Eesti poliitikale uut kvaliteeti pakkuda püüdev Rahvakogu meenutab omaaegset Rahvarinnet, mis päästis viimaks paisu tagant välja muutuste tulva ja tõi avalikku ellu uue põlvkonna poliitikud.
Kui veerandsaja aasta eest loodi Rahvarinne, oli see tollaste rindlaste sõnul mõeldud ennekõike selleks, et toetada Eesti isemajandamise ideed, perestroikat ja glasnostit, mitte nõukogude riigikorda kukutada.
Mida rahvaliikumise algatajad üheskoos ja igaüks eraldi Rahvarindest ootasid, on mõnevõrra raske tagantjärele täpselt kindlaks teha. Nagu igas (poliitilises) organisatsioonis, jagunesid ka Rahvarinde eestvedajad erineva varjundiga radikaalideks, kokkuleplasteks ja nendeks, keda on võimalik kord ühes, kord teises suunas käituma mõjutada.
Küllap tahtsid mõned Rahvarindega toetada Gorbatšovi algatatud reforme, teised nägid võimalust ühiskonnas esiplaanile tõusta, kolmandad seadsid eesmärgiks riikliku iseseisvuse ja neljandad liikusid vooluga lihtsalt kaasa.
Rahvakogu kujunemislugu on Rahvarindega mõnevõrra sarnane. 1988. aasta varakevadel ei olnud võimalik täpselt aru saada, mida Rahvarinne endast kujutab, kas see on tõeline rahvaalgatus või võimude osav manipulatsioon, meetod, kuidas ühiskondlik protest kanaliseerida?
Sarnaseid küsimus esitatakse ka Rahvakogu kohta. Kuhu sellega tahetakse välja jõuda? Keda te esindate? Milline on kaugem eesmärk? Kas see kõik pole mitte sotside valmiskampaania? Kas parteid leidsid ohutu viisi, kuidas vältida uusi väljaastumisi? Parem mudigu lauluväljakul hääletusnuppe, kui vehivad loosungitega Toompeal!
Segased väljavaated
Tõenäoliselt pole need asjad ka Rahvakogu eestvedajail, Harta 12 koostajatel endil üheselt selged. Rääkimata toetajatest, keda on tuhandeid. Keegi arvab, et Rahvakogust peaks saama uus täiendav riigivalitsemise vormel kõigi nende osiste kõrval, mis juba olemas on. Teine arvab, et Rahvakogu tähistab uut ajastut Eesti demokraatia arengus ja see võiks mõned ülesanded parlamendilt üle võtta.
Kolmas leiab, et Rahvakogu võiks jääda teemasid tõstatavaks foorumiks, ühiskondlikuks termomeetriks või ka tuulelipuks, mis valitutele näitab, milline on demokraatia tervis ja kust poolt ühiskonnas tuul parasjagu puhub. Küllap on arvamusi veel.
Raske on ennustada, kuidas Rahvakogu edasi liigub ja kas üldse. Andes võimaluse Riigikogul dikteerida tempot ja hoida initsiatiivi, lõpetab Rahvakogu nõrga susinaga, nagu vette visatud leige kerisekivi. Reaalseid saavutusi on võimalik saavutada vaid järjekindlalt survestades, initsiatiivi enda käes hoides. Seda peaksid vanad revolutsionäärid Ignar Fjuk ja Marju Lauristin ju teadma.
Just praegu tuleks rahvakogulastel märku anda, kas lauluväljaku koosolek oli ühekordne auru väljalaskmine või on sellele mingi aja tagant oodata järge? Kui kaua Riigikogule üle antud ettepanekutele vastuseid oodatakse ja mis saab siis, kui need vastused uutjaid ei rahulda? Kas Rahvakogule tekib mingisugune valitav esindusorgan igapäevase tegevuse korraldamiseks? Vastasel juhul kipub asi ära vajuma, kui see just asja eesmärk ei olnud. Aga vaevalt.
Uued revolutsionäärid
Viimasest revolutsioonist on meil möödas parasjagu üks inimpõlv ehk praegu on käes aeg, mil uue põlvkonna revolutsionäärid on jõudnud n-ö meheikka ning valmis käivitama midagi, mille tulemust nad isegi lõpuni ennustada ja kontrollida ei suuda. Parafraseerides klassikuid, siis on meil Rahvakogus mehed ja naised, kes vahest väga täpselt ei tea, mida nad soovivad, kuid teavad, kuidas seda saavutada.
Rahvakogulased ei ole samast puust, mis kümnend tagasi oli Res Publica, sest nood noored konservatiivid tahtsid käia ettetallatud rada mööda – teha partei ja tulla võimule. Rahvakogust paistab välja hoopis teine suhtumine – me ei taha võimu, vaid et võim teeks seda, mida me tahame. Just selle poolest meenutab Rahvakogu pigem Rahvarinnet, mitte kunagist Res Publicat, mis ju samuti taotles muutusi, kuid ei olnud valmis riskima olemasoleva süsteemi lammutamisega. Rahvakogulased, vähemalt osa neist, on.
Kuigi Rahvarinde loojad ei pruukinud 1988. aasta varakevadel täpselt tajuda, mis rahvaliikumisest välja kasvab, teame seda nüüd suurepäraselt. Pärast paratamatuid omavahelisi tülisid ja lahkuminekuid muundus Rahvarinne Keskerakonnaks ehk rahvaliikumine suundus tänavalt parlamenti.
Kui Rahvakogust peaks midagi edasi saama, siis tõenäoliselt saabki sellest partei. See ei juhtu nüüd, kohe, kuid selge on ka see, et väga kaua ei jaksa keegi revolutsiooni teha. Inimesed tüdinevad sellest lõpuks ära ja siis tuleb valida, kas siduda lips kaela ja minna parlamenti või vait jääda.
Ilmus Õhtulehes aprillis 2013
