Võru linn on jõudnud mentaalse teelahkmeni, kus seistes tuleks vastata küsimusele, kas liigume edasi Tartu äärelinnastumise lainel või suudab see kant säilitada ka mingisuguse majandusliku tõsiseltvõetavuse?

Väljavaated ei ole hetkel teab mis head, sest meie peamist vara – inimesi – jääb mitmel põhjusel vähemaks. Kui negatiivne iive on asi, mis kammitseb kogu Eestit, siis väljaränne on teema, mis Võru linna ja maakonda väga valusalt puudutab.

Kui Tartu võib arvestada, et lahkujate asemele tuleb üldjuhult maalt värske tööjõud asemele, siis Võrus, nagu enamikus teistes maakonnakeskustes, ei ole neid maalt tulijaid enam eriti kuskilt võtta – maa hakkab juba tühjaks saama.

See ei ole kuigi originaalne avastus, et võrulaste elu on üha rohkem seotud Tartuga. Tartu on meie tõmbekeskus: seal asub üli- ja kutsekool, head gümnaasiumid, töökohad, haigla, korralikud kauplused, käib vilgas kultuurielu. Võrut ja Tartut lahutab 50 minutit auto- või 75 minutit bussisõitu. Paljud õpivad ja töötavad ning peatselt ka elavad seal. Isegi Võru linnavolikogu esimees elab Tartus.

Leppida või tegutseda?

Mida vähemaks jääb Võrus töökohti, seda enam tuleb hakata rääkima Võrust kui Tartu ees- või tagalinnast, sõltub kuidas vaadata. Iseasi, kas seda protsessi peaks katsuma kuidagi pidurdada või võtma kui paratamatust?

Paratamatusega leppida on kahtlemata kõige lihtsam, sest siis ei peaks mitte midagi tegema. Välja arvatud halisemine, kuidas riigi regionaalpoliitika on järjekordselt tuksis. Pealegi ei paista välja, et väliste tegurite toel võiks toimuda mingi pööre paremuse poole.

Pigem vastupidi: maagümnaasiumide sulgemine ja Antslas kutsehariduse likvideerimine kiirendab Võrumaa noorte väljarännet kodumaakonnast. Antsla kandi põhikooli lõpetajad suunduvalt tulevikus joonelt Tartusse ning ka Vastseliina poolt tulijad eelistavad sõita ringteed mööda edasi Emajõelinna gümnaasiumisse, mitte pöörata Võrru. Kui kodust tuleb nagunii lahkuda, siis milleks teha enam vahepeatust Võrus?

Õnneks on Võru Kreutzwaldi gümnaasium suhteliselt hea mainega, nagu ka Võrumaa kutsehariduskeskus, mis suudavad noorte varast väljavoolu maakonnast mõnevõrra pidurdada, kuid laiemas plaanis ei kujuta Võru enam Võru maakonna jaoks tõsist tõmbekeskust. Seda kohta on jõuliselt haaramas Tartu.

Võru tulevik regionaalse keskusena on küsimärgi all. Mida varem lahkuvad noored kodumaakonnast, seda väiksem on tõenäosus, et nad siia tagasi tulevad – mida varem side katkeb, seda kindlamalt ta kaob.

See on omalaadne keeris, mis meie kanti tühjaks imeb, sest isegi kui noor inimene tahaks pärast kooli(de) lõppu kodukanti naasta või kutsekooli järel siia jääda, ei ole tal tihtipeale midagi tasuvat teha, sest sobilikku tööd pole. Kõik ei suuda ettevõtjaks hakata.

Tegevus tuleb ümber hinnata

Seega pole midagi tähtsamat, kui võimalikult laia valikuga töökohtade loomine, mis pole muidugi kellegi uudis. Poliitikud lubavad seda iga nelja aasta tagant, kuid paraku lasevad tulemused end oodata. Vahest on siis tehtud valesid asju?

Võru linnas on viimase kümne aasta jooksul kulutatud päris kopsakas summa avalikku raha spordi-, kultuuri- ja vaba aja taristu, teede, veevärgi arendamiseks.

Eelmise kümnendi keskel tehtud investeeringud tehti linnavõimu lootuses, et kui Võru ilusti korda teha ja arendada välja sotsiaalne taristu, hoiab see inimesi kodulinnas paigal, meelitab võõraid ligi ja innustab tööandjaid siin ettevõtlust arendama.

See oli endise Tartu linnapea Andrus Ansipi innustav jutt, kes mingil ajal tõi igal võimalikul juhul näiteks Aura veekeskuse, mille valmimine Tartu linnale väga soodsalt olevat mõjunud. Paraku ei ole spordihall, staadion, äraremonditud Kannel, Tamula rannapromenaad, Kubja metsarada toonud Võrule seda edu, mida ehk loodeti – inimesed lahkuvad endiselt.

Ei ole mõtet seada kahtluse alla Võrus tehtud avalike investeeringute vajalikkust. Kahelda tuleks selle poliitika jätkamise õigsuses.

Betoon ei taga edu

Aastaid on provintsipoliitikute edukuse mõõdupuuks olnud see, kuidas ta oskab oma linnale või vallale raha välja rääkida. See raha on valdavalt kulutatud erinevatele ehitusprojektidele ehk nendeks investeeringuteks, mida ka Võru eelmisel kümnendil hoogsalt tegi.

Paraku see mõõdik ei tööta enam, sest ilusad koolid ja moodsad sportimisvõimalused pole omavalitsuse jaoks enam eelis, vaid kuulub n-ö põhivarustusse. Pealegi ei loo ehituseks kulutatud raha omavalitsuses juurde püsivaid töökohti – need luuakse tööstuses ja teeninduses.

Sestap ei tule võimuesindajate edukust enam mõõta positiivsete EASi projektide üldarvu ja rahalise mahu järgi, millega on ehitatud see või remonditud too maja, vaid selle põhjal, mitu töökohta on ta suutnud omavalitsusse vahendada.

Mitu töökohta on Võrru vahendanud viimasel kümnel aastal ametis olnud linnapead, ma ei tea. Teada on, et kui mõne aja eest proovis linnavalitsus koos erakapitaliga rajada Võrukivisse tööstusparki, lasti see plaan pehmelt öeldes auklikuks. Otsustajate suutmatus teha pühendunult koostööd on paljude Eesti omavalitsuste probleemiks.

Ent just korraliku taristuga tööstuspargid, mille eesotsas on kasuahned mänedžerid, keda toetab kohaliku võimu esindus, olles vajadusel valmis tegema investoritele soodustusi, on võti töökohtade saamiseks omavalitsusse.

Võrus on selle kõigega küll jupiti tegeletud, kuid paraku mitte organiseeritult ja sihipäraselt – alati on midagi puudu jäänud, üks lüli vahelt ära kadunud.

Seame sihiku ümber

Kui Võru soovib säilitada majandusliku tõsiseltvõetavuse, mitte muutuda Tartu magamistoaks, tuleb poliitikutel sihik ümber suunata. Valijale mulje avaldamiseks ei tule tingimata midagi ehitada, vaid hoopis valijaid juurde tekitada. Mõistagi on ehitamine lihtsam.

Muutused on võimalikud, kui linnavalitsus ja tööstuskinnisvara arendajad seda soovivad ja ühiselt tegutsevad. Ajal, kui Soome ja Skandinaavia firmad otsivad võimalusi tootmise ületoomiseks Eestisse, peaksime kätt pulsil hoidma.

Usun, et mänedžeridel on mõne tootmisettevõtte kohaletoomine lihtsam, kui läbirääkimiste laua taga istub ka näiteks linnapea, miks mitte ka maavanem. See näitaks pühendumist, mida osatakse hinnata. Eriti veel juhul, kui omavalitsus vabastab investori esimesel kahel aastal maamaksust ja teeb soodustusi vee- ja soojaarvete tasumisel, aitab kaasa töötajatele elukoha muretsemisel…

Tööandjad eelistavad ettevõtteid hoida seal, kus on see neile kõige kasulikum. Tehkem siis Võru selliseks kohaks.

Jaga