Eesti gümnaasiumivõrgu ahendamine viib meid tagasi „Tõe ja Õiguse“ aega, mil maalapse pääs koolihariduse juurde sõltus paljuski vanemate rahakotist, sest koolid olid kaugel ja haridus kallis.
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo hinnangul on gümnaasiume Eestis liiga palju ja paljusid neist hoitakse elus põhikoolile eraldatud pearaha arvel. Selmet raisata raha alarahvastatud (maa)gümnaasiumide elushoidmisele, tuleks ministri hinnangul need sulgeda, et saaks arendada põhi- ning kutsekoole. Järele jäävad gümnaasiumid muutuks seeläbi ka tegelikuks kõrgkooli ettevalmistavaks õpiasutuseks, mitte põhikooli pikenduseks, nagu praegu tihti juhtub.
Haridusministeeriumi soov ärgitada põhikooli lõpetanuid gümnaasiumi asemel pigem kutsekooli valima, on üsna vana, kuid tulemused on lasknud end oodata. Eestis on üldgümnaasiumiõpe jätkuvalt populaarne ning kutsekeskkoolid püsivad pigem tagaplaanil. Miks?
Põhjusi on vähemalt kolm. Kui noor lõpetab põhikooli, on tal praegu mugav jätkata õpinguid kas sama kooli gümnaasiumiastmes või kui seda pole, siis lähimas omavalitsuses. Üldjuhul pole provintsigümnaasiumides konkurentsi ja vastu võetakse pea kõik soovijad.
Vanematele on kodulähedase gümnaasiumi olemasolu samuti sobiv, sest laps püsib nõnda veel kolm aastat silma all ja tema koolitamine on ka tükkmaad odavam kui näiteks maakonnakeskuses või sootuks Tartus-Tallinnas.
Gümnaasiumi järel on lihtsam valida
Kolmas oluline põhjus on selgusetus, mis valitseb põhikooli lõpetaja tulevikuplaanides. Lihtne on talle öelda, et mine kutsekooli ja õpi amet selgeks, aga kui palju on neid 16-aastasi, kes väga täpselt teavad, kelleks nad saada tahavad?
Kolm gümnaasiumiaastat on seetõttu hea ajapikendus, et oma tuleviku osas suuremale selgusele jõuda. Paljudele jääb muidugi ka sellest väheks, kuid gümnaasiumist väljuv 19-aastane noor oskab siiski realistlikumalt hinnata enda võimeid ja soove kui ta seda kolm aastat tagasi tegi.
Gümnaasiumi-järgselt on edasiõppimiseks uksed rohkem lahti, kui põhikooli järel ning õppeprotsess mõnevõrra leebem. Et keskharidus on noorel juba käes, on päevad lühemad ja keskenduda saab kutseõppele.
Sellises olukorras oleks vale väikegümnaasiume väevõimuga sulgema hakata, tuues ainsaks põhjenduseks nende liigse kulukuse. Pealegi on gümnaasiumide vähendamisega kaasnev kokkuhoid näiline, sest lapsed tuleb sellisel juhul kaugemale kooli saata ja lisaraha tuleb välja käia vanematel.
Riik lahendab küll oma probleemi ja saab taas vaksa võrra õhemaks viilitud, kuid lapsevanematele toob see probleeme juurde.
Teisalt oleks aga ka vale öelda, et gümnaasiumihariduse osas ei ole üldse mingeid muutusi tarvis. Muudatused gümnaasiumivõrgus kutsub esile laste vähesus, mille tõttu paratamatult osa koole uksed kinni paneb.
Teiseks: gümnaasiumid peavad muutuma elulähedasemaks. Fakt on, et 27 protsenti tänastest töötutest on üldkeskharidusega inimesed, kes pole suutnud või saanud jätkata õpinguid, ega oma ühtki konkreetset kutset.
Kas sellisel juhul on mõtet anda üldkeskharidus inimesele, kes ei suuda õpinguid jätkata ning jääb oma pooliku haridusega ühiskonnale koormaks? Oleks nad valinud omal ajal kodulähedase gümnaasiumi asemel mõne kaugema kutsekooli, rassiksid nad vahest ehitusel või tööpingi taga, mitte ei ootaks abiraha.
Muutused tulevad
See annab märku, et ka gümnaasiumi lõpetaja peas valitseb enda tuleviku osas üsna udune seis. Kui kõrgkooli sisse ei pääse ja kutsekoolis osas huvid puuduvad, jääb noor elluastuja ripakile ja halvemal juhul muutub ta aastaga elukutseliseks töötuks. Süüdi pole seejuures mitte gümnaasium, vaid noorele pakutavate võimaluste vähesus.
Testitulemused on tõestanud, et Eesti õpilased on ainetundmises väga tublid, kuid oskus teadmised reaalsesse ellu üle kanda jääb nõrgaks. Kas gümnaasiumide vähendamine aitaks seda probleemi lahendada? Minu arvates mitte.
Kui me räägime teadmistepõhisest majandusest ja tarkadest töökohtadest, siis võiks eelistatud olla mitte lihtne ametiõpe, vaid rakenduskõrgharidus, mis omandatakse pärast gümnaasiumit. Haridussüsteemi eesmärk ei peaks olema toota üksnes lihttöölisi, keda nagunii koolitatakse, vaid rõhuasetus peaks olema kraad kõrgemal.
Koolid peaksid ette valmistama laia silmaringiga noori spetsialiste-ettevõtjaid, kes tunnevad huvipakkuvat eluvaldkonda laiemalt, ei oleks kinni omas kitsas rööpas, vaid suudavad aru saada ühiskondlikest protsessidest. Selleks on gümnaasiumiharidus ääretult vajalik.
Hariduspoliitika eesmärk ei peaks olema gümnaasiume vähendada, vaid arendada need õppeasutusteks, mille lõpetamise järel on noorel inimesel motivatsioon ja võimalused õppida edasi heaks spetsialistiks talle sobival erialal.
Et noorel inimesel saaks tekkida teadmine, mida pärast gümnaasiumi asjalikku edasi teha, ei tule kooli kinni panna, vaid tuua sinna kutsenõustaja ja tutvustada õpilastele lähivaates õppimisvõimalusi, tööturgu ja perspektiive.
Gümnaasiumiharidus tuleb senisest oluliselt rohkem siduda elu ja majandusega, et see oleks igas mõttes noori inimesi eluks ette valmistav kool, jätkugu elu siis kutsekoolis, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.
