajanud, kas tõesti ainult välismaa hädaliste toitmiseks ja katmiseks?

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Hirm teeb vaeseks

Ühiskond, ,

„Kas mäletate, et mõni rahavahetus oleks Teid rikkamaks teinud?“ kutsub maakonnaleht inimesi üles tellima lehte kaheks-kolmeks aastaks ette. „Mõtle! Euro tuleb! Ehita juba täna!“ ei jäta ehitusmaterjalide poe hüüdlaused palju mõtlemisruumi, mida oma säästudega nüüd ja kohe peale hakata. Sõnum on neil kahel üks: kuluta täna igaks juhuks rohkem, sest tulevik näib tume.
Jätka lugemist →

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Erinevad omavalitsused, erinevad huvid

Poliitika, Regionaalne, ,

Keskvalitsus näikse omavalitsustega maha mängivat tuntud episoodi Juhan Kunderi muinasjutust „Suur Peeter ja väike Peeter“, kus väiksemat kasvu mõisaori jagab suuremaga naiivselt oma leivakotti, kuid hiljem jätab turjakam töömees ta tühja kõhuga ning mõnitab pealegi. Paraku pole riigi ja omavalitsuste rahanduslik vahekord sedavõrd üheselt klaar, kui leivakottide sisu muinasjutus.
Jätka lugemist →

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Kes siis tõstab Eestis hindu?

Uncategorized, ,

Tänavaposti külge riputati silt, mis vastupidiselt levinud arvamusele teatab, et euro hinda ei tõsta. On siis kroon süüdi selles, et poes on asjad viimastel kuudel hoogsalt kallinenud või peaks otsima süüdlasi mujalt?
Eurostati andmed näitavad, et Eestis on elu viimasel viiel aastal kallinenud tublisti kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Küllap mäletame veel mõne aasta tagust meeletut inflatsioonirallit, kui poes vahetusid hinnasildid vaat ei üle päeva. Kahtlemata pole praegune olukord nii drastiline, kuid ei saa ka öelda, et viimastel kuudel aset leidnud hinnatõusud ei vääri üldse tähelepanu.
Vaadates Eesti inflatsiooni Euroopa kontekstis, siis tegelikult jäime hinnatõusuga isegi ajast maha. Mullu septembris kui Eestis jätkus hindade alanemine, oli ELis juba alanud hindade tõus. Tänavu juulis, kui Eesti inflatsioonitasemeks mõõdeti 2,8 protsenti, oli ELi vastav näitaja 2,1 protsenti ehk pealtnäha pole Eesti olukorras midagi märkimisväärset.
Küll toimuvad aga märkimisväärsed sündmused näiteks Rumeenias, kus inflatsioonitase oli aastases arvestuses juulis koguni 7,1, Kreekas 5,5 protsenti. Eesti platseerus juulis 27 liikmesriigi hulgas inflatsiooni tagurpidi edetabelis tagantpoolt kuuendale ehk tarbija silmis mitte kõige meeldivamale kohale. Ükskõik kuidas statistikale ka otsa vaataks, Eesti mõnevõrra kiiret hinnakasvu pole võimalik mitte märgata.
Hindade kiirenenud kasvul on kaks olulisemat põhjust. Esiteks tuleks aeg eelmise aasta suvesse tagasi kerida, meenutamaks fakti, et valitsus tõstis 1. juulist käibemaksu 18 protsendilt 20-le. Nagu toona ennustati ja hilisemad osaluseksperimendid tõestasid, neelasid tootjad ja kaubandus maksutõusu siis lihtsalt alla. Hinnad jäid tarbimismaksu tõusule vaatamata samaks või jätkasid langemist. Seda kinnitab ka statistika, sest veel mullu augustis odavnesid toiduained juuliga võrreldes kaks protsendipunkti.
Kahtlemata pole tootjatele-kauplejatel millalgi pähe tulnud mõte, et see peakski nii jääma. Loomulikult ei saanud kaua kesta olukord, kus riik tõstis küll üldist tarbimismaksu, kuid toodete letihinnad hoopis alanesid. Käibemaksu tõus jõudis poeletile mitmekuise viiteaja järel alles tänavu, nagu ilmselt paljud teisedki hinnatõusud, mille tootjad ja müüjad olid masu kõrgajal enda kontosse kirjutanud.
Eesti Energia suurklientidele tänavu kevadel kehtima hakanud vaba elektriturg tõi tegelikult kaasa elektri hinna märgatava kasvu, kallinenud on ka maagaas ja enamik sisendeid, mida töötlev tööstus kasutab. Välja arvatud tööjõud, mis on odavnenud.
Lõpmatult ei olnud tootjatel ja kaubandusel võimalik sisendite hinnatõusu ja maksukoormuse kasvu eirata ning nüüd, kus masu on osade meelest lõppemas või koguni läbi, tõttavadki ettevõtted hindu tõstma. Ajal kui tarbija veeretas igat krooni enne seitse korda peost pihku, kui raatsis kulutuse teha, ei saanud kaubandus ega tootjad riskida hindade tõstmisega, sest karmis konkurentsis toonuks see kaasa teadagi mille.

Hinna tõstmisega rutt taga
Nüüd kui majandus on taas nina ülespoole seadnud, arvatakse, et hinnapoliitikasse võib veidi loomingulisemalt suhtuda ning küllap soovitakse vahepeal kaotatud raha nüüd tagasi teenida. Ehk teiseks hinnatõusu mootoriks on inimlik saamahimu, sest kui oled kõrbes tükk aega janu kannatanud, siis proovi end kaevu juures viisakalt ülal pidada! Ikka tahaks ahmida, mitte kõrrega molutada.
Ühtlasi on tootjatel-kauplejatel hindade tõstmisega ka kiire, sest olulisemad hinnakorrektuurid tuleb veel selle aasta sees, enne euro tulekut, ära teha. Avalikult on ju suur osa lugupeetud ettevõtjaid deklareerinud, et eurole üleminekut nad hinnatõusu kattevarjuks ei kasuta ja äsja luges neile sõnad peale ka president. Järelikult tuleb see asi enne ära korraldada.
Mõni aeg tagasi palju kõneainet pakkunud Eesti väidetava pagarikartelli juhtum kaotab ilmselt aktuaalsuse, sest isegi kui tootjad millalgi süüdi mõistetakse (mis on ebatõenäoline), tõstavad lähema kuu jooksul suuremad leivatootjad nagunii hindu.
Tõenäoliselt saamegi jaanuaris näha suhteliselt tagasihoidlikku inflatsiooninäitajat, kuigi keegi ei tea, milliseks kujuneb talv ja kui suured tulevad küttearved, mis tarbijahinnaindeksit ülespoole krutivad.
Kuidas jätkavad hinnad käitumist järgmisel aastal, sõltub Eesti ja eurotsooni majanduse edasisest arengust. Pigem võib uskuda, et inflatsiooninäitaja tuleb pärast praegust mullistust allapoole, sest vaevalt nõudlus väga kiiresti kasvab, mis võimaldaks tarbijahinnaindeksil jätkuvalt kõrgel tasemel püsida. Euroopa majanduskasvu väljavaated on küll viimastel nädalatel avaldatud teadete põhjal mõõdukalt optimistlikud, kuid nõudluse taastumine võtab siiski oma aja.
Pigem võib Eestis juhtuda see, et talve teises pooles hakkavad toidu- ja tarbekaubad taas hoopis odavnema. Küllap on paljudel peredel siis näpud veelgi sügavamalt põhjas, kui eelmisel kevadtalvel pärast suurte küttearvete tasumist. Kui talv juhtub taas karm tulema, saavad pered eluasemekulude kõrval toidu- ja tarbekaupadele veel vähem raha kulutada, kui sel aastal. Samas on hinnad juba tõusnud, vana rasv söödud, kuid palk endiselt väike või puudub üldse. Sellises punnseisus pole tootjatel võimalik muud teha, kui hinda alla lasta, et mingisugune rahavoog säilitada, või siis otsad kokku tõmmata.
Kuigi valitsus väitis buumi ajal, et riik inflatsiooni alandada ei suuda, suutsid nad praegusele hinnatõusule mulluste maksutõusudeaga siiski tublisti kaasa aidata. Poliitikutel vedas, et ettevõtjad venitasid hindade tõstmisega viimase piirini, mis võimaldab nüüd pahameele tootjate kaela suunata.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Saba liputab koera

Uncategorized, ,


Kooliaasta hakatuse puhul peetavates ilukõnedes mainitakse tihtipeale, et kool on küla alus ning kui esimene kaob, hukkub teinegi. Kool on tõesti paljude valdade eksisteerimise peamine põhjendus, isegi juhul kui kooli enese eksistentsile on raske põhjendust leida.

Haridusasutuste olulisus saab selgeks, kui avada ükspuha millise omavalitsuse eelarve. Üksikud erandid kõrvale jättes, vaatab sealt vastu tõdemus, et koolidele ja lasteaedadele kulutatavad summad moodustavad Eesti omavalitsuste iga-aastastest eelarvekulutustest umbes poole.
Kui pool kohalikus omavalitsuses ümberjagatavast rahast läheb lasteaedade ja koolide käigushoidmiseks, siis saab väita, et ühele tüüpilisele Eesti omavalitsusele on hariduse korraldamine väga oluline või peamine ülesanne.
Vaatleme veel rahanumbreid: Eesti omavalitsuste 2010. aasta 19 miljardi krooni suurusest koondeelarvest moodustab üle 15 protsendi raha, mille vallad ja linnad on saanud riigilt hariduselu toetamiseks. Täpsemalt kuulub selle kolme miljardi krooni suuruse toetuse sisse pedagoogide palgafond, pluss õpikute ostmise toetus ja muu säärane. On omavalitsusi, kus riigi eraldatud haridusraha moodustab eelarve kogutulust viiendiku ja rohkemgi.
Eelarve võimalikult suur üldmaht on omavalitsusele aga äärmiselt oluline näitaja, sest sellest, ja tegelikult ainult sellest, sõltub tema laenuvõimekus, mis on omavalitsuse arengu üks peamisi eeldusi. Lahutades omavalitsuse tuludest riigieelarvelise haridustoetuse, väheneb automaatselt valdade ja linnade laenuvõime, kahanevad avalikud investeeringud, kannatab heaolu jne.
Selline on ratsionaalne põhjendus ilusatele sõnadele, mida vallajuhid koolist ja haridusest laiemalt ikka rääkida armastavad. See on ratsionaalne põhjendus ka sellele, miks omavalitsused ei suuda õpilaste arvu vähenemisele vaatamata koolivõrgu optimeerimises vabatahtlikult kokkuleppele jõuda. Iga vallavanem teab, et kaotatud kool tähendab pikemas plaanis ka valla kadumist.
Oma kool on omavalitsuse jaoks otseses mõttes hädavajalik asutus, sest selle kadumine võib mõnel pool küsimärgi alla seada kogu omavalitsuse edasise eksistentsi. Kuid kas kooli mõju kohaliku omavalitsuse üle pole järsku liiga suur? Kas kool kuulub omavalitsusele või hoopis omavalitsus koolile? Kas saame olla kindlad, et kool ei kuritarvita oma võimu?

Kool teeb poliitikat
Kuna kool on kohalikus omavalitsuses rahanduslikust küljest mõjukas asutus ning pedagoogid kuuluvad oma kogukonnas arvamusliidrite sekka, jätab see loomulikult oma jälje ka kohalikku poliitikasse. Koolijuhid, õpetajad on tihtipeale kohaliku volikogu liikmed ning ma ei kahtle, et üks ajend lasta end saadikuks valida tuleneb nende soovist tagada koolile kui oma sissetulekuallikale soodsate otsuste langetamine.
See ei ole loomulikult taunitav, kui keegi oma asutuse jaoks lobitööd teeb. Kardan aga, et koolide liiga suur võim valla asjade üle otsustamisel võib saada takistuseks mõistlike muudatuste tegemisele Eesti koolivõrgus ja halduskorralduses tervikuna.
On täiesti inimlik, et ükski koolijuht ega pedagoog ei suuda jääda rahulikult istuma, kui vallas algab näiteks diskussioon selle üle, kas kahe väikese põhikooli pidamise asemel poleks otstarbekam vedada lapsed ühte kooli kokku, koondada resurss ja kvaliteet. Loomulikult võitleb igaüks oma koha nimel, kuigi avalikult seda eitatakse.
Tüüpiliselt on ühes vallas asuva kahe või enama kooli ühendamise taga vallavanema meeskond, kelle soov on säilitada vallas vähemalt üks enam-vähem toimetulev haridusasutus ning sellega kaasaskäiv rahavoog. Nemad näevad rahanumbritest kõige paremini, et jätkamine kahe või enama nõrga kooliga on tupik, mis lõppeb liiga suurteks paisuvate kulude tõttu haridusliku kollapsi ja vallaelu langemisega koomasse.
Samad vallavanemad muudavad aga kõhklematult meelt ja retoorikat, kui jutt käib kahe või kolme naabervalla koolide ühendamisest. Kuigi protsessi loogika ei muutu, on selles olukorras enamik vallavanemaid kategooriliselt oma kooli sulgemise ja laste naabervalda saatmise vastu.
Isegi kui naabervallaga oleks laste arvu ja raha hulka silmas arvestades mõistlik pidada kooli kahasse, eelistab enamik vallavanemad sellises olukorras pigem vaikset edasitiksumist. Nad hakkavad rääkima kulunud juttu sellest, kuidas suures koolis saavad rõõsadest maalastest vargad ja joodikud, kuidas seal tase alla käib, sest õpetajal pole kõigi laste jaoks piisavalt aega jne. Samas „unustatakse“ ära tõsiasi, et suuremates koolides pole liitklasse ning õppevahendid ja õpetajad on tihtipeale paremad.

Riik vaatab pealt
Riik ei ole end munitsipaalkoolide võrgustiku reformimisse seganud. Haridusministrid väldivad maakonnavisiitidel seda teemat, sest ükspuha milline seisukoht võtta, riid on kohalikega kindlustatud. Peetakse küll soovituslikuks, et põhikooli viimasest astmest alates koondataks õpilased keskustesse, kuid laias laastus on koolivõrgu korrastamine jäetud siiski kohalike volikogude otsustada. Riigi ükskõiksus on selles osas imekspandav, sest ebaefektiivset koolivõrku peetakse osaliselt üleval ju riigi rahaga.
Eesti omavalitsustel puudub võimekus koolivõrk mõistlikult ümber korraldada ehk koondada ressursid ja pakkuda lastele parimat võimalikku kvaliteeti. Seda põhjusel, et nad sõltuvad liiga palju nendest samadest koolidest, keda omavalitsusel tuleks sulgema hakata. Koolivõrgu korrastamine on omavalitsustele rahanduslikult ja vallajuhtidele moraalselt kahjulik, selle tulemusel väheneb osadel valdadel eelarve ja valla juhtkond satub kohalike inimeste viha alla. Vabatahtlikult ei soovi seda karikat keegi tõsta.
Ainus võimalus koolivõrk tegelikele vajadustele vastavaks kohandada, on see erastamise, riigistada või anda koolivõrgu korraldamine mingisuguse valitsuse erikomisjoni pädevusse. Sellisel juhul oleks koolide mõju otsustajate üle väiksem ning vallavanemad ei peaks kartma rahva kättemaksu. Samas liiguks otsustamine kohtadelt kaugele, mis omakorda poleks hea lahendus.
Aga häid lahendusi polegi. Mõistlik oleks koolivõrgu reformimine läbi viia koos omavalitsuste liitmisega, sest kui koolid koondatakse, milleks valdugi ripakile jätta.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+