Mart Laari poolt 2000. aasta juunis välja hõigatud idee viia Eesti pealinn Tartusse, võis tol hetkel olla poliitiline spinn, kuid ligemale 13 aastat hiljem paistab mõte igati kaalumist väärt.
Et riigi pealinn võib olla ka maa suuruselt teine või koguni seitsmes linn, nagu USAs, on maailmas üsna levinud praktika. Küllap on selleks igal maal omad põhjused, miks pealinnaks on saanud just see ja mitte mõni teine asula, kuid sellist reeglit, et riigi poliitiline ja majanduslik võim peavad ilmtingimata olema koondatud ühte linna, pole olemas.
Eesti puhul tuleb aga rääkida mitte ainult võimulinnast, vaid koguni ühest künkast, kuhu on koondatud seadusandlik ja täidesaatev võim ning nende vahetus läheduses paikneb ka Eesti ärimaailma ühendav tööandjate keskliit.
Tasakaalu loob vaid fakt, et kohtuvõim on viidud sellest võimukantsist 187 kilomeetri kaugusele Tartu kesklinna. Kuigi Tartus asub lisaks riigikohtule ka haridus- ja teadusministeerium, pluss mõni riigiamet ja Lennart Meri on Emajõe Ateenat omal ajal nimetanud koguni Eesti kultuuripealinnaks, on õelutsejate jaoks tegemist siiski väikese linnaga kauges Lõuna-Eestis, kuhu valge inimene mitte kuidagi kohale ei pääse, sest lennukiga sinna ju sõita ei saa.
Eesti tasakaalu tagasi
Miks peaks Tartu pealinnastamine olema üldse teema, mida arutada? Aga sellepärast, et Tartu mõjukuse suurendamine on kogu riigi tasakaalustatud arengu seisukohast kriitilise tähtsusega asi. Ütles ju rahvuslikku kokkulepet otsinud president Arnold Rüütelgi, et Eesti on kreenis.
Läinud aasta lõpus avalikustatud rahvaküsitluse tulemused kinnitasid seda kreenisolekut veel kord. Faktid andsid kinnitust sellele, millest maal on aastaid räägitud: inimesed lahkuvad linnadesse, eeskätt Tallinna ja selle lähiümbrusse.
Ometi on kõik Eesti tõsiseltvõetavad erakonnad seadnud eesmärgiks maaelu arendamise ning pannud selle tarbeks riigieelarvest ja euroabist huugama kümneid miljoneid. Ikka selleks, et inimesed ei peaks väikelinnadest ja küladest massiliselt välja rändama, vahetama oma kodud kitsukeste korterite vastu mõnel Tallinna „mäel“.
Tallinn on muutunud Eesti jaoks sedavõrd tugevaks tõmbekeskuseks, et Tartu ei saada enam sekkumata konkurentsis püsida. Majanduslikus plaanis ei suuda Tartu ilmselt iialgi Tallinnaga sammu pidada. Tartus sündivad head mõtted viiakse tihtipeale ellu Tallinnas.
Niisiis jääb üle vaid jõuga sekkuda. Kuna firmasid pole Tartusse võimalik jõuga tuua, siis vabariigi valitsus, samuti enamik ministeeriume ja riigiameteid on võimalik ümber asustada küll. Pealegi on käesolev aeg selleks ülimalt sobiv.
Sellest, et riigiaparaat ei pea tingimata asuma Tallinna vanalinna kallistel pindadel, vaid võiks asuda hoopis odavamas miljöös, on räägitud aastaid. Pealegi andis riik mullu suvel teada plaanist koondada rahandus-, majandus-, sise- ja sotsiaalministeerium Tallinna kesklinna rajatavasse kaksiktorni, mille ehitusmaksumuseks prognoositakse 25 miljonit eurot. See superministeerium tuleb ehitada Tartusse.
Riigiaparaat Tartusse
Kui juba nagunii kolimiseks läheb, siis nendes mastaapides pole kuigi suurt vahet, kas kolida Tallinna sees või sealt välja. Pealegi võib arvata, et ega ministeeriumiametnikud hakka oma laudu ja arvuteid tassima, vaid uus maja varustatakse kohe uue sisseseadega.
Tartu muutmine Eesti administratiivseks keskuseks oleks regionaalpoliitiliselt mitu korda tõhusam meede, kui miljonite eurode tampimine külakiikede ja rahvamajade ehituseks. See otsus tooks Tartusse elu.
Ja mitte ainult Tartusse, vaid kogu Lõuna-Eestisse, kuhu paljud ministeeriumiametnikud rajaks oma kodu või naaseks oma kodukohta, kust aastate eest pealinna lahkuti. Sellised kohad nagu Võru, Põlva, Jõgeva, Valga, Viljandi muutuksid üsna kiiresti taas optimistlikult arenevateks väikelinnadeks, mida nad täna ei ole. Ameteid, mida on võimalik paigutada üle Eesti maakondadesse laiali, on kahtlemata mitmeid.
Riigikogu võiks edasi jääda Toompeale, samas kui vabariigi valitsus leiaks Tartus endale kindla peale väärika hoone. Valitsuse ja parlamendi füüsiline lahutamine rõhutaks võimude lahusust, mis viimase kümnendi jooksul on unustusse vajunud.
Tallinn jääb ka edaspidi Eesti tähtsaimaks ärikeskuseks, Eesti suurimaks turismimagnetiks, (multi)kultuurikeskuseks, kohaks, kus antakse ja kuulutatakse välja seadusi. Seevastu Tartust kujuneks Eesti administratiivne süda, mis hoiab riigi toimivana.
Kokkuvõttes leevendaks riigiaparaadi ümberpaigutamine Tallinna ja ümbruskonna valdade ülerahvastatust ning samas võimaldaks efektiivselt kasutada taristut, mis on juba mujal Eestis loodud.
Ilmus Õhtulehes 17. jaanuar 2013
