Arengufondi poolt tutvustatud globaalne ettevõtlusmonitooring tuvastas, et Eestis on küll palju ettevõtlikke inimesi, ent napib jätkusuutlikke ettevõtteid. Ehk siis oleme kõvad pealehakkajad, kuid ei oska, taha või viitsi alustatuga edasi minna.
Ettevõtlus sai suure hoo sisse hiljutise masu ajal, kui olemasolevad firmad massiliselt töökohti koondasid. Selle tulemusel oli tööta jäänud inimestel kolm valikut: minna tööbörsile, jääda koju konutama või hakata iseendale tööandjaks.
Üsna paljud haarasid kinni võimalusest hakata ettevõtjaks. Näiteks 2009. aastal, masu kõige pimedamal perioodil loodi Eestis 11 284 uut ettevõtet, mida oli koguni 13 protsenti enam kui 2008. aastal, mil paljud uskusid veel majanduse „pehmesse maandumisse“ ja hellitasid lootust, et koondamistont minu töökohta ei ohusta.
Läks aga teisiti ja ühtäkki sai tööst vabaks päris palju innukaid inimesi, kes siiralt uskusid eneseabiraamatutest tuttavaid loosungeid, et kui üks uks sulgub, avaneb teine. See teine uks viiski neid äriregistrisse oma firmat asutama. Need olid inimesed, kellel kiire majanduskasvu aastail ei olnud palgatöö leidmisega probleeme ja sestap puudus ka otsene stiimul oma äriga alustamiseks. Inimene on ju täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse.
Aeg alustamiseks oli küll karm, kuid mis neil inimestel üle jäi? Samas toimus masu-aastail paljudes sektorites turu ümberjagamine, mida nutikamad tegelased oskasid ära kasutada ning osa neist on täna oluliselt rikkamad, kui enne suuri vapustusi.
Põhjuseid, miks paljud ettevõtlusega alustajad aga ei jõua marjamaale, vaid lõpetavad pankrotiga või lihtsalt ettevõtte likvideerimisega, on mitmeid. Üks põhjustest on see, et masu-aegses ettevõtete loomise tuhinas sattus ärisse inimesi, kes võisid olla võimekad töövõtjad, kuid terve tootmis- või teenindusprotsessi juhtimisega jäid nad hätta ja samas puudus ka rahaline võimekus palgata seda tööd tegema manager.
Oma ärist loobumise toob tihti kaasa ka perspektiivitunde kadumine. Kui müük olemasoleval turul enam ei kasva, aga firma laiendamiseks tuleks võtta riske, siis võib kergelt tekkida soov ettevõte suuremale konkurendile maha müüa ja minna palgatööle.
Oma firmast loobumise ajendiks võib olla ka illusioonide purunemine, sest loodetud rikkuse asemel tuleb ka puhkepäevad oma ettevõttele pühendada ja 20-päevane suvepuhkus pikkadeks aastateks unustada.
Kuna palgad on riigisektoris taas kasvamas, siis on ka avaliku sektori poolt pakutav stabiilsus kahtlemata üheks kaalukeeleks, mis inimesi ettevõtja käänuliselt teelt kõrvale meelitab. Kaheksast viieni tööpäeva ja garanteeritud kuupalgaga ametniku töökohal on igasugust jama kahtlemata vähem, kui alustaval ettevõtjal, kes ei tea vahel sedagi, kuidas järgmine kuu üle elada.
Nagu näha, võib põhjusi ettevõtlusest väljumiseks olla üksjagu palju ja kellelegi sellepärast etteheiteid teha pole mingit mõtet, sest küllap soovib meist igaüks elada ja teenida oma sissetuleku just endale kõige sobivamal moel. Kui kasulikum on olla kellegi teenistuses, mitte ise enda peremees, siis inimesed seda ka teevad.
Kui soovida, et ettevõtlusega tegeleks rohkem inimesi, peab ettevõtjaks hakkamine olema sama loomulik kui palgatööle minek. Ettevõtja positsioon ühiskonnas peaks olema märksa autoriteetsem ja tema sõna kaal palju jõulisem.
Selle saavutamiseks tuleb minna tagasi kooli, kus noori inimesi eluks ette valmistatakse. Moes on soovitada noortel õppida reaalaineid, sest insenerid on tööturul nõutud inimesed. Mina aga soovitaksin kõigepealt üles leida noore inimese peas pakitsevad hullud ideed, kuidas maailma päästa ja alles seejärel anda soovitusi, millises kõrgkoolis ja erialal end selle jaoks ette valmistada.
Võib-olla jääb maailm küll päästmata, aga noore inimese vallapäästetud loovusega, millele lisanduvad kõrgkoolis omandatud teadmised ja leitud mõttekaaslased, on võimalik oma firma püsti panna küll.
Usun, et sellisel viisil on võimalik suurendada nende inimeste osakaalu, kelle jaoks ei ole ettevõtlus mitte hädavariant, vaid loomulik valik, kuidas oma elu elada ja raha teenida. Need kelle jaoks on ettevõtjaks olemine normaalne seisund, ei kipu nii lihtsalt ka palgatööle.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR märts 2013
