Toetustest ei tohi sõltuvusse jääda

Jälgides põllumeeste igikestvat võitlust toetuste suurendamise nimel ja meenutades Euroopa ülemkogu järel avaldatud lugusid sellest, kes ja kui palju toetusi järgnevatel aastatel saavad, tikkus vägisi pähe küsimus, kas keegi Eestis üldse enam toetuseta suudab hakkama saada.

Kuna Euroopa Liit maksab põllumajandusele heldelt peale, valitseb meilgi selles osas ühiskondlik kokkulepe – kuni lehm piima annab, tuleb teda lüpsta. Et selle metafoorse eurolehma ümber on viimase kümnendi jooksul kogunenud palju uusi januseid, on mõistetav, et aeg-ajalt läheb seal omavahel kisklemiseks.

Sellest johtuvalt on ka Eesti juhtivad poliitikud viimase aasta jooksul, mil läbirääkimised subsiidiumide üle on teravalt päevakorral olnud, korduvalt ja üksteise võidu lubanud Eesti põllumeeste toetuste suurendamise nimel võidelda. Justkui oleks sõda lahti.

Põllumajandus pole aga kaugeltki ainus ärivaldkond, mida Euroopa Liit toetab. Lõppeval eelarveperioodil jõudsid abirahad ka sellistesse äridesse, mida harjumuspäraselt iseloomustatakse sõnadega „kiiresti arenevad“ ja „suure kasvupotentsiaaliga“.

Nõnda on Eestis saanud arenguabi sellised rahvusvaheliselt tuntud ettevõtted, nagu ABB, Ericsson, kunagine Elcoteq, Eestis Rakvere Lihakombinaati ja Talleggi omav soomlaste HK Scan, Valio, kuid ka kodumaised hiiud Eesti Energia, Viru Keemia Grupp, Tallinna Sadam.

Kui raha maas vedeleb, tuleb see üles korjata. Sellest põhimõttest juhindudes on nii mainitud kui ka paljud teised ettevõtted Eesti riigilt ettevõtlustoetusi taotlenud ja saanud. Küllap oleks näiteks Rakvere lihakombinaat jaksanud ka ise kinni maksta oma töötajatele Kanadas korraldatud keeleõppe, aga kui selleks on võimalik kulutada kellegi teise raha, siis miks mitte seda teha.

Või on hoopis võimalik, et paljud investeeringud, olgu siis põhivarasse või töötajate oskuste arendamiseks, oleks nendel aastatel lihtsalt tegemata jäänud, kui Euroopa Liit läbi Eesti riigi poleks selleks toetusraha pakkunud? Täiesti võimalik, sest sellisel juhul oleks ettevõtja pidanud projekti kas jätkusuutmatuks või toretsevalt kalliks.

See viib mõttele, kui jätkusuutlik on üldse Eesti toetustele orienteeritud majandus? Kahtlemata poleks meil Kesk-Eestis Mäol nii vägevat liiklussõlme, kui selleks poleks saanud kasutada Euroopa toetusraha.

Küsimust, mis saab siis, kui toetused peaksid kord lõppema, on varemgi esitatud, kuid vastuste leidmisega ei viitsi keegi jännata, sest esialgu ei paista euroabile veel otsa tulevat. Ka eelolevatel kohalikel valimistel koguvad enim hääli need nimekirjad, mis lubavad võidelda eurofondidest raha n-ö kojutoomise eest.

Nagu öeldud, tuleb pakutav raha vastu võtta, ent sealjuures peab hoolikalt jälgima, et kõikvõimalikest toetusest ei satutaks sama suurde sõltuvusse, nagu see Euroopa põllumajanduses on juhtunud. Toetus ei saa olla midagi enesestmõistetavat, toetuste kestvusele ei saa üles ehitada äriplaani, ega rajada ka riiki. Selleks, et toetusraha oleks üldse võimalik välja maksta, peab keegi selle ju esmalt teenima, sisse tooma. Kui aga kõik keskenduvad kulutamisele, kes siis teenib?

Eestis on juba pikki aastaid poliitikutelt küsitud, milline on Eesti järgmine suur eesmärk ja milline on meie sõnum Euroopale? Vastused on olnud üsna ebalevad, sest kõik on keskendunud sissetulvava euroabi realiseerimisele. See on ka mõistetav, sest ümberjagamine ongi palju mõnusam, kui selle eelduseks oleva väärtuse loomine.

Mulle meeldiks, kui Eesti haaraks Euroopas initsiatiivi ja suudaks algatada diskussiooni selle üle, kuidas vähendada sõltuvust toetustest. Kuidas viia europoliitikute vaidluste kese ümberjagamiselt hoopis loomisele? Et nad ei diskuteeriks mitte selle üle, millise riigi põllumehed eelarvest kui palju raha peaksid saama, vaid kuidas Euroopa põllumajandus suudaks maailmaturul edukamalt konkureerida ja ise raha teenida.

Vahest oleks ümberjagamise vaheaegadel kasulik mõelda sellele, et kui leevendada ettevõtlust korraldavaid regulatsioone ja maksukoormust, siis poleks ehk tarvis ka ettevõtlust nii palju toetada, vaid see suudaks ise õilmitseda ja meid kõiki õnnelikumaks ning rikkamaks teha.

Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR veebruar 2013

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+