Arengufondi poolt tutvustatud globaalne ettevõtlusmonitooring tuvastas, et Eestis on küll palju ettevõtlikke inimesi, ent napib jätkusuutlikke ettevõtteid. Ehk siis oleme kõvad pealehakkajad, kuid ei oska, taha või viitsi alustatuga edasi minna.
Koolirahva reaktsioon plaanidele, kuidas hariduselu ühel või teisel moel ümber korraldada, on läbi aastate jäänud valdavalt samaks ja selle võib kokku võtta lausega: parim reform on ära jäänud reform.
Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumireformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise tegemised meenutavad kunagist siseministrit Tarmo Loodust, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.
Streik on läbikukkumine. Streigi toimumine näitab, et tööandja ja –võtja ei ole suutnud või tahtnud ära kasutada kõiki võimalusi kompromissi leidmiseks ning eelistavad head sõda halvale töörahule.
Tööseisaku väljakuulutamine on alati seotud riskiga, sest pole teada, kas üldsus asub streikijate või hoopis tööandjate poolele. Kas streigiga kaasnevate ebamugavuste eest süüdistatakse streikijaid endid või nende tööandjat?
See on väikese streigikogemusega Eestis ääretult oluline. Kui pedagoogide ja teiste neid toetavate ametiühingute streik ei tekita mõistmist ega kaastunnet, on pikaks ajaks igasugusel streikimisel kriips peal.
Kaalukeeleks on lapsevanemad, kes pidid kolmapäevaks leidma oma lasteaialastele kodust tegevust ning seisma hea selle eest, et kolmeks päevaks ootamatu vabaduse saanud koolilastel saaksid streigi ajal läbi võtmata jäänud koolitükid järele tehtud.
Pigem võib üldsuse eelhäälestuse põhjal ennustada, et enamuse poolehoid kuulub sel korral ametiühingutele ja vastutajaks ebamugavuste pärast peetakse valitsust. Või kannatatakse streigi ebamugavused ära sama stoilise rahuga, kui kunagised kärped?
Streikijaid pooldava hoiaku tekkimisele on kaasa aidanud ajakirjanduse üsna selge poolevalik. Lehed on kas ametliku juhtkirja või ajakirjanike isiklike arvamusavalduse läbi valdavalt kiitnud õpetajaid nendse tarmukuse eest ja pidanud nende nõudmisi õigustatuks.
Märgiline oli selles osas majanduslehe Äripäev toimetuse seisukoht, mis, vahest mõnevõrra ootamatultki, oli ametiühingu nõudmisi toetav. Valdavalt esindab roosal paberil leht tööandjate huve ja vastustab ametiühingute tugevnemist. Küllap mängis oma osa aga ka fakt, et sel korral on tööandjaks valitsus, kes käsutab meie endi raha.
Valitsuse üleolev suhtumine
Valitsus ja nende suhtekorraldajad ei ole samas suutnud mitte millegi positiivsega silma paista. Karmikoelised ministrid andsid juba sügisel mõista, et „õpetajatädide“ halinat kuulda ei võeta. Toompeal õpetajate päeva miitinguga tähistanud pedagoogid saadeti koju sõnumiga, et pärast seda, kui me teist osa ära koondame, saame ülejäänutel palka tõsta.
See oli aus vastus, aga see oli suhtekorralduslikult vale vastus. Valitsus eeldas, et kui daamid saavad end kord loosungite all välja elada, lähevad nad sama organiseeritult klassiruumi tagasi, ootama, kes neist ära koondatakse ja palju allesjäänutel palk tõuseb.
Nüüd teame, et nii koguni ei läinud ja pigem tuleb silmas pidada, kas pedagoogide streik ja võimalik, et ka sellele järgneva jätkustreigi tõttu valitsuses kedagi ära ei koondata.
Valitsus ei võtnud pedagooge tõsiselt ja see solvas neid. Kui tavaliselt püüavad poliitikud olukorras, kus neilt nõutakse raha eesmärgil, mis ei lähe kokku nende plaanidega, aega võita. Selleks pakutakse välja ümarlaudade korraldamist ja komisjonide moodustamist, siis sügisest saadik ei ole valitsusest kostnud muud juttu kui et palka ei saa tõsta, sest riigisektoris tänavu palgad ei kasva. Nii lihtsalt on!
Vastasel juhul juhtuvat nii nagu Kreekas ja varsti oleme kõik kõrvuni võlgades. Korraks proovis valitsus ajada madala palgataseme süü omavalitsuste kaela, kuid selle rünnaku oskasid omavalitsusjuhid pareerida.
Bussijuht teenib õpetajast rohkem
Selle taustal teame, et keskmine palk (arvatagu sellest mida tahes) mullu kasvas ja palk on tõusnud päris mitmetes eluvaldkondades. Kas pedagoogid peavad olema need viimased, kelleni palgatõus jõuab?
Vestluses ühe Kesk-Eesti gümnaasiumijuhiga ilmnes fakt, et pärast bussifirma Sebe mullust otsust tõsta bussijuhtide palka, teenivad osad sohvrid nüüd rohkem, kui tema kooli õpetajad. Lugu pole selles, et bussijuhid rohkem saavad, vaid selles, et pedagoogid saavad liiga vähe.
Vähe on aga suhteline mõiste ja küllap on palju ka neid inimesi, kelle meelest ei teeni pedagoogid mitte sugugi vähe. Vastupidi: väiksemates maakohtades, kus palgatase on madal või puuduvad töökohad sootuks, on pedagoogid vallaametnike kõrval ühe parema ja, mis samuti tähtis, stabiilsema palgaga töövõtjad üldse.
See viib küsimuseni, kas kõik peadagoogid peavad olema kindlustatud ühesuguse palga(tõusu)ga või tuleks arvesse võtta ka nn geograafilist koefitsienti? Kas ääremaa madalama elatustaseme ja sestap ka madalamate eluasemekulude ning kinnisvarahindadega pedagoogid peavad teenima sama palju kui Tartu või Tallinna kolleegid?
Eks tegelikult erine pedagoogide palgad juba praegu sõltuvalt sellest, millises omavalitsuses keegi töötab. Mida efektiivsemalt on omavalitsuses koolielu korraldatud, seda kõrgemad on ka pedagoogide palgad. On suur majanduslik vahe, kas omavalitsus omab üht suuremat või kaht väiksemat põhikooli. Koolivõrgu efektiivsusest sõltub, kas omavalitsus suudab maksta pedagoogidele vaid kokkulepitud riiklikku miinimumi või lisaks ka boonust.
Palgatõusu toob efektiivsuse kasv
Siit järeldades: kui kogu riigis oleks haridus efektiivsemalt korraldatud, siis jääks praegusega võrreldes rohkem raha palkade maksmiseks. Ehk tegelikult jõuame ringiga tagasi selle jutuni, mida valitsus juba umbes pool aastat räägib.
Arvan, et nad räägivadki õigust ja osad koolimajad ongi jäänud liiga suureks ning neile tuleks leida teine rakendus. Mitte keegi ei saa mööda vaadata faktist, et õpilaste arv on vähenenud ja jätkab kahanemist.
Samas on koolivõrgu korrastamine aetud sedavõrd poliitiliseks, et ratsionaalseid kokkuleppeid peaaegu et polegi võimalik saavutada. Ometi peaks igas volikogus jätkuma niipalju riigimehelikkuse vaimu, et kui inimesed on otsustanud kooli sulgeda, s.t saadavad oma lapsed mujale, olgu põhjus milline tahes, siis tehakse ka volikogus otsus, mis agooniat lühendab.
Valitsuse suur möödapanek praeguses töötülis on aga see, et tegemata koolireformi süü üritati veeretada pedagoogide õlule. Just kui oleksid õpetajad selles süüdi, et riik ja omavalitsused ei ole kümne aasta jooksul, mil laste arvu kahanemisest järjepanu räägitakse suutnud koolivõrku efektiivsemaks muuta.
Selle asemel räägitakse kampaaniast kampaaniasse umbmäärast juttu hariduse tähtsusest, mida igaüks võib tõlgendada, kuidas jumal juhatab. Valitsus(t)e töö tulemus on sellel nädalal näha – läbikukkumine.
Gümnaasiumivõrgu koondamist planeeriv haridusministeerium on suhtlemisel avalikkusega teinud taktikalise vea, sest kogu tähelepanu on pööratud sellele, mis ära kaob, mitte sellele, mis asemele jääb või ka tuleb.
Nüüd kus õhus on ka pedagoogide streik, on mõistlik arutelu gümnaasiumide ja koolivõrgu tuleviku üle laiemalt, mõnda aega pärsitud. Kuid kiire aeg läheb mööda ja küllap jõutakse ka vajalike arutelude ning otsusteni.
Seni on see kulgenud üsna konarlikku rada pidi: ühel pool seisab minister Jaak Aaviksoo, kes peab ideaaliks, et Eestis oleks pisut üle poolesaja gümnaasiumi ja teisel pool lapsevanemad, pedagoogid ja opositsiooniparteid, kes ministrit sellise jutu eest hurjutavad. Miks selline vastandumine tekkis?
Ministeerium lajatas koolide sulgemisplaaniga inimestele lagipähe, selmet alustada reformi jutuga riigi eesmärgist tagada maal võimalikult tihe algkoolide ja põhikoolide võrgustik. Et väiksed juntsud ei peaks vähemasti esimesel kuuel koolitalvel oma koduvallast kaugemale sõitma, olgu siis ühis- või eratranspordiga.
Pole ju uudis, et kui põhikooli pidamisega tuleb omavalitsus enam-vähem toime, siis puudujäägi tekitavad eelarves just gümnaasiumiklassid, kuhu lapsi enam piisavalt ei jätku. Teisalt tagab gümnaasiumiaste paljudes koolides pedagoogidele piisava koormuse, mis üksnes põhiastmes töötades jääks saavutamata.
Teiseks ei ole ministeerium kuuldavalt välja pakkunud kompensatsioonimehhanisme neile, keda gümnaasiumide sulgemine otseselt puudutab. Ühes koolide sulgemisplaanidega tuleb ministeeriumil rääkida ka ühistranspordi ümberkorraldamisest, et lapsed saaks tasuta bussisõidu lähimasse gümnaasiumi, uutest õpilaskodudest ja parematest võimalustest lüüa kaasa huviringides.
Gümnaasiumivõrgu koondamisele tuleks läheneda kompleksselt ja kui seda tehakse, siis sellest ka häälekalt teada anda, mitte keskenduda vaid negatiivsele.
Eesti gümnaasiumivõrgu ahendamine viib meid tagasi „Tõe ja Õiguse“ aega, mil maalapse pääs koolihariduse juurde sõltus paljuski vanemate rahakotist, sest koolid olid kaugel ja haridus kallis.
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo hinnangul on gümnaasiume Eestis liiga palju ja paljusid neist hoitakse elus põhikoolile eraldatud pearaha arvel. Selmet raisata raha alarahvastatud (maa)gümnaasiumide elushoidmisele, tuleks ministri hinnangul need sulgeda, et saaks arendada põhi- ning kutsekoole. Järele jäävad gümnaasiumid muutuks seeläbi ka tegelikuks kõrgkooli ettevalmistavaks õpiasutuseks, mitte põhikooli pikenduseks, nagu praegu tihti juhtub.
Haridusministeeriumi soov ärgitada põhikooli lõpetanuid gümnaasiumi asemel pigem kutsekooli valima, on üsna vana, kuid tulemused on lasknud end oodata. Eestis on üldgümnaasiumiõpe jätkuvalt populaarne ning kutsekeskkoolid püsivad pigem tagaplaanil. Miks?
Põhjusi on vähemalt kolm. Kui noor lõpetab põhikooli, on tal praegu mugav jätkata õpinguid kas sama kooli gümnaasiumiastmes või kui seda pole, siis lähimas omavalitsuses. Üldjuhul pole provintsigümnaasiumides konkurentsi ja vastu võetakse pea kõik soovijad.
Vanematele on kodulähedase gümnaasiumi olemasolu samuti sobiv, sest laps püsib nõnda veel kolm aastat silma all ja tema koolitamine on ka tükkmaad odavam kui näiteks maakonnakeskuses või sootuks Tartus-Tallinnas.
Gümnaasiumi järel on lihtsam valida
Kolmas oluline põhjus on selgusetus, mis valitseb põhikooli lõpetaja tulevikuplaanides. Lihtne on talle öelda, et mine kutsekooli ja õpi amet selgeks, aga kui palju on neid 16-aastasi, kes väga täpselt teavad, kelleks nad saada tahavad?
Kolm gümnaasiumiaastat on seetõttu hea ajapikendus, et oma tuleviku osas suuremale selgusele jõuda. Paljudele jääb muidugi ka sellest väheks, kuid gümnaasiumist väljuv 19-aastane noor oskab siiski realistlikumalt hinnata enda võimeid ja soove kui ta seda kolm aastat tagasi tegi.
Gümnaasiumi-järgselt on edasiõppimiseks uksed rohkem lahti, kui põhikooli järel ning õppeprotsess mõnevõrra leebem. Et keskharidus on noorel juba käes, on päevad lühemad ja keskenduda saab kutseõppele.
Sellises olukorras oleks vale väikegümnaasiume väevõimuga sulgema hakata, tuues ainsaks põhjenduseks nende liigse kulukuse. Pealegi on gümnaasiumide vähendamisega kaasnev kokkuhoid näiline, sest lapsed tuleb sellisel juhul kaugemale kooli saata ja lisaraha tuleb välja käia vanematel.
Riik lahendab küll oma probleemi ja saab taas vaksa võrra õhemaks viilitud, kuid lapsevanematele toob see probleeme juurde.
Teisalt oleks aga ka vale öelda, et gümnaasiumihariduse osas ei ole üldse mingeid muutusi tarvis. Muudatused gümnaasiumivõrgus kutsub esile laste vähesus, mille tõttu paratamatult osa koole uksed kinni paneb.
Teiseks: gümnaasiumid peavad muutuma elulähedasemaks. Fakt on, et 27 protsenti tänastest töötutest on üldkeskharidusega inimesed, kes pole suutnud või saanud jätkata õpinguid, ega oma ühtki konkreetset kutset.
Kas sellisel juhul on mõtet anda üldkeskharidus inimesele, kes ei suuda õpinguid jätkata ning jääb oma pooliku haridusega ühiskonnale koormaks? Oleks nad valinud omal ajal kodulähedase gümnaasiumi asemel mõne kaugema kutsekooli, rassiksid nad vahest ehitusel või tööpingi taga, mitte ei ootaks abiraha.
Muutused tulevad
See annab märku, et ka gümnaasiumi lõpetaja peas valitseb enda tuleviku osas üsna udune seis. Kui kõrgkooli sisse ei pääse ja kutsekoolis osas huvid puuduvad, jääb noor elluastuja ripakile ja halvemal juhul muutub ta aastaga elukutseliseks töötuks. Süüdi pole seejuures mitte gümnaasium, vaid noorele pakutavate võimaluste vähesus.
Testitulemused on tõestanud, et Eesti õpilased on ainetundmises väga tublid, kuid oskus teadmised reaalsesse ellu üle kanda jääb nõrgaks. Kas gümnaasiumide vähendamine aitaks seda probleemi lahendada? Minu arvates mitte.
Kui me räägime teadmistepõhisest majandusest ja tarkadest töökohtadest, siis võiks eelistatud olla mitte lihtne ametiõpe, vaid rakenduskõrgharidus, mis omandatakse pärast gümnaasiumit. Haridussüsteemi eesmärk ei peaks olema toota üksnes lihttöölisi, keda nagunii koolitatakse, vaid rõhuasetus peaks olema kraad kõrgemal.
Koolid peaksid ette valmistama laia silmaringiga noori spetsialiste-ettevõtjaid, kes tunnevad huvipakkuvat eluvaldkonda laiemalt, ei oleks kinni omas kitsas rööpas, vaid suudavad aru saada ühiskondlikest protsessidest. Selleks on gümnaasiumiharidus ääretult vajalik.
Hariduspoliitika eesmärk ei peaks olema gümnaasiume vähendada, vaid arendada need õppeasutusteks, mille lõpetamise järel on noorel inimesel motivatsioon ja võimalused õppida edasi heaks spetsialistiks talle sobival erialal.
Et noorel inimesel saaks tekkida teadmine, mida pärast gümnaasiumi asjalikku edasi teha, ei tule kooli kinni panna, vaid tuua sinna kutsenõustaja ja tutvustada õpilastele lähivaates õppimisvõimalusi, tööturgu ja perspektiive.
Gümnaasiumiharidus tuleb senisest oluliselt rohkem siduda elu ja majandusega, et see oleks igas mõttes noori inimesi eluks ette valmistav kool, jätkugu elu siis kutsekoolis, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.
Kooliaasta hakatuse puhul peetavates ilukõnedes mainitakse tihtipeale, et kool on küla alus ning kui esimene kaob, hukkub teinegi. Kool on tõesti paljude valdade eksisteerimise peamine põhjendus, isegi juhul kui kooli enese eksistentsile on raske põhjendust leida.
Haridusasutuste olulisus saab selgeks, kui avada ükspuha millise omavalitsuse eelarve. Üksikud erandid kõrvale jättes, vaatab sealt vastu tõdemus, et koolidele ja lasteaedadele kulutatavad summad moodustavad Eesti omavalitsuste iga-aastastest eelarvekulutustest umbes poole.
Kui pool kohalikus omavalitsuses ümberjagatavast rahast läheb lasteaedade ja koolide käigushoidmiseks, siis saab väita, et ühele tüüpilisele Eesti omavalitsusele on hariduse korraldamine väga oluline või peamine ülesanne.
Vaatleme veel rahanumbreid: Eesti omavalitsuste 2010. aasta 19 miljardi krooni suurusest koondeelarvest moodustab üle 15 protsendi raha, mille vallad ja linnad on saanud riigilt hariduselu toetamiseks. Täpsemalt kuulub selle kolme miljardi krooni suuruse toetuse sisse pedagoogide palgafond, pluss õpikute ostmise toetus ja muu säärane. On omavalitsusi, kus riigi eraldatud haridusraha moodustab eelarve kogutulust viiendiku ja rohkemgi.
Eelarve võimalikult suur üldmaht on omavalitsusele aga äärmiselt oluline näitaja, sest sellest, ja tegelikult ainult sellest, sõltub tema laenuvõimekus, mis on omavalitsuse arengu üks peamisi eeldusi. Lahutades omavalitsuse tuludest riigieelarvelise haridustoetuse, väheneb automaatselt valdade ja linnade laenuvõime, kahanevad avalikud investeeringud, kannatab heaolu jne.
Selline on ratsionaalne põhjendus ilusatele sõnadele, mida vallajuhid koolist ja haridusest laiemalt ikka rääkida armastavad. See on ratsionaalne põhjendus ka sellele, miks omavalitsused ei suuda õpilaste arvu vähenemisele vaatamata koolivõrgu optimeerimises vabatahtlikult kokkuleppele jõuda. Iga vallavanem teab, et kaotatud kool tähendab pikemas plaanis ka valla kadumist.
Oma kool on omavalitsuse jaoks otseses mõttes hädavajalik asutus, sest selle kadumine võib mõnel pool küsimärgi alla seada kogu omavalitsuse edasise eksistentsi. Kuid kas kooli mõju kohaliku omavalitsuse üle pole järsku liiga suur? Kas kool kuulub omavalitsusele või hoopis omavalitsus koolile? Kas saame olla kindlad, et kool ei kuritarvita oma võimu?
Kool teeb poliitikat
Kuna kool on kohalikus omavalitsuses rahanduslikust küljest mõjukas asutus ning pedagoogid kuuluvad oma kogukonnas arvamusliidrite sekka, jätab see loomulikult oma jälje ka kohalikku poliitikasse. Koolijuhid, õpetajad on tihtipeale kohaliku volikogu liikmed ning ma ei kahtle, et üks ajend lasta end saadikuks valida tuleneb nende soovist tagada koolile kui oma sissetulekuallikale soodsate otsuste langetamine.
See ei ole loomulikult taunitav, kui keegi oma asutuse jaoks lobitööd teeb. Kardan aga, et koolide liiga suur võim valla asjade üle otsustamisel võib saada takistuseks mõistlike muudatuste tegemisele Eesti koolivõrgus ja halduskorralduses tervikuna.
On täiesti inimlik, et ükski koolijuht ega pedagoog ei suuda jääda rahulikult istuma, kui vallas algab näiteks diskussioon selle üle, kas kahe väikese põhikooli pidamise asemel poleks otstarbekam vedada lapsed ühte kooli kokku, koondada resurss ja kvaliteet. Loomulikult võitleb igaüks oma koha nimel, kuigi avalikult seda eitatakse.
Tüüpiliselt on ühes vallas asuva kahe või enama kooli ühendamise taga vallavanema meeskond, kelle soov on säilitada vallas vähemalt üks enam-vähem toimetulev haridusasutus ning sellega kaasaskäiv rahavoog. Nemad näevad rahanumbritest kõige paremini, et jätkamine kahe või enama nõrga kooliga on tupik, mis lõppeb liiga suurteks paisuvate kulude tõttu haridusliku kollapsi ja vallaelu langemisega koomasse.
Samad vallavanemad muudavad aga kõhklematult meelt ja retoorikat, kui jutt käib kahe või kolme naabervalla koolide ühendamisest. Kuigi protsessi loogika ei muutu, on selles olukorras enamik vallavanemaid kategooriliselt oma kooli sulgemise ja laste naabervalda saatmise vastu.
Isegi kui naabervallaga oleks laste arvu ja raha hulka silmas arvestades mõistlik pidada kooli kahasse, eelistab enamik vallavanemad sellises olukorras pigem vaikset edasitiksumist. Nad hakkavad rääkima kulunud juttu sellest, kuidas suures koolis saavad rõõsadest maalastest vargad ja joodikud, kuidas seal tase alla käib, sest õpetajal pole kõigi laste jaoks piisavalt aega jne. Samas „unustatakse“ ära tõsiasi, et suuremates koolides pole liitklasse ning õppevahendid ja õpetajad on tihtipeale paremad.
Riik vaatab pealt
Riik ei ole end munitsipaalkoolide võrgustiku reformimisse seganud. Haridusministrid väldivad maakonnavisiitidel seda teemat, sest ükspuha milline seisukoht võtta, riid on kohalikega kindlustatud. Peetakse küll soovituslikuks, et põhikooli viimasest astmest alates koondataks õpilased keskustesse, kuid laias laastus on koolivõrgu korrastamine jäetud siiski kohalike volikogude otsustada. Riigi ükskõiksus on selles osas imekspandav, sest ebaefektiivset koolivõrku peetakse osaliselt üleval ju riigi rahaga.
Eesti omavalitsustel puudub võimekus koolivõrk mõistlikult ümber korraldada ehk koondada ressursid ja pakkuda lastele parimat võimalikku kvaliteeti. Seda põhjusel, et nad sõltuvad liiga palju nendest samadest koolidest, keda omavalitsusel tuleks sulgema hakata. Koolivõrgu korrastamine on omavalitsustele rahanduslikult ja vallajuhtidele moraalselt kahjulik, selle tulemusel väheneb osadel valdadel eelarve ja valla juhtkond satub kohalike inimeste viha alla. Vabatahtlikult ei soovi seda karikat keegi tõsta.
Ainus võimalus koolivõrk tegelikele vajadustele vastavaks kohandada, on see erastamise, riigistada või anda koolivõrgu korraldamine mingisuguse valitsuse erikomisjoni pädevusse. Sellisel juhul oleks koolide mõju otsustajate üle väiksem ning vallavanemad ei peaks kartma rahva kättemaksu. Samas liiguks otsustamine kohtadelt kaugele, mis omakorda poleks hea lahendus.
Aga häid lahendusi polegi. Mõistlik oleks koolivõrgu reformimine läbi viia koos omavalitsuste liitmisega, sest kui koolid koondatakse, milleks valdugi ripakile jätta.