„Eesti on vaba!” Selle teatega lükkasin vanemate magamistoa ukse lahti, et edastada oluline, telekast pärit teadaanne. Ema kissitas köögist paistva valguse tõttu silmi ja ütles: „Ja-jah, mine nüüd magama”. Muidugi, neil tuli hommikul vara tööle minna, minul oli koolivaheaeg.
On paar universaalset reeglit, mida võõrasse keskkonda elama asudes on mõistlik järgida: õpi ära pärismaalaste keel ja ära hakka neid kohe õpetama, isegi kui oled neist targem – jäta see töö oma poegadele, sest neid peetakse rohkem omaks kui sind.
Õhus on vihkamist, üksteisest ülekarjumist, labast rõvetsemist doosis, mis muudab hingamise raskeks.
Kooseluseaduse eelnõu avalikustamise järel puhkenud emotsioonide tulv on pärast eelmist nädalavahetust saavutanud taseme, mis teeb murelikuks.
Tõnis Lukase katse lahterdada väliseestlased paremateks ja mitte nii väga patriootlikeks lodevuspagulasteks on sama kasutu tegevus kui süüdistada võrokesi Tallinna kolimises.
Ärikoolitajad räägivad kui ühest suust, et konkurentsis läbilöömiseks tuleb igal firmal leida oma nišš, milles suudetakse olla eriti tugevad. Üha enam trügib nišipõhisus ka poliitikasse, mis ei pruugi sugugi hea olla.
Eesti poliitikale uut kvaliteeti pakkuda püüdev Rahvakogu meenutab omaaegset Rahvarinnet, mis päästis viimaks paisu tagant välja muutuste tulva ja tõi avalikku ellu uue põlvkonna poliitikud.
Arengufondi poolt tutvustatud globaalne ettevõtlusmonitooring tuvastas, et Eestis on küll palju ettevõtlikke inimesi, ent napib jätkusuutlikke ettevõtteid. Ehk siis oleme kõvad pealehakkajad, kuid ei oska, taha või viitsi alustatuga edasi minna.
Eesti jalgpallikoondise kaitsja Ragnar Klavani (pildil) siirdumine Bundesligas mängivasse Augsburgi oli kahtlemata suur hetk Eesti jalgpalli jaoks, sest mitte kunagi varem pole eestlane selles Euroopa ühes tugevamas vutiliigas pallinud.
Ettevõtja Hans H. Luik kirjutas jaanuari alguses, et riik peaks end tegijate kukilt koomale tõmbama ega mängima ideedega, kuidas maksukoormust ühest või teisest servast kergitada, sest see koorem on niigi kohati hingematvalt raske.
Mart Laari poolt 2000. aasta juunis välja hõigatud idee viia Eesti pealinn Tartusse, võis tol hetkel olla poliitiline spinn, kuid ligemale 13 aastat hiljem paistab mõte igati kaalumist väärt.