Eesti Energia (EE) investeeringud Jordaaniasse ja USAsse on aastaid olnud osa poliitikutele liivateraks silmas ning võimaldanud rääkida Riigikogu kõnepuldist põnevaid jutte sellest, kuidas tädi Maali makstav võrgutasu välismaa kõrbesse maetakse.
Jälgides põllumeeste igikestvat võitlust toetuste suurendamise nimel ja meenutades Euroopa ülemkogu järel avaldatud lugusid sellest, kes ja kui palju toetusi järgnevatel aastatel saavad, tikkus vägisi pähe küsimus, kas keegi Eestis üldse enam toetuseta suudab hakkama saada.
Eesti täielik üleminek elektrienergia vabaturule tähistab olulise epohhi lõppu energiamajanduses ning muudab suhtumist energiajulgeoleku alustekstidesse.
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Võru linn on jõudnud mentaalse teelahkmeni, kus seistes tuleks vastata küsimusele, kas liigume edasi Tartu äärelinnastumise lainel või suudab see kant säilitada ka mingisuguse majandusliku tõsiseltvõetavuse?
Väljavaated ei ole hetkel teab mis head, sest meie peamist vara – inimesi – jääb mitmel põhjusel vähemaks. Kui negatiivne iive on asi, mis kammitseb kogu Eestit, siis väljaränne on teema, mis Võru linna ja maakonda väga valusalt puudutab.
Kui Tartu võib arvestada, et lahkujate asemele tuleb üldjuhult maalt värske tööjõud asemele, siis Võrus, nagu enamikus teistes maakonnakeskustes, ei ole neid maalt tulijaid enam eriti kuskilt võtta – maa hakkab juba tühjaks saama.
See ei ole kuigi originaalne avastus, et võrulaste elu on üha rohkem seotud Tartuga. Tartu on meie tõmbekeskus: seal asub üli- ja kutsekool, head gümnaasiumid, töökohad, haigla, korralikud kauplused, käib vilgas kultuurielu. Võrut ja Tartut lahutab 50 minutit auto- või 75 minutit bussisõitu. Paljud õpivad ja töötavad ning peatselt ka elavad seal. Isegi Võru linnavolikogu esimees elab Tartus.
Leppida või tegutseda?
Mida vähemaks jääb Võrus töökohti, seda enam tuleb hakata rääkima Võrust kui Tartu ees- või tagalinnast, sõltub kuidas vaadata. Iseasi, kas seda protsessi peaks katsuma kuidagi pidurdada või võtma kui paratamatust?
Paratamatusega leppida on kahtlemata kõige lihtsam, sest siis ei peaks mitte midagi tegema. Välja arvatud halisemine, kuidas riigi regionaalpoliitika on järjekordselt tuksis. Pealegi ei paista välja, et väliste tegurite toel võiks toimuda mingi pööre paremuse poole.
Pigem vastupidi: maagümnaasiumide sulgemine ja Antslas kutsehariduse likvideerimine kiirendab Võrumaa noorte väljarännet kodumaakonnast. Antsla kandi põhikooli lõpetajad suunduvalt tulevikus joonelt Tartusse ning ka Vastseliina poolt tulijad eelistavad sõita ringteed mööda edasi Emajõelinna gümnaasiumisse, mitte pöörata Võrru. Kui kodust tuleb nagunii lahkuda, siis milleks teha enam vahepeatust Võrus?
Õnneks on Võru Kreutzwaldi gümnaasium suhteliselt hea mainega, nagu ka Võrumaa kutsehariduskeskus, mis suudavad noorte varast väljavoolu maakonnast mõnevõrra pidurdada, kuid laiemas plaanis ei kujuta Võru enam Võru maakonna jaoks tõsist tõmbekeskust. Seda kohta on jõuliselt haaramas Tartu.
Võru tulevik regionaalse keskusena on küsimärgi all. Mida varem lahkuvad noored kodumaakonnast, seda väiksem on tõenäosus, et nad siia tagasi tulevad – mida varem side katkeb, seda kindlamalt ta kaob.
See on omalaadne keeris, mis meie kanti tühjaks imeb, sest isegi kui noor inimene tahaks pärast kooli(de) lõppu kodukanti naasta või kutsekooli järel siia jääda, ei ole tal tihtipeale midagi tasuvat teha, sest sobilikku tööd pole. Kõik ei suuda ettevõtjaks hakata.
Tegevus tuleb ümber hinnata
Seega pole midagi tähtsamat, kui võimalikult laia valikuga töökohtade loomine, mis pole muidugi kellegi uudis. Poliitikud lubavad seda iga nelja aasta tagant, kuid paraku lasevad tulemused end oodata. Vahest on siis tehtud valesid asju?
Võru linnas on viimase kümne aasta jooksul kulutatud päris kopsakas summa avalikku raha spordi-, kultuuri- ja vaba aja taristu, teede, veevärgi arendamiseks.
Eelmise kümnendi keskel tehtud investeeringud tehti linnavõimu lootuses, et kui Võru ilusti korda teha ja arendada välja sotsiaalne taristu, hoiab see inimesi kodulinnas paigal, meelitab võõraid ligi ja innustab tööandjaid siin ettevõtlust arendama.
See oli endise Tartu linnapea Andrus Ansipi innustav jutt, kes mingil ajal tõi igal võimalikul juhul näiteks Aura veekeskuse, mille valmimine Tartu linnale väga soodsalt olevat mõjunud. Paraku ei ole spordihall, staadion, äraremonditud Kannel, Tamula rannapromenaad, Kubja metsarada toonud Võrule seda edu, mida ehk loodeti – inimesed lahkuvad endiselt.
Ei ole mõtet seada kahtluse alla Võrus tehtud avalike investeeringute vajalikkust. Kahelda tuleks selle poliitika jätkamise õigsuses.
Betoon ei taga edu
Aastaid on provintsipoliitikute edukuse mõõdupuuks olnud see, kuidas ta oskab oma linnale või vallale raha välja rääkida. See raha on valdavalt kulutatud erinevatele ehitusprojektidele ehk nendeks investeeringuteks, mida ka Võru eelmisel kümnendil hoogsalt tegi.
Paraku see mõõdik ei tööta enam, sest ilusad koolid ja moodsad sportimisvõimalused pole omavalitsuse jaoks enam eelis, vaid kuulub n-ö põhivarustusse. Pealegi ei loo ehituseks kulutatud raha omavalitsuses juurde püsivaid töökohti – need luuakse tööstuses ja teeninduses.
Sestap ei tule võimuesindajate edukust enam mõõta positiivsete EASi projektide üldarvu ja rahalise mahu järgi, millega on ehitatud see või remonditud too maja, vaid selle põhjal, mitu töökohta on ta suutnud omavalitsusse vahendada.
Mitu töökohta on Võrru vahendanud viimasel kümnel aastal ametis olnud linnapead, ma ei tea. Teada on, et kui mõne aja eest proovis linnavalitsus koos erakapitaliga rajada Võrukivisse tööstusparki, lasti see plaan pehmelt öeldes auklikuks. Otsustajate suutmatus teha pühendunult koostööd on paljude Eesti omavalitsuste probleemiks.
Ent just korraliku taristuga tööstuspargid, mille eesotsas on kasuahned mänedžerid, keda toetab kohaliku võimu esindus, olles vajadusel valmis tegema investoritele soodustusi, on võti töökohtade saamiseks omavalitsusse.
Võrus on selle kõigega küll jupiti tegeletud, kuid paraku mitte organiseeritult ja sihipäraselt – alati on midagi puudu jäänud, üks lüli vahelt ära kadunud.
Seame sihiku ümber
Kui Võru soovib säilitada majandusliku tõsiseltvõetavuse, mitte muutuda Tartu magamistoaks, tuleb poliitikutel sihik ümber suunata. Valijale mulje avaldamiseks ei tule tingimata midagi ehitada, vaid hoopis valijaid juurde tekitada. Mõistagi on ehitamine lihtsam.
Muutused on võimalikud, kui linnavalitsus ja tööstuskinnisvara arendajad seda soovivad ja ühiselt tegutsevad. Ajal, kui Soome ja Skandinaavia firmad otsivad võimalusi tootmise ületoomiseks Eestisse, peaksime kätt pulsil hoidma.
Usun, et mänedžeridel on mõne tootmisettevõtte kohaletoomine lihtsam, kui läbirääkimiste laua taga istub ka näiteks linnapea, miks mitte ka maavanem. See näitaks pühendumist, mida osatakse hinnata. Eriti veel juhul, kui omavalitsus vabastab investori esimesel kahel aastal maamaksust ja teeb soodustusi vee- ja soojaarvete tasumisel, aitab kaasa töötajatele elukoha muretsemisel…
Tööandjad eelistavad ettevõtteid hoida seal, kus on see neile kõige kasulikum. Tehkem siis Võru selliseks kohaks.
Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.
Suur pilt on praegu Eesti jaoks positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.
Mõõdukat optimismi lisab tuleviku suhtes ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse. Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000-5000 ettevõtet.
Kahtlemata on see hea uudis. Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.
Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud. Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad?
Tallinnal suur konkurentsieelis
Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid. Kauba peale veel pealinna meelelahutusvõimalused.
Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.
Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinnat ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).
EASi poolt septembris avaldatud Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.
Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, Harjumaa poole märkimisväärselt kaldu.
Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks on koondada (eksportiv) tööstus Tallinnasse ja jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.
Maakonnad vajavad järeleaitamist
Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.
Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. „Tööstuse planeerimine“ kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale.
Eesti riigile kuuluvad mitmed suurfirmad, alustades Eesti Energia ja Eesti Raudteega, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Air’iga. Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.
Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud. Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel puudub resurss, oskusteave ning sidemed, kuidas end investoritele atraktiivseks muuta.
Poliitikutel on kõige mugavam laiutada käsi ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab ja Eesti riik on seda ka teinud.
Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana farmeritele tagasi.
Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.
Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinnat.
Regionaalpoliitika läbi EASi
Läbi EASi makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid. Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal EASi poolt kaasatud 24 välisinvesteeringust tehti enamus Tallinnas või selle lähiümbruses.
Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega. See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses.
Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu nad seda pole. Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada.
Riik ei ole oma vaba maa ressurssi omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama. Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata.
Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus. Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja suunas, siis võib ta olude muutumisel samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.