Ärikoolitajad räägivad kui ühest suust, et konkurentsis läbilöömiseks tuleb igal firmal leida oma nišš, milles suudetakse olla eriti tugevad. Üha enam trügib nišipõhisus ka poliitikasse, mis ei pruugi sugugi hea olla.
Populaarne seisukoht ütleb, et Eesti parteisüsteem on kriisis, sest parlamenti on alles jäänud neli suurt erakonda ja uusi pole jõuliselt peale tulemas. Väljapääsu nähakse erakonna moodustamise eelduseks oleva tuhande liikme nõude ja Riigikogu valimiskünnise vähendamises ning uute parteide hõlpsamas juurdepääsus riigieelarve eraldistele.
Eesti (partei)demokraatia probleem ei ole mitte erakondade vähesus, vaid nende rohkusest tulenev vajadus eristuda, nišistuda, mis viib marginaliseerumiseni. Erakonnad on langenud juhtimiskoolitajate lõksu, kes soovitavad poliitikuil iga hinna eest panustada oma tugevatele külgedele ja konkurendist eristuda.
Lühiajaliselt toob see edu, kuid pikemas plaanis muutub poliitika üha killustunumaks, kus kompromisside leidmine on järjest raskem. Neljal suuremal erakonnal on praegu tahe ja minimaalne võimekus kõnetada üheaegselt erinevaid valijate gruppe, pakkuda välja lahendusi, mis neid lähendavad, mitte ei tõuka teineteisest eemale.
Ent samas on parteides väga hästi mõistetud, et mingisugune spetsialiseerumine on paratamatult vajalik, sest Eesti kui tervikuga tegelemiseks pole neil eraldi võetuna ühelgi jõudu.
Kui nüüd erakondade loomist lihtsustada ja ka Riigikogu valimiskünnist allapoole tuua, siis kiirendaks see Eesti poliitika nišistumist. Parlamenti jõuaks rohkem ühe-teema erakondi, mis pole huvitatud ega võimelised ühiskonna toimimist laiemalt vaatlema, vaid keskenduvad üksnes oma kitsale teemale, mis see siis iganes on.
Selle tulemuseks on ühiskond, kus igal suuremal sotsiaalsel grupil võib olla oma partei, kuid erakondi, kes suudaks näha suurt pilti, meie kõigi ühist huvi, pole enam olemas. Igaüks nokitseb oma nurgas ja võitleb enda huvide eest, suutmata leida kompromisse, sest igasugused ühisosad on kadunud.
Ilmus Linnalehes 10. mai 2013
