Eestlase finantskirjaoskus vajaks lihvi

moneyEttevõtja Hans H. Luik kirjutas jaanuari alguses, et riik peaks end tegijate kukilt koomale tõmbama ega mängima ideedega, kuidas maksukoormust ühest või teisest servast kergitada, sest see koorem on niigi kohati hingematvalt raske.

Eestit on avalikus sõnakasutuses harjutud pidama suhteliselt madala maksukoormusega õhukeseks riigiks. Valitsuses olevad liberaalid ja konservatiivid peavad seda eeliseks, ent vasakpoolsed puuduseks.

Kuid on ka teine arvamus, mille kohaselt pole Eesti maksukoormus ühti nii madal, nagu arvatakse. Seda räägivad ettevõtjad, kes igakuiselt puutuvad kokku maksudega, mille olemasolu on töövõtjale heal juhul vaid aimatav.

Eelkõige käib jutt sotsiaalmaksust, mille määr on Eestis Euroopa üks kõrgemaid. 33-protsendine sotsiaalmaks on koormis, mida seaduse järgi maksavad tööandjad ja üksikettevõtjad. Töövõtja selle maksuga otseselt kokku ei puutu ja tal pole tihtipeale aimugi, et iga tema väljateenitud saja euro pealt tuleb tööandjal lisaks maksta riigile 33 eurot sotsiaalmaksu, et rahastada esimest pensionisammast ja haigekassat.

Kuna enamuses olevad töövõtjad sotsiaalmaksu osas suurt kaasa mõelda ei oska, ei ole sotsiaalmaks Eesti maksupoliitilises debatis mitte kunagi tõsiseltvõetavaks teemaks kujunenud. Seda erinevalt näiteks tulumaksust, mille määra on aastate jooksul mitmel korral muudetud ja mida osad tahavad astmeliseks teha.

Arusaadavalt on poliitikutel kasulikum tegeleda üksikisiku tulumaksuga, sest sellest saavad enam-vähem kõik inimesed aru. Tulumaksu alandamine peegeldub iga tulu-saaja pangakontol, seevastu näiteks sotsiaalmaksu vähendamise korral ei muutuks palgapäeval töövõtja jaoks mitte midagi. Miks peaks sellisel juhul tööandjate kaebelaul liiga kõrgest sotsiaalmaksust töövõtjaile ja nende huve esindavatele poliitikutele üldse korda minema? Ei lähegi.

Et sotsiaalmaks muutuks ka töövõtja jaoks tajutavaks maksuks, tuleks selle tasumine osaliselt seadagi töövõtja kohustuseks. Miks see oluline on?

Kindlasti tekitaks selline otsus esmalt üksjagu segadust, kuid pärast segaduse möödumist paraneks paljude inimeste finantskirjaoskus. See oleks väärt saavutus, mis võimaldaks laiendada Eesti maksupoliitilist debatti lisaks tulumaksule ka sotsiaalmaksule, kuid mitte ainult.

Peale selle tekiks laiapõhjalisem ja sisukam arutelu ka näiteks Eesti tervishoiu rahastamise perspektiivide üle, kuna suurem hulk maksumaksjaid tunneks end sellega otseselt seotuna. Tehes ise reaalseid sotsiaalmaksu ülekandeid maksuametile, saab ümber aeg, mil inimesed räägivad „tasuta“ arstiabist, mida rahastab anonüümne haigekassa. Võimalik, et üha rohkem inimesi esitab seepeale küsimuse, kas haigekassa on praegusel kujul vajalik? Kas eraravikindlustus võiks olla reaalseks alternatiiviks?

Igal sügistalvel vastu võetav riigieelarve ei oleks enam mingisugune jõuluvana kott, kust poliitikud raha laiali puistates palgatõuse ja uusi koolikatuseid jagavad, vaid inimestel tekiks riigi rahakassaga palju vahetum side kui praegu. Enamik töövõtjaid tunnetaks samamoodi, nagu ettevõtjad praegu, et valitsus kulutab mitte nimetut riigi, vaid nende poolt vaevaga väljateenitud ja ühisesse katlasse kogutud raha.

Kokkuvõttes parandaks see Eesti poliitilist kultuuri, täpsemalt valimiseelset retoorikat. Mida parem on inimeste finantskirjaoskus, seda vähem saavad poliitikud umbluu-juttu ajada ja müstiliste kulutusplaanidega odavat poolehoidu võita. Vasakpoolse partei esimees ei saa enam tulla meediasse ja öelda, et makse võiks nii umbes paar protsenti tõsta, adumata päris täpselt, mida sellises lauses öeldu ellurakendamine endaga kaasa toob.

Ajal kus meid ümbritsev Euroopa majandusruum tõmbub kokku, tuleb üsna hoolikalt kalkuleerida, kui suure avalike teenuste paketi käigushoidmisega me suudame toime tulla ja mis meil üle jõu käib.

Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR veebruar 2013

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+