Sildiarhiiv: välispoliitika

Valgevene – ohutu peksukott

Euroopa Liit on teinud Valgevenest endale peksukoti, kelle peal on suhteliselt ohutu teritada keelt kodanikuõiguste asjus, seada tõkendeid režiimi ametnike liikumisvabadusele ning põnevusega vaadata, mis saama hakkab.

ELi sanktsioonid on Valgevene suhtes kehtinud nüüdseks juba üle aasta. Mullu 31. jaanuaril seati sisse- ja läbisõidukeeld neile Valgevene ametnikele, kes olid seotud 2010. aasta detsembris toimunud president Lukašenka-vastaste meeleavalduste laialiajamise ja protestijate massilise vahistamisega.

Mullu märtsis lisati sellesse musta nimekirja teisitimõtlejate tagakiusamisega seotud kohtunikud, prokurörid ja politseiametnikud, juunis seati piirangud kolmele Valgevene ettevõttele, millel tuvastati side Lukašenka režiimiga ning tänavu veebruaris teatas EL, et kehtestab veel 21le Valgevene õigusorgani ametnikule viisakeelu.

Järk-järgult suuremaks kruvitud sanktsioonide tulemus on aga vähemalt seni olnud kaheldav. Euroopa viimaseks diktaatoriks kutsutav Aljaksandr Lukašenka on endiselt ametis ja pole näha, et Valgevenes n-ö nähtavalt kääriks.

Et sanktsioonid on olnud suhteliselt leebed, siis ei avalda need riigi majandusele sisulist mõju ega puuduta tavalist inimest. Võiks isegi küsida, kas säärastel tõkenditel on üldse mõtet?

Ilmselt ongi tõkendite peamiseks väärtuseks fakt, et need üldse kehtestati. Sellega andis EL Valgevene kodanikuühendustele ja opositsioonile kinnituse, et neid pole päris üksi jäetud. Kas sellest piisab riigi pööramiseks demokraatia kursile, on iseasi.

EL ei riski millegagi

Lukašenka režiim on Lääne demokraatia ja liberaalsusega harjunud inimesele kahtlemata ebameeldiv, kuid samas ei paista ta teiste „isevalitsejate“ seas mitte millegi erilise poolest silma.

Lukašenka on umbes nagu Putin Venemaal, kes samuti korraldab valimisi, mida ise võidab, laseb aeg-ajalt meeleavaldajaid kolkida, tema valitsemise ajal tuleb ette, et inimesed aeg-ajalt kaovad ja mõnes provintsis on poolriiklik terror igapäevane.

Ent Putini aadressil ei kuule me Euroopa välisministrite meelepaha, ei näe vastu võetud deklaratsioone rikutud inimõiguste ja ebaausate valimiste asjus, rääkimata mõttemängust, et EL kehtestaks Venemaa tippametnikele sissesõidukeelu.

Euroopa tunnustab „Vene demokraatia omapära“, sest nagu kinnitab Euroopa Komisjoni esimees Jose Manuel Barroso: „Venemaa on meile väga oluline partner. Venemaa on USA ja Hiina järel meile olulisuselt kolmas kaubanduspartner.“ (ERR, 19.02.2009).

Kes on aga Lukašenka ja Valgevene? Kaubanduslikult on Valgevene seotud Venemaa ja Ukrainaga, mis kahe peale tarbivad ära ligemale poole Valgevene ekspordist. ELi suurima eksportöörina müüs Saksamaa 2011. aastal Valgevenesse 2,1 miljardi dollari väärtuses kaupa, mis moodustab 1,5 triljoni dollari suurusest Saksamaa koguekspordist 0,14 protsenti.

Seega on Valgevene ELile majanduslikus mõttes mitte keegi, kui mitte arvestada Venemaalt lähtuvaid gaasitrasse, mis ka Valgevenet läbivad. Valgevene on ELile lihtne, mitu kaalukategooriat madalamas astmes vastane, kelle peal võib katsetada erinevaid tehnikaid ilma, et sellest Euroopa majandusele mingit kahju sünniks – mängus pole tegelikult midagi.

Pangaga ei ülbitseta

ELile oleks seisusekohane pidada heitlust demokraatia pärast näiteks Hiinaga. Seal on demokraatiaga asjad palju hullemad kui Valgevenes, sest Hiinas ei toimu isegi formaalseid riigipea valimisi, vaid kommunistliku partei esimees pannakse paika väikse kildkonna poolt.

Seda Euroopas sallitakse, nagu ka Tiibeti okupeerimist, sest Hiina on oluline kaubanduspartner ja võimalik, et peatselt ka märkimisväärse osa Euroopa riikide võlakirjade omanik. Ükski võlgnik ei hakka aga pangaga ülbitsema, sest sellise avantüüri tulemus on alati ette teada.

Kas sellisel juhul pole EL Valgevene osas üle pingutanud? Kas ELil on moraalne õigus teha diktaatoritel vahet selle järgi, et ühega neist on kasulik äri ajada ja teisega mitte? Vahest tuleks ka Valgevene puhul eelistada hoopis kaubanduse arendamist ning jätta poliitilised muutused selle riigi siseasjaks, nagu on talitatud Venemaa ja Hiina puhul?

Lõppude lõpuks on Valgevene pealt üheksa miljoni elanikuga turg siinsamas nurga taga, kuid mis ei mahu Eesti ekspordipartnerite esikümnesse. Me teame Valgevenest vaid seda, et Eesti börsifirma Silvano FG toodab seal naiste pesu.

Raske on uskuda, et ELi praegune piitsa ja prääniku poliitika ka tegelikult Valgevene teed demokraatiani kiirendab. Ühelt poolt aitab Euroopa raha sealseil kodanikuühendustel elus püsida, kuid ei saa olla sugugi kindel, et teise käega Lukašenka poole piitsa viibutades midagi saavutatakse.

Pigem vastupidi: diktaator kasutab oma taskumeediat, et ühendada rahvas võitluses „välisvaenlase“ vastu. Eesti Keskerakonna edu selles vallas peaks olema hoiatav. Tulemuseks saab EL oma toetusraha eest seltskonna teisitimõtlejaid, kes ei ole võimelised revolutsiooni läbi viima, mis on ju nende toetamise eesmärk.

Selle asemel tuleks keskenduda kaubanduslikule koostööle, et aeg saaks avada valgevenelaste silmad ja nad teeksid oma poliitilised valikud ise, mõjutusteta ja ettekirjutusteta.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+