Olles küll lapsepõlves Vene sõjalennukite tehtud ülehelipaukudega harjunud, mõjusid eelmisel nädalal üle Võru madallennul vuhisenud NATO teraslinnud ikkagi harjumatult. Tavaliselt on taevas ju vaikne.
Jaga
Rubriigiarhiiv: Uncategorized
Suurt pilti kokku pannes
Igal lool on oma algus ja lõpp, proloog ning epiloog, millest aegreas moodustub suur pilt, mida vaadates saab selgeks miks asjalood kulgesid just nii ja miks mitte teisiti. Millisesse suurde pilti paigutuvad 5. septembri sündmused Luhamaal?
Jaga
Millal saabub apteegibuss?
Apteekide asutamispiirangute tühistamine on vajalik samm turu avamise suunas, kuid ravimite kättesaadavus maal ja väikelinnades selle otsuse tõttu ei parane. Selleks tuleb ravimiturgu veelgi liberaliseerida.
Jaga
Ettevõtjate toetamist ei pea häbenema
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Jaga
Mitu käiku on kihutaval SDEl varuks?
Reformierakonnas ohati ilmselt kergendusega, kui selgus, et sotsid on nüüd Eesti kõige populaarsem erakond.
SDE esiletõusu põhjus pole ilmselt mitte niivõrd maadvõtnud vasakpoolsed meeleolud, vaid tõsiasi, et kõigil punase roosi partei konkurentidel läheb hetkel üsna kehvasti.
Reformierakonnal on probleeme oma ministrite arrogantsuse ja valijate tüdimusega, Keskerakond ja IRL maadlevad oma siseopositsiooni poolt tekitatud probleemidega. SDEle aga puhus konkurentide probleemide taustal pedagoogide streik ainult tuult tiibadesse.
Parteiliider Sven Mikser on saanud enesekindlust tublisti juurde ja partei üritab luua tema ümber peaministriaurat, veendes valijaid, et lisaks mõnevõrra elukaugele välis- ja julgeolekupoliitikale tunneb Mikser end kindlalt ka kodustes asjades.
Ponnistust on saatnud edu. Kaasa on aidanud tõsiasi, et temaga sama ambitsioonikat konkurenti peaministri kohale Mikseril praegu silmapiiril pole. Peaministrikarjääri lõpetada lubanud Andrus Ansipile ei ole Reformierakond järeltulijat nimetatud, Urmas Reinsalu pole kindel, kas tal võimaldatakse partei riigikogu valimistele viia ja Edgar Savisaar mõjub peaministrikandidaadina juba mõnevõrra koomiliselt.
Polegi imestada, et märtsis troonisid erakondade populaarsustabelit sotsid ja isekeskis juba mõtiskletakse, mitme protsendipügala võrra saaks maksukoormust tõsta, kui valitsusohjad lõpuks enda kätte saadakse.
SDEl on Mikseri käe all tõepoolest õnnestunud lahti saada poliitilise „puudli“ staatusest. Kui varem olid sotsid nii Toompeal kui Tallinnas need, kes vajadusel kaasati koalitsiooni ja vajadusel aeti sealt minema, siis nüüd on saavutatud positsioon, mis peaks võimaldama ise tingimusi esitada, partnereid valida.
Vormi vale ajastus
Miks peaks Reformierakond sellest siis rõõmu tundma, et maailmavaateliselt kõige verisemal konkurendil on hästi hakanud minema?
SDE on praegu nagu suusataja, kes on jaanipäevaks saavutanud tippvormi. Kõik on super, aga ainus häda on selles, et juunis ei saja lund ja võistlusi ei peeta. Kui Andrus Veerpalu vormi tippu rihiti nädalapäeva täpsusega, siis sotsid, võib juhtuda, panid oma tippvormi ajastamisel kolme aastaga puusse.
Sotside varane esiletõus tuli Reformierakonnale parimal võimalikul ajal. Kuigi see tekitas osades inimestes eufooriatunde, et lõpuks ometi said ülbeks läinud võimulolijad ninanipsu ja tormihoiatuse, aitas see ühtlasi maha võtta ka arutelu ministrite arrogantsuse üle.
Vähe sellest – nüüd, kui kõik imetlevad sotside edu, on kaitsesse surutud Reformierakonnal võimalik ridu koondada, uus rünnak üles võtta, et suruda vastasele peale oma mäng. Pealegi andsid sotsid selleks ka suurepärase põhjuse – maksutõusu perspektiivi.
Mis te arvate, mida Reformierakond nüüd teeb? Mõistagi tuleb ta välja arvutustega, et näidata, mitu eurot sotside soovitav maksutõus iga palgasaaja taskust riigikassasse ära lohistab. Ettevõtjatega on lihtsam, sest nemad on enamjaolt niigi seisukohal, et tööjõuga ehk siis ettevõtlusega seotud maksud on liiga kõrged. Äripäev juba jõudis avaldada juhtkirja pealkirjaga „Peaasi, et Mikserist peaministrit ei saa“.
Kahtlemata ei jää ka SDE pealt vaatama, vaid püüab initsiatiivi haarata ja selgitada, et kõrgemad maksud tähendavad ühtlasi suuremat avalike teenuste mahtu ja üldist suuremat edenemist.
Uus vastasseis
Reformierakond on lõpuks leidnud endale taas vastase, kellele enne valimisi vastanduda. Mäletatavasti on vastandumine Keskerakonnale oravaparteile varasematel valimistel edu toonud, kuid Keskerakonnast ei ole nüüd enam väärilist vastast. Nurka surutud Keskerakond kontrollib küll venekeelseid valijaid, kuid eestikeelsete valijate seas on oma positsioone järjest minetatud. Reformierakonnal seevastu pole venelaste seas kuigi suure šansse. Kokkuvõttes pole kahel parteil enam mille ega kelle nimel vastanduda – mõlemad on mängivad eri liigas.
Pealegi ei paku põdura vastase nokauteerimine ühelegi poksijale rahuldust ja ka ei arenda teda. Sestap võib Reformierakond tunda rõõmu väljakutse eest, mille SDE on talle esitanud. See sunnib jalad kõhu alt välja tõmbama ja end vormi viima.
SDE kindaheite ajastus sobib Reformierakonnale hästi. SDE on praegu nagu trekisõitja, kes on kohe võidusõidu alguses läinud napilt juhtima, kuid sellelt positsioonilt on sõitu võita palju raskem kui jälitajal, kes õigel hetkel liidri tuulest välja kargab.
Kui vorm on väga hea, on võimalus võidusõit võita ka tervet sõitu juhtides. Kas SDE vorm on nii hea, et ka 2015. aasta märtsis Reformierakonnale konkurentsi pakkuda? See pole võimatu, kuid see on raske. Reformierakond kasutab ära kõik oma oskused, et SDE lipp enne valimiskampaaniat auklikuks lasta. Ise aga sukeldutakse 2014. aasta teises pooles valmiskampaaniasse värske jõuga, mida pakub neile uus esimees.
Uus liider võimaldab oravatel saada usalduskrediiti, mille konkurent SDE on selleks ajaks juba ära kasutanud. 2015. aasta märtsiks ei ole Sven Mikser enam SDE uus juht, nagu ta oli seda enne eelmisi, edukalt lõppenud riigikogu valimisi. Millega nad siis valija tähelepanu kavatsevad köita? Lubadusega makse tõsta?
Kui sotsid tahavad järgmisi valimisi võita, peab neil olema veel üks või kaks käiku lisaks, mis kampaania haripunktis sisse lükata. Kui neid käike pole, siis ei sünni ka vasakpoolset valitsust.
Jaga
Riigi saab maale tagasi tuua vaid jõuga
Eesti riigimasina järjepidev efektiivsemaks timmimine on maakonnalinnadest ära viinud hulga häid töökohti ning, nagu osundas aastapäeva kõnes vabariigi president, tekitanud kohalikes inimestes mulje, et riik kolib nende juurest minema.
1990ndatel olid maakondades kohalik politseiprefektuur, oma päästeteenistus, teedevalitsus, halduskohus, haigekassa kontor… Enamik neist olid iseseisvad struktuuriüksused oma eelarve ja juhtkonnaga.
Praeguseks on suurem osa neist igasuguse iseseisva otsustusõiguse minetanud või sootuks kinni pandud. Maakondlikud üksused on ühendatud regionaalseteks, juhtkond ning toetav personal (näiteks raamatupidajad) koondatud Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, Jõhvi. Vähendatud on kohalolekut hõredalt asustatud kohtades, kus on suletud päästekomandod, konstaablipunktid.
Toimunud struktuurimuutuste ja sellega kaasnenud koondamiste käimatõukavaks jõuks on olnud siiras soov pakkuda maksumaksjale efektiivset avalikku teenust. Kui ühendada neli-viis politseiprefektuuri või päästeteenistust üheks, siis pole nii palju juhte ja raamatupidajaid vaja ning raha saab kasutada eesmärgipärasemalt.
Pealegi, kui palju siis ikka on inimesel asja politseiprefekti või halduskohtuniku juurde? Üsna harva. Sestap on riigireformijad lähtunud põhimõttest: kel janu, sel jalad. Riigile on odavam lasta inimesel töövõimetusleht postiga haigekassa piirkondlikku keskusse saata, kui nende kogumiseks ja töötlemiseks igas maakonnas ametnikke palgal hoida.
Efektiivsus pole patuasi
Teenused kolitakse sinna, kus asuvad inimesed ja kui maal on rahvast vähe, siis tuleb seal leppida teenuse mõnevõrra halvema kvaliteediga, mis ei tähenda, et see puuduks. Hästivarustatud tuletõrje jõuab küll põlengule, kuid teeb seda hiljem.
Mõistagi on avaliku sektori töökohtade vähenemine väiksemates kohtades mõjutanud seal ka erasektorit. Kui pole direktoreid, siis pole ka autopesijatel tööd ja kui pole kontoriinimesi, siis kellele peaks kohvik salatit müüma?
Ametkondi ja ministeeriume ei tuleks selle eest aga veel hukka mõista, et nende eesmärgiks on maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine. Politsei- ega päästeameti ülesanne pole hoida üle Eesti palgal võimalikult palju ametnikke ja teenistujaid, vaid tagada inimeste julgeolek parimal võimalikul viisil, mida eelarve võimaldab.
See Eesti riigimasina lipukiri on õige, sest efektiivsuse vastand on ebaefektiivsus ehk raiskamine. Maksumaksja raha raiskamine ei saa aga olla ühegi riigi eesmärk.
Nagu vabariigi president viitas, on üha suurema efektiivsuse poole püüdlemisel ka oma varjupool. Paljud inimesed, eeskätt külades, tunnevad end riigi poolt mahajäetuna, sest riiki „pole näha“.
Kuigi avaliku teenuse alla käib ka näiteks ühistranspordi korraldamine ja teehooldus, mida peaks siiski ka maal „näha olema“, pole riigiametnikke maakondadesse tõesti kuigi palju alles jäänud. Kohalik vallamaja on maal lähim märk riigivõimust, kuigi vallavalitsus formaalselt ju riiki ei esindagi.
Aega ei peaks tagasi keerama
Head lahendused ei kasva puu otsas. Presidendi väljendatud mure Eesti kiire (suur)linnastumise pärast pole tänavune avastus ja kui lahendus sellele oleks olemas, siis oleks seda juba rakendatud.
Õigupoolest oleks kõige lihtsam käega lüüa, sest linnastumine on ju üleilmne protsess, millele vastuseismine võib eemaltvaatajale tunduda võitlusena tuuleveskitega? Isegi Soomes, kus kulutatakse regionaalarengule võrreldamatult suuremaid summasid, kui Eestis, tõdetakse, et inimesed kipuvad regionaalkulutustele vaatamata maalt linna minema.
Ka Eestis on omavalitused kohati lausa vere maitse suus teinud investeeringuid koolide-lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu parandamiseks, kuid inimesed lahkuvad, sest seda peamist – head tööd – on maakondades vähe.
Lahenduste otsimisel on kerge libastuda populismi libedal jääl. Lihtne oleks nõuda näiteks maakondlike politseiprefektuuride ja päästeametite taastamist, postkontorite taasavamist… Paraku suurendaks see üksnes riigi majandamise ebaefektiivsust ning looks sama palju lisandväärtust kui pealinna reisisaatjad.
Igasugused katsed aega tagasi keerata lõppevad üldjuhul läbikukkumisega. Keegi ei võtaks tõsiselt üleskutset hakata maksuametile tulusid jälle paberil deklareerima, mis sellest, et sellisel juhul tuleks maksuameti kohalikesse büroodesse võtta palgale hulk uusi ametnikke ja inimesed saaksid seeläbi tööd.
Traktoreid, pöördatru ja lüpsiroboteid ei saa keelustada, isegi kui need on võtnud töö tuhandetelt inimestelt ja süüdi külade tühjenemises.
Ajaloo tagasikeeramise asemel tuleks mõelda Eesti riigimasina arendamisele selliselt, et lisaks efektiivsusele oleks sellel ka regionaalpoliitiline mõõde. See on raskelt ühildatav ja eeldab ministeeriumides ja ametkondades senise tegevuse ümberhindamist, tegelikult selle peapeale pööramist.
Vaatame ametite asukohad üle
Esmalt tuleks lahti saada juba kinnistuda jõudnud arusaamast, et Eesti on ametkondlikus plaanis jagatud neljaks regiooniks. Sellist jagunemist ei ole mitte kuskil ametlikult kinnitatud. Sestap ei ole ka kuskil kivisse raiutud, et näiteks Lääne politseiprefektuur peab tingimata asuma Pärnus, mitte Haapsalus või Kuressaares, või et Ida prefektuuri asukohaks peab olema Jõhvi, aga mitte Narva? Miks on Lõuna maksu- ja tollikeskus Tartus, aga mitte Võrus? Miks asub regionaalministri kontor Tallinnas, aga mitte Paides, Eestimaa südames? Miks asub Tartus ainult üks ministeerium?
Ministeeriumide allasutuste regionaalsed keskkontorid võiksid olla jagatud mitte nelja, vaid näiteks tosina Eesti suurema linna vahel. Nõnda loodaks väiksemates keskustes väärtuslikke töökohti, kuid samas ei loodaks dubleerivaid struktuure, mis vähendaks riigimasina efektiivsust.
Sellele võib vastu vaielda argumendiga, et Eesti riigihaldus on juba üsna hästi paika loksunud ja taoline ametite üle riigi laialipillutamine tekitab üksnes palju segadust. Segadus sünnib, kuid segadus ka möödub. Väljakujunenud harjumus ei saa olla argument, sest nõnda oleks veelgi lihtsam koondada ka ülejäänud, seni veel provintsi jäänud riigiametnikud Tallinna ja deklareerida, et nüüdsest asubki riik pealinnas. Seda me vist ei taha.
Riigiametite hajutamine on minu meelest tõhusaim viis maakondades uusi töökohti luua nii, et sellest ei sünniks täiendavat halduskoormust maksumaksjale. Peale ühekordse kolimisarve ei too see riigile kaasa teisi täiendavaid kulusid. Pealegi on kinnisvara maakondades odavam ja selle arendamine samuti.
Meil on juurdunud arusaam, et Võrust Tartusse ja Haapsalust Tallinnasse tööle käimine on normaalne, ent pendelränne Tartust Valka ja Tallinnast Raplasse mõeldamatu. Kui ametniku kolimist koos töökohaga väikelinnast regioonikeskusse peetakse normaalseks, siis sellisel juhul võiks ka vastupidine kulgemine olla võimalik.
Alustada saaks tasa ja targu
Mõistagi ei saa pakutud ümberkorraldused toimuda kahe päevaga. Alustada võiks kas või sellest, et riigiametid teevad selgeks, millised töökohad on võimalik peamajast kohe välja viia ehk millist tööd on võimalik teha distantsilt.
Kui ametnik läbib päevas kümneid kilomeetreid ainuüksi selleks, et teha rutiinset ekraanitagust tööd, siis miks ta ei võiks seda teha kodus? Kindlasti on koostöös kohaliku omavalitsuse ja maavalitsusega võimalik luua maakondadesse kaugtöökohad, kui töötamine pole kodus võimalik.
Vahest saab seda ühitada ka Eesti kui eeskujuliku e-riigi kuvandiga, anda sellele uus sisu, mida tutvustada ka teistele hajaasustatud riikidele.
Kas pakutud ametkondlike vapustuste järel muutuks riigi teenus maainimesele kättesaadavamaks? Otseselt mitte. Isegi kui päästeameti peakontor ühes peadirektoriga kolida Kanepisse, mis oma tuletõrjekomandost ilma jääb, siis ainult selle fakti tõttu ei muutu seal turvalisus suuremaks.
Avalike teenuste kättesaadavus saab paraneda vaid juhul kui selle tarbijaskond suureneb. Kui aga riigimasin ühtlasemalt üle Eesti jaotada, siis kasvab suure tõenäosusega ka maakonnalinnade elanike arv ja see loob juba eelduse ka paremale avalikule teenusele. Samuti erateenuste turu arengule.
Suureneb tulumaksu laekumine, mis annab kohalikule omavalitsusele võimaluse parandada oma teenuste kvaliteeti, olgu selleks siis siledamad tänavad, kõrgema palgaga pedagoogid või suuremad sotsiaaltoetused.
Tuleb mõista, et mitmed Eesti väiksemad maakonnad on jõudnud omadega seisu, kus nende tõsiseltvõetavus on muutunud küsitavaks. Ilma kõrvalise abita pole nende konkurentsivõimet võimalik taastada, sest võimekuse aluseks olevaid tööinimesi lihtsalt pole.
Praegu on mõnel sellisel maakonnal veel enam-vähem toimekas linn keskuseks, aga needki voolavad üsna järjekindlalt tühjaks. Meil ei ole aga riik nii suur, et võiks mõne piirkonna lihtsalt maha jätta. Vastupidi: Eesti väiksus ja küllalt hea teevõrk on eelis, mis võimaldab suhteliselt madalate kuludega hoida riigiametnikke üle maa. Ametikohtade provintsi „küüditamine“ on üks abinõu, kuidas elu maakonnakeskustes turgutada.
Jaga
Kodanik, kus sa päriselt elad?
Pole midagi lihtsamat, kui saata oma riigile kiri: võtad aga lahti interneti, saadad ametile e-kirja ja seadus kohustab organit kuu aja jooksul sellele vastama; teabenõude puhul saab vajaliku info üldjuhul kätte viie päevaga. Hoopis keeruliseks läheb siis, kui riik tahab kirja saata kodanikule.
Probleemi ulatus on tavakodaniku jaoks ähmane ja teema jääb mõnevõrra võõraks, sest ega üldjuhul riigil ju oma kodanikule eriti millestki kirjutada olegi. Sõjaväekutse, üks kohtukutse ja tähitud kiri haigekassalt, on kirjad, mille riik on mulle 18 aasta jooksul saatnud.
Ometi muretseb justiitsminister, et esimese astme kohtus seisab kolmandik kuni pool menetluses olevatest tsiviilasjadest selle taga, et menetlusdokumendid on kättetoimetamise staadiumis. Riik ei leia vajalikke inimesi, kellele paberid väljastada, lihtsalt üles, olgu põhjused millised tahes.
Olukorra leevendamiseks pakub minister välja, et kohus võiks kodanikega paremaks suhtlemiseks kasutada sotsiaalvõrgustikke, eesotsas Facebook’iga, mida kasutab umbes kolmandik Eesti inimestest. Kui kodanikku pole kodus, siis Facebook’is käib ta ikka ja saab seal teada talle saadetud dokumentidest. Miks mitte. Näiteks Ühendkuningriigi kohus on loonud pretsedendi, kus Facebooki aktsepteeriti kohtukutse edastamisel. Ometi on kodanike ülesleidmiseks ka kindlamaid viise, kui tema „seinale“ ähvarduskirju postitada.
Kohustuslikust sissekirjutusest loobuti omal ajal kui nõukaaegsest jäänukist. Pole riigi asi, kus ma elan ja mis ma teen! Leian, et see loosung on oma aja ära elanud. Ma ei karda, et riik minu elukoha kohta käivat infot kuidagi kurjasti saaks ära kasutada. Kuidas? Tuleb vargile või? Või et ta hakkaks minu e-posti rämpskirju saatma või telefonimüüki harrastama. Pealegi teavad pank ja kaubandusketid, kelle kliendiks oleme end möllinud meie kohta nagunii rohkem, kui riik iial teada saab. Neid me millegipärast usaldame.
Sestap poleks midagi lahti, kui riik kohustaks inimesi teavitama oma reaalsest elukohast. Seadusekuulekasse enamusse kuuluvate inimeste jaoks ei muudaks see õigupoolest mitte midagi, sest riigil polegi meiega üldjuhul mingit asja ajada või siis väga harva. Küll aitaks see aga muuhulgas korrastada rahvastikuregistrit ja võimaldaks rahvastiku reaalsest paiknemisest paremat aimu saada.
Või peaksime määrama igale kodanikule oma mentori, kes vastutaks selle eest, et tema hoolealune oleks riigile vajadusel kättesaadav?
Jaga
Valgevene – ohutu peksukott
Euroopa Liit on teinud Valgevenest endale peksukoti, kelle peal on suhteliselt ohutu teritada keelt kodanikuõiguste asjus, seada tõkendeid režiimi ametnike liikumisvabadusele ning põnevusega vaadata, mis saama hakkab.
ELi sanktsioonid on Valgevene suhtes kehtinud nüüdseks juba üle aasta. Mullu 31. jaanuaril seati sisse- ja läbisõidukeeld neile Valgevene ametnikele, kes olid seotud 2010. aasta detsembris toimunud president Lukašenka-vastaste meeleavalduste laialiajamise ja protestijate massilise vahistamisega.
Mullu märtsis lisati sellesse musta nimekirja teisitimõtlejate tagakiusamisega seotud kohtunikud, prokurörid ja politseiametnikud, juunis seati piirangud kolmele Valgevene ettevõttele, millel tuvastati side Lukašenka režiimiga ning tänavu veebruaris teatas EL, et kehtestab veel 21le Valgevene õigusorgani ametnikule viisakeelu.
Järk-järgult suuremaks kruvitud sanktsioonide tulemus on aga vähemalt seni olnud kaheldav. Euroopa viimaseks diktaatoriks kutsutav Aljaksandr Lukašenka on endiselt ametis ja pole näha, et Valgevenes n-ö nähtavalt kääriks.
Et sanktsioonid on olnud suhteliselt leebed, siis ei avalda need riigi majandusele sisulist mõju ega puuduta tavalist inimest. Võiks isegi küsida, kas säärastel tõkenditel on üldse mõtet?
Ilmselt ongi tõkendite peamiseks väärtuseks fakt, et need üldse kehtestati. Sellega andis EL Valgevene kodanikuühendustele ja opositsioonile kinnituse, et neid pole päris üksi jäetud. Kas sellest piisab riigi pööramiseks demokraatia kursile, on iseasi.
EL ei riski millegagi
Lukašenka režiim on Lääne demokraatia ja liberaalsusega harjunud inimesele kahtlemata ebameeldiv, kuid samas ei paista ta teiste „isevalitsejate“ seas mitte millegi erilise poolest silma.
Lukašenka on umbes nagu Putin Venemaal, kes samuti korraldab valimisi, mida ise võidab, laseb aeg-ajalt meeleavaldajaid kolkida, tema valitsemise ajal tuleb ette, et inimesed aeg-ajalt kaovad ja mõnes provintsis on poolriiklik terror igapäevane.
Ent Putini aadressil ei kuule me Euroopa välisministrite meelepaha, ei näe vastu võetud deklaratsioone rikutud inimõiguste ja ebaausate valimiste asjus, rääkimata mõttemängust, et EL kehtestaks Venemaa tippametnikele sissesõidukeelu.
Euroopa tunnustab „Vene demokraatia omapära“, sest nagu kinnitab Euroopa Komisjoni esimees Jose Manuel Barroso: „Venemaa on meile väga oluline partner. Venemaa on USA ja Hiina järel meile olulisuselt kolmas kaubanduspartner.“ (ERR, 19.02.2009).
Kes on aga Lukašenka ja Valgevene? Kaubanduslikult on Valgevene seotud Venemaa ja Ukrainaga, mis kahe peale tarbivad ära ligemale poole Valgevene ekspordist. ELi suurima eksportöörina müüs Saksamaa 2011. aastal Valgevenesse 2,1 miljardi dollari väärtuses kaupa, mis moodustab 1,5 triljoni dollari suurusest Saksamaa koguekspordist 0,14 protsenti.
Seega on Valgevene ELile majanduslikus mõttes mitte keegi, kui mitte arvestada Venemaalt lähtuvaid gaasitrasse, mis ka Valgevenet läbivad. Valgevene on ELile lihtne, mitu kaalukategooriat madalamas astmes vastane, kelle peal võib katsetada erinevaid tehnikaid ilma, et sellest Euroopa majandusele mingit kahju sünniks – mängus pole tegelikult midagi.
Pangaga ei ülbitseta
ELile oleks seisusekohane pidada heitlust demokraatia pärast näiteks Hiinaga. Seal on demokraatiaga asjad palju hullemad kui Valgevenes, sest Hiinas ei toimu isegi formaalseid riigipea valimisi, vaid kommunistliku partei esimees pannakse paika väikse kildkonna poolt.
Seda Euroopas sallitakse, nagu ka Tiibeti okupeerimist, sest Hiina on oluline kaubanduspartner ja võimalik, et peatselt ka märkimisväärse osa Euroopa riikide võlakirjade omanik. Ükski võlgnik ei hakka aga pangaga ülbitsema, sest sellise avantüüri tulemus on alati ette teada.
Kas sellisel juhul pole EL Valgevene osas üle pingutanud? Kas ELil on moraalne õigus teha diktaatoritel vahet selle järgi, et ühega neist on kasulik äri ajada ja teisega mitte? Vahest tuleks ka Valgevene puhul eelistada hoopis kaubanduse arendamist ning jätta poliitilised muutused selle riigi siseasjaks, nagu on talitatud Venemaa ja Hiina puhul?
Lõppude lõpuks on Valgevene pealt üheksa miljoni elanikuga turg siinsamas nurga taga, kuid mis ei mahu Eesti ekspordipartnerite esikümnesse. Me teame Valgevenest vaid seda, et Eesti börsifirma Silvano FG toodab seal naiste pesu.
Raske on uskuda, et ELi praegune piitsa ja prääniku poliitika ka tegelikult Valgevene teed demokraatiani kiirendab. Ühelt poolt aitab Euroopa raha sealseil kodanikuühendustel elus püsida, kuid ei saa olla sugugi kindel, et teise käega Lukašenka poole piitsa viibutades midagi saavutatakse.
Pigem vastupidi: diktaator kasutab oma taskumeediat, et ühendada rahvas võitluses „välisvaenlase“ vastu. Eesti Keskerakonna edu selles vallas peaks olema hoiatav. Tulemuseks saab EL oma toetusraha eest seltskonna teisitimõtlejaid, kes ei ole võimelised revolutsiooni läbi viima, mis on ju nende toetamise eesmärk.
Selle asemel tuleks keskenduda kaubanduslikule koostööle, et aeg saaks avada valgevenelaste silmad ja nad teeksid oma poliitilised valikud ise, mõjutusteta ja ettekirjutusteta.
Jaga
Läbikukkumine
Streik on läbikukkumine. Streigi toimumine näitab, et tööandja ja –võtja ei ole suutnud või tahtnud ära kasutada kõiki võimalusi kompromissi leidmiseks ning eelistavad head sõda halvale töörahule.
Tööseisaku väljakuulutamine on alati seotud riskiga, sest pole teada, kas üldsus asub streikijate või hoopis tööandjate poolele. Kas streigiga kaasnevate ebamugavuste eest süüdistatakse streikijaid endid või nende tööandjat?
See on väikese streigikogemusega Eestis ääretult oluline. Kui pedagoogide ja teiste neid toetavate ametiühingute streik ei tekita mõistmist ega kaastunnet, on pikaks ajaks igasugusel streikimisel kriips peal.
Kaalukeeleks on lapsevanemad, kes pidid kolmapäevaks leidma oma lasteaialastele kodust tegevust ning seisma hea selle eest, et kolmeks päevaks ootamatu vabaduse saanud koolilastel saaksid streigi ajal läbi võtmata jäänud koolitükid järele tehtud.
Pigem võib üldsuse eelhäälestuse põhjal ennustada, et enamuse poolehoid kuulub sel korral ametiühingutele ja vastutajaks ebamugavuste pärast peetakse valitsust. Või kannatatakse streigi ebamugavused ära sama stoilise rahuga, kui kunagised kärped?
Streikijaid pooldava hoiaku tekkimisele on kaasa aidanud ajakirjanduse üsna selge poolevalik. Lehed on kas ametliku juhtkirja või ajakirjanike isiklike arvamusavalduse läbi valdavalt kiitnud õpetajaid nendse tarmukuse eest ja pidanud nende nõudmisi õigustatuks.
Märgiline oli selles osas majanduslehe Äripäev toimetuse seisukoht, mis, vahest mõnevõrra ootamatultki, oli ametiühingu nõudmisi toetav. Valdavalt esindab roosal paberil leht tööandjate huve ja vastustab ametiühingute tugevnemist. Küllap mängis oma osa aga ka fakt, et sel korral on tööandjaks valitsus, kes käsutab meie endi raha.
Valitsuse üleolev suhtumine
Valitsus ja nende suhtekorraldajad ei ole samas suutnud mitte millegi positiivsega silma paista. Karmikoelised ministrid andsid juba sügisel mõista, et „õpetajatädide“ halinat kuulda ei võeta. Toompeal õpetajate päeva miitinguga tähistanud pedagoogid saadeti koju sõnumiga, et pärast seda, kui me teist osa ära koondame, saame ülejäänutel palka tõsta.
See oli aus vastus, aga see oli suhtekorralduslikult vale vastus. Valitsus eeldas, et kui daamid saavad end kord loosungite all välja elada, lähevad nad sama organiseeritult klassiruumi tagasi, ootama, kes neist ära koondatakse ja palju allesjäänutel palk tõuseb.
Nüüd teame, et nii koguni ei läinud ja pigem tuleb silmas pidada, kas pedagoogide streik ja võimalik, et ka sellele järgneva jätkustreigi tõttu valitsuses kedagi ära ei koondata.
Valitsus ei võtnud pedagooge tõsiselt ja see solvas neid. Kui tavaliselt püüavad poliitikud olukorras, kus neilt nõutakse raha eesmärgil, mis ei lähe kokku nende plaanidega, aega võita. Selleks pakutakse välja ümarlaudade korraldamist ja komisjonide moodustamist, siis sügisest saadik ei ole valitsusest kostnud muud juttu kui et palka ei saa tõsta, sest riigisektoris tänavu palgad ei kasva. Nii lihtsalt on!
Vastasel juhul juhtuvat nii nagu Kreekas ja varsti oleme kõik kõrvuni võlgades. Korraks proovis valitsus ajada madala palgataseme süü omavalitsuste kaela, kuid selle rünnaku oskasid omavalitsusjuhid pareerida.
Bussijuht teenib õpetajast rohkem
Selle taustal teame, et keskmine palk (arvatagu sellest mida tahes) mullu kasvas ja palk on tõusnud päris mitmetes eluvaldkondades. Kas pedagoogid peavad olema need viimased, kelleni palgatõus jõuab?
Vestluses ühe Kesk-Eesti gümnaasiumijuhiga ilmnes fakt, et pärast bussifirma Sebe mullust otsust tõsta bussijuhtide palka, teenivad osad sohvrid nüüd rohkem, kui tema kooli õpetajad. Lugu pole selles, et bussijuhid rohkem saavad, vaid selles, et pedagoogid saavad liiga vähe.
Vähe on aga suhteline mõiste ja küllap on palju ka neid inimesi, kelle meelest ei teeni pedagoogid mitte sugugi vähe. Vastupidi: väiksemates maakohtades, kus palgatase on madal või puuduvad töökohad sootuks, on pedagoogid vallaametnike kõrval ühe parema ja, mis samuti tähtis, stabiilsema palgaga töövõtjad üldse.
See viib küsimuseni, kas kõik peadagoogid peavad olema kindlustatud ühesuguse palga(tõusu)ga või tuleks arvesse võtta ka nn geograafilist koefitsienti? Kas ääremaa madalama elatustaseme ja sestap ka madalamate eluasemekulude ning kinnisvarahindadega pedagoogid peavad teenima sama palju kui Tartu või Tallinna kolleegid?
Eks tegelikult erine pedagoogide palgad juba praegu sõltuvalt sellest, millises omavalitsuses keegi töötab. Mida efektiivsemalt on omavalitsuses koolielu korraldatud, seda kõrgemad on ka pedagoogide palgad. On suur majanduslik vahe, kas omavalitsus omab üht suuremat või kaht väiksemat põhikooli. Koolivõrgu efektiivsusest sõltub, kas omavalitsus suudab maksta pedagoogidele vaid kokkulepitud riiklikku miinimumi või lisaks ka boonust.
Palgatõusu toob efektiivsuse kasv
Siit järeldades: kui kogu riigis oleks haridus efektiivsemalt korraldatud, siis jääks praegusega võrreldes rohkem raha palkade maksmiseks. Ehk tegelikult jõuame ringiga tagasi selle jutuni, mida valitsus juba umbes pool aastat räägib.
Arvan, et nad räägivadki õigust ja osad koolimajad ongi jäänud liiga suureks ning neile tuleks leida teine rakendus. Mitte keegi ei saa mööda vaadata faktist, et õpilaste arv on vähenenud ja jätkab kahanemist.
Samas on koolivõrgu korrastamine aetud sedavõrd poliitiliseks, et ratsionaalseid kokkuleppeid peaaegu et polegi võimalik saavutada. Ometi peaks igas volikogus jätkuma niipalju riigimehelikkuse vaimu, et kui inimesed on otsustanud kooli sulgeda, s.t saadavad oma lapsed mujale, olgu põhjus milline tahes, siis tehakse ka volikogus otsus, mis agooniat lühendab.
Valitsuse suur möödapanek praeguses töötülis on aga see, et tegemata koolireformi süü üritati veeretada pedagoogide õlule. Just kui oleksid õpetajad selles süüdi, et riik ja omavalitsused ei ole kümne aasta jooksul, mil laste arvu kahanemisest järjepanu räägitakse suutnud koolivõrku efektiivsemaks muuta.
Selle asemel räägitakse kampaaniast kampaaniasse umbmäärast juttu hariduse tähtsusest, mida igaüks võib tõlgendada, kuidas jumal juhatab. Valitsus(t)e töö tulemus on sellel nädalal näha – läbikukkumine.
Jaga
Kui kodanik haarab võimu…
Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi.
Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.
Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.
Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.
Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus.
Nojaa, Ansipi reaalne tagasiastumine toimub muidugi alles kolme aasta pärast ja ilmselt astub ta edasi Euroopa Komisjoni, mitte tagasi majandusministeeriumisse või Tartu raekotta, kuid eks Eesti demokraatia ole ka veel suhteliselt noor ja alles kujunemisjärgus. Ega ilmselt uskunudki keegi, et Ansip, kes alles detsembris kinnitas üle enda soovi peaministrina jätkata, juba paar kuud hiljem peab oma tuleviku ümber hindama.
Vabaühendused on saanud näidata oma jõudu, millega nüüdsest tuleb arvestada igal erakonnal, kes soovib olla tõsiseltvõetav. See muudab riigi valitsemise raskemaks, aeglasemaks, kuid kvaliteetsemaks. Mida rohkem poliitikud inimesi kuulavad, seda vähem on meil „seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi“, seda rohkem on meil seadusi, mis on loodud meie endi poolt meie endi jaoks.
Vabakonnad on tõestanud (ilmselt neile endilegi ootamatult), et Eesti inimesed ei ole sugugi nii tuimad tükid, nagu me vahest ise oleme harjunud endist mõtlema. Selle heaks näiteks on ka käesolev streiginädal.
Jaga