Eesti jalgpallikoondise kaitsja Ragnar Klavani (pildil) siirdumine Bundesligas mängivasse Augsburgi oli kahtlemata suur hetk Eesti jalgpalli jaoks, sest mitte kunagi varem pole eestlane selles Euroopa ühes tugevamas vutiliigas pallinud.
Olgugi, et Augsburgil on reaalne oht pudeneda kevadel aste madalamasse liigasse, on Klavan näidanud end heast küljest, kuulub algkoosseisu, annab saksakeelseid intervjuusid ja unistab, et mõni suurem/kuulsam klubi talle silma peale paneks.
Korvpallis on käesoleval hooajal pakkunud spordisõbrale meeldivaid hetki Kristjan Kangur, kes ainsa eestlasena lööb kaasa euroliiga heitlustes, esindades seal edukat Itaalia klubi Montepaschi Siena.
Pole parata, Eesti pallur teeb tõelise läbilöögi siis, kui suudab liituda mõne Euroopa tippliigade klubiga. Koht ükskõik millises Bundesliga satsis on alati rohkem väärt kui olla Eesti meistermeeskonna kapten. Kuuldavasti töötas Hendrik Ojamaa Šotimaa kõrgliiga klubi Motherwell heaks esmalt vaat et söögi eest.
Igal juhul käsitletakse Eesti sportlase siirdumist välismaale eduloona. Keegi ei pea neid reeturiks või võõrtööjõuks, kes välismaa klubiomaniku jaoks rügavad. Vastupidi, neid peetakse kangelasteks, kelle õnnestumised teevad rõõmu ja kelle altminekutes on süüdi kohtunik ning halb õnn.
Spordiasjatundjad ütlevad, et mida rohkem meie pallureid välismaa klubides karastuda saab, seda tugevamaks muutuvad ka vastava ala koondised. Kui pooled Eesti vutikoondise mängijatest töötaks inglise ja saksa kõrgliiga klubides, siis võiks loota ka rahvuskoondise kindlamaid esitusi.
Lahkuv arst on kui reetur
Kui välismaale siirdunud sportlased naudivad Eestis suurt austust, siis mõne teise eluala esindaja suundumine piiri taha võetakse jutuks hoopis halvema alatooniga. Näiteks arstid, kes ähvardvad palgatõusuta jäädes Soome minna, teenivad selle jutuga ära hurjutamise, mitte imetluse. Neid peetakse ahneteks ja koguni rahva reetureiks, kes peaksid riigile ülikooliraha tagasi maksma.
Samuti on tajutav üha leviv suhtumine, et välismaale putkavad tööle need, kes kodustes tingimustes hakkama ei saa. Kohtab arvamusi, et kodukamarale jäävad truuks need õiged eestlased, see puhas tõug, kes jäi siia nii 1944ndal, nüüd ja tulevikus, juhtugi mis tahes.
Tegelikult ei peaks välismaal töötamist nii traagiliselt võtma. Vastupidi, võiksime olla päris rahul, et näiteks Eesti arstid on Soomes sedavõrd heas hinnas. Peaksime tunnustama inimesi, kes on võtnud riski ja laiendanud Eesti firmade tegevust välismaale, mitte pidama neid reeturiteks ja hõlptulu otsijateks, kes töökohti välja viivad.
On rida põhjusi, miks osadele inimestele jääb Eesti kitsaks, kellele tuleb siin pakutavate võimaluste lagi liiga kiiresti ette. Täpselt nii, nagu paljud kolivad maalt linna ja maakonnakeskusest pealinna, lahkuvad osad Eestist, sest siinsed võimalused jäävad nende vajadustele kitsaks. Linnastumine ja koondumine metropolidesse ei ole mingisugune uus nähtus ja vaid naiivsed inimesed võisid loota, et Eesti jääb sellest puutumata.
Pealegi oleme globaliseerumist ja välismaal töötamise võimalusi ju ise väga soovinud. Kümme aastat tagasi, enne Euroopa Liidu rahvahääletust oli vaba liikumine ja segamatult Euroopas töötamise õigus üks tugevamaid argumente, millega ELi eestlastele „müüdi“. Saksamaasse, mis 2004. aasta ELi laienemise järel kohe oma tööturgu idaeurooplastele ei avanud, suhtuti tollal varjamatu pahameelega – tagurlased sellised.
Hoiame suhted head
Viimastel aastatel jõudsalt kasvanud väliseestlaste seltskond on kahtlemata üsna kirju, kus kõik pole kaugeltki sportlased, arstid ja nõutud spetsialistid, vaid seal on ka üksjagu eluheidikuid, õnnekütte, kurjategijaid. See on läbilõige meist ja igas maailma nurgas on nad omamoodi saadikud, meie esindajad, kelle tegemiste järgi kujundavad paljud inimesed oma arvamuse ülejäänud eestlastest. Täpselt nii, nagu meie kipume kujundama oma suhtumist araablastesse selle järgi, kuidas nad mõnda Eesti naist on kohelnud.
Olenemata sellest, millisel põhjusel keegi Eestist on lahkunud, kas siit on võõrsile tööle mindud pooleks aastaks või pooleks eluks, pole mingit põhjust neid selle eest vaenata. Pigem tuleb panustada sellele, et lahkunutel oleks tulevikus põhjust naasta, et nad ei kaotaks sidet sünnimaaga. Sellisel juhul säilib tõenäosus, et mingil ajahetkel pöörduvad osad neist tagasi, tuues kaasa mingeid teadmisi ja kogemusi, millest võiks kasu tõusta ka teistele.
Üle kümne aasta Inglismaal mänginud Mart Poom on esimene ja seni ainus eestlane, kes osalenud premier-liiga mängudes. Täna on Eestis unikaalseid kogemusi omav Poom tagasi kodus, treenides rahvuskoondise väravavahte. Miks ei võiks see olla inspireeriv teistelegi?
Õhtuleht 18. veebruar. 2013
