Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.
Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.
Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.
Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.
Mööda allakäigutreppi
Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.
Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.
Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?
Postipanga koomaletõmbumise põhjustab Eesti Posti kontorivõrgu jätkuv kahanemine.
Konkurents linnas rappis maakaubandust
Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.
Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.
Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.
Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.
Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.
Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.
Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.
Maal tuleb kohaneda
Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.
See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.
Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.
Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.
Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.
Ühistud pakuvad eeskuju
Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.
Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.
Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.
Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.
Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.
Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.
Peaminister Andrus Ansipi lubadus jätta järgmise valitsuse moodustamine teiste hooleks, on ilmselt kinnitus spekulatsioonile, et seejärel võtab ta sisse volinikukoha Euroopa Komisjonis.
