Eesti täielik üleminek elektrienergia vabaturule tähistab olulise epohhi lõppu energiamajanduses ning muudab suhtumist energiajulgeoleku alustekstidesse.
Eesti energiajulgeoleku vaieldamatuks poliitiliseks seisukohaks on olnud isevarustatus. Riigile kuuluv Eesti Energia peab olema võimeline tootma kogu siseturul tarbitava elektrienergia ja veel mõned aastad tagasi, enne Eleringi ja Elektrilevi loomist, tagas ka selle tarbijateni toimetamise.
Võimaluse sellise valiku tegemiseks andis meile kodumaine põlevkivi. Võib liialdamata öelda, et põlevkivienergeetika on olnud Eesti majandusedu ja kaude ka riikliku iseseisvuse üks tagajaid. Põlevkivi põletamine on meid säästnud sõltuvusest Vene elektritarnetest ja taganud pikki aastaid Eesti tööstusele väga olulise sisendhinna suhteliselt madala taseme.
Tõsi on see, et olles ühendatuna Venemaa elektrivõrguga, sõltume sellest teatud ulatuses praegugi, kuid erinevalt gaasiturust pole Venemaa saanud kontrollida Eestis müüdava elektri hinda. See on endiselt oluline, kui mõelda Ukraina sündmustele läinud kümnendil.
Riigi hinnakontrollile allutatud elektrienergia oli üks valitsuse majanduspoliitilistest hoobadest, millega toetati kodumaist tööstust ja juhiti kodukulude kasvu. Seda kuni 2010. aasta aprillini, mil algas üleminek vabaturule. Alanud aastast puudub valitsusel võimalus ettevõtlust ja kodumajapidamisi madala elektrihinnaga toetada.
Muutused mõtlemises
Vaba elektriturg hakkab ajapikku murendama ka teisi arusaamu elektrimajandusest ja sellega seotud poliitikast. Eelkõige puudutab see Eesti Energia olemust ja positsiooni. Riigi energiafirma on küll jätkuvalt suurim kohalik elektritootja ja suurimat jaeklientide hulka omav ettevõte, ent turu mõistes siiski vaid üks teiste seas.
Võib arvata, et detsembrikuises „elektripalavikus“ eelistasid väga paljud kliendid Eesti Energia kasuks üksnes turvalisuse kaalutlustel, sest selle firmaga ollakse harjunud suhtlema. Kuid pärast esimese ehmatuse möödumist olukord ilmselt muutub: inimestel suureneb huvi nii teiste pakkujate, kui ka teiste pakettide vastu.
Mida paremini vabaturg välja areneb, mida vähem on üldteenust kasutavaid kliente, seda suuremaks kasvab (välis)investorite huvi Eesti elektrituru vastu. Mida rohkem ettevõtteid turul tegutseb, mida rohkem tuleb uusi tootjaid, seda hägusamaks senised arusaamad energiajulgeolekust ja isevarustatusest muutuvad.
Elektrijulgeoleku kehastuseks olnud monopoolne hiiglane Eesti Energia on nüüdseks tükeldatud ning julgeolekut tagab näota vaba turg.
Kui aga Eesti Energia on üks tootja paljude seas, kelle eesmärgiks on üksnes kasum, siis tekib küsimus, kas riik peaks sellist ettevõtet omama? Meil pole riigi naftaterminali, kuid on Vedelkütusevaru agentuur, kes riigi 90 päeva nafta- ja bensiinivaru hoidmist korraldab. Meil pole kriisiolukorra tarbeks riiklikku toiduladu, mille ülesanded on riik jätnud erafirmade kanda.
Jupp enegiafirmast müüki
Seega, kas riigil peab olema oma elektritootmisfirma või piisab elektrijulgeoleku tagamiseks Eleringist, mis ehitab Kiisale 250 megavatist avariielektrijaama, millest talvistes oludes jätkub umbes 20 protsendi Eesti elektrivajaduse katmiseks? Kas riik peaks olema elektrituru osaline või tagama üksnes turu tõrgeteta toimimise?
Iseenesest pole selles midagi hullu, kui riik elektri tootmises ja müügis osaleb. Seda isegi vabaturu tingimustes, kus valitsusel puudub võimalus elektri börsihinda mõjutada. Kuid raske on leida põhjust, miks peaks riik jätkama selles ettevõttes sajaprotsendise omanikuna.
Vaadates Eesti Energia hiiglaslikku, 1,7 miljardi euro suurust investeerimiskava, mille katmiseks tuleb valitsusel kaasata ka riigieelarve raha, oleks üsna loomulik, kui kulutuste tegemiseks müüakse firma aktsiaid.
Eesti riik võiks rahulikult olla edasi Eesti Energia strateegiline investor, kui kolmandik aktsiapakist võiks riskivabalt müüa väikeosanikele. Pole mingit põhjust koormata riigieelarvet energiafirma investeeringutega, kui seda raha on võimalik hankida kapitaliturult.
Asjatundjad on paari aasta eest hinnanud, et kolmandiku Eesti Energia aktsiate müügi eest on võimalik saada umbes 450 miljonit eurot, mis moodustab veerandi Eesti Energia otsustatud investeeringute mahust.
Eesti Energia osaline erastamine oleks muuhulgas ka hea turundusvõte, kuidas hoida eestlasi selle firma kliendina. Tõenäoliselt saaks energiafirma aktsiast nn rahvaaktsia, sest teist riigi enamusosalusega firmat pole Tallinna börsil kõrvale panna, mis omakorda tähendaks, et väikeaktsionäridel tekiks huvi osta elektrit just „omalt“ firmalt, aidates nii kaasa aktsia hinna ja dividendide kasvule.
Maaleht 3. jaanuar 2013
