Reformierakonnas ohati ilmselt kergendusega, kui selgus, et sotsid on nüüd Eesti kõige populaarsem erakond.
SDE esiletõusu põhjus pole ilmselt mitte niivõrd maadvõtnud vasakpoolsed meeleolud, vaid tõsiasi, et kõigil punase roosi partei konkurentidel läheb hetkel üsna kehvasti.
Reformierakonnal on probleeme oma ministrite arrogantsuse ja valijate tüdimusega, Keskerakond ja IRL maadlevad oma siseopositsiooni poolt tekitatud probleemidega. SDEle aga puhus konkurentide probleemide taustal pedagoogide streik ainult tuult tiibadesse.
Parteiliider Sven Mikser on saanud enesekindlust tublisti juurde ja partei üritab luua tema ümber peaministriaurat, veendes valijaid, et lisaks mõnevõrra elukaugele välis- ja julgeolekupoliitikale tunneb Mikser end kindlalt ka kodustes asjades.
Ponnistust on saatnud edu. Kaasa on aidanud tõsiasi, et temaga sama ambitsioonikat konkurenti peaministri kohale Mikseril praegu silmapiiril pole. Peaministrikarjääri lõpetada lubanud Andrus Ansipile ei ole Reformierakond järeltulijat nimetatud, Urmas Reinsalu pole kindel, kas tal võimaldatakse partei riigikogu valimistele viia ja Edgar Savisaar mõjub peaministrikandidaadina juba mõnevõrra koomiliselt.
Polegi imestada, et märtsis troonisid erakondade populaarsustabelit sotsid ja isekeskis juba mõtiskletakse, mitme protsendipügala võrra saaks maksukoormust tõsta, kui valitsusohjad lõpuks enda kätte saadakse.
SDEl on Mikseri käe all tõepoolest õnnestunud lahti saada poliitilise „puudli“ staatusest. Kui varem olid sotsid nii Toompeal kui Tallinnas need, kes vajadusel kaasati koalitsiooni ja vajadusel aeti sealt minema, siis nüüd on saavutatud positsioon, mis peaks võimaldama ise tingimusi esitada, partnereid valida.
Vormi vale ajastus
Miks peaks Reformierakond sellest siis rõõmu tundma, et maailmavaateliselt kõige verisemal konkurendil on hästi hakanud minema?
SDE on praegu nagu suusataja, kes on jaanipäevaks saavutanud tippvormi. Kõik on super, aga ainus häda on selles, et juunis ei saja lund ja võistlusi ei peeta. Kui Andrus Veerpalu vormi tippu rihiti nädalapäeva täpsusega, siis sotsid, võib juhtuda, panid oma tippvormi ajastamisel kolme aastaga puusse.
Sotside varane esiletõus tuli Reformierakonnale parimal võimalikul ajal. Kuigi see tekitas osades inimestes eufooriatunde, et lõpuks ometi said ülbeks läinud võimulolijad ninanipsu ja tormihoiatuse, aitas see ühtlasi maha võtta ka arutelu ministrite arrogantsuse üle.
Vähe sellest – nüüd, kui kõik imetlevad sotside edu, on kaitsesse surutud Reformierakonnal võimalik ridu koondada, uus rünnak üles võtta, et suruda vastasele peale oma mäng. Pealegi andsid sotsid selleks ka suurepärase põhjuse – maksutõusu perspektiivi.
Mis te arvate, mida Reformierakond nüüd teeb? Mõistagi tuleb ta välja arvutustega, et näidata, mitu eurot sotside soovitav maksutõus iga palgasaaja taskust riigikassasse ära lohistab. Ettevõtjatega on lihtsam, sest nemad on enamjaolt niigi seisukohal, et tööjõuga ehk siis ettevõtlusega seotud maksud on liiga kõrged. Äripäev juba jõudis avaldada juhtkirja pealkirjaga „Peaasi, et Mikserist peaministrit ei saa“.
Kahtlemata ei jää ka SDE pealt vaatama, vaid püüab initsiatiivi haarata ja selgitada, et kõrgemad maksud tähendavad ühtlasi suuremat avalike teenuste mahtu ja üldist suuremat edenemist.
Uus vastasseis
Reformierakond on lõpuks leidnud endale taas vastase, kellele enne valimisi vastanduda. Mäletatavasti on vastandumine Keskerakonnale oravaparteile varasematel valimistel edu toonud, kuid Keskerakonnast ei ole nüüd enam väärilist vastast. Nurka surutud Keskerakond kontrollib küll venekeelseid valijaid, kuid eestikeelsete valijate seas on oma positsioone järjest minetatud. Reformierakonnal seevastu pole venelaste seas kuigi suure šansse. Kokkuvõttes pole kahel parteil enam mille ega kelle nimel vastanduda – mõlemad on mängivad eri liigas.
Pealegi ei paku põdura vastase nokauteerimine ühelegi poksijale rahuldust ja ka ei arenda teda. Sestap võib Reformierakond tunda rõõmu väljakutse eest, mille SDE on talle esitanud. See sunnib jalad kõhu alt välja tõmbama ja end vormi viima.
SDE kindaheite ajastus sobib Reformierakonnale hästi. SDE on praegu nagu trekisõitja, kes on kohe võidusõidu alguses läinud napilt juhtima, kuid sellelt positsioonilt on sõitu võita palju raskem kui jälitajal, kes õigel hetkel liidri tuulest välja kargab.
Kui vorm on väga hea, on võimalus võidusõit võita ka tervet sõitu juhtides. Kas SDE vorm on nii hea, et ka 2015. aasta märtsis Reformierakonnale konkurentsi pakkuda? See pole võimatu, kuid see on raske. Reformierakond kasutab ära kõik oma oskused, et SDE lipp enne valimiskampaaniat auklikuks lasta. Ise aga sukeldutakse 2014. aasta teises pooles valmiskampaaniasse värske jõuga, mida pakub neile uus esimees.
Uus liider võimaldab oravatel saada usalduskrediiti, mille konkurent SDE on selleks ajaks juba ära kasutanud. 2015. aasta märtsiks ei ole Sven Mikser enam SDE uus juht, nagu ta oli seda enne eelmisi, edukalt lõppenud riigikogu valimisi. Millega nad siis valija tähelepanu kavatsevad köita? Lubadusega makse tõsta?
Kui sotsid tahavad järgmisi valimisi võita, peab neil olema veel üks või kaks käiku lisaks, mis kampaania haripunktis sisse lükata. Kui neid käike pole, siis ei sünni ka vasakpoolset valitsust.
