Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas puhkenud rahvarahutuste algtõuge ei olnud inimeste viha korruptsiooni ega liiga pikalt võimul olnud presidendi vastu, vaid tühi kõht, mis on ajaloos varemgi revolutsioone esile kutsunud.
Kes mäletab, siis alžeerlased tulid jaanuari hakul vihasena tänavatele mitte janust suurema demokraatia järele, vaid nõudma madalamaid hindu toiduainetele.
Eeskuju oli nakkav ja rahulolematuse laine levis kiiresti üle Põhja-Aafrika, jõudes Araabia poolsaarele ning vahest endalegi ootamatult avastasid viletsa elu vastu protestima tulnud inimesed, et neist on saanud revolutsionäärid, kes nõuavad hoopis poliitilisi reforme.
Toidu halvenev kättesaadavus on globaalnete väljakutse, mis jõukat eurooplast otseselt ei puuduta. Kuid maakera on ümmargune ja varem või hiljem jõuavad toidupuudusest tingitud hädad ka rikkamate riikide ukse alla.
Tõsi on, et aeg-ajalt haarab mõne kauba osas ostupaanika ka Eesti inimest, kuid võimalusele, et meie igapäevased kaloriallikad muutuvad nälgatoovalt kalliks, pole ilmselt enamik mõelnud. Aga võiks.

Toit kallineb meie silme all
Jaanuari lõpus avaldati Suurbritannia valitsuse tellitud uuring, mis maalib tulevikust üsna mõtlemapaneva pildi. 400 eksperti 35 riigist jõudsid kaheaastase töö tulemusel raportini, milles ennustatakse, et toit kallineb aastaks 2050 praegusega võrreldes pool kuni kaks korda. Toiduainete hinnad muutuvad börsil ebastabiilseks, mis põhjustab raskusi nii tarbijatele kui tootjatele. Raporti üldistav kokkuvõte kõlab, et odava toidu ajastu on ümber saamas.
Kalorivaene tulevik on juba tasahilju kätte jõudnud. Ka Eesti tarbijal peaks meeles olema 2008. aasta kesksuvi, mil kaupade hinnad muutusid poodides päevadega. Maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO poolt arvutatava maailma toiduhinna indeksi kohaselt oli 2010. aasta lõpuks hinnad saavutanud 2008. aasta keskpaiga kõrgtaseme ning tänavu jaanuari lõpuks purustati varasemad rekordid.
Indeksi baasaastate (2002-2004) hindadega võrreldes on toit maailmas nüüd üle kahe korra kallim. Suhkru puhul on tõus olnud isegi enam kui neljakordne, õlid ja rasvad ning teravili on kallinenud üle kahe ja poole korra. Piima hind on baasaastatega võrreldes üle kahe korra kallim. Üksnes liha on selle ajaga kallinenud vähem kui kaks korda – jaanuari seisuga 66 protsenti.
Toiduainete hinnatõusu põhjused on üsna selged. Lühemas plaanis mõjutavad hindu viimaste aastate vähene saagikus ja jätkuvad ebasoodsad ilmaolud, mis on salved tühjaks teinud. Pikas perspektiivis avaldab toidu kallinemisele survet inimkonna kasv ja asjaolu, et põllul kasvatatakse toidu kõrval üha enam ka biokütust.

Eesti maa läheb hinda
Eesti olukord näib üleilmses perspektiivis esmapilgul üsna hea välja. Kliima võimaldab meil põhitoidusega end ise varustada ja seda ka eksportida. Inimasustus on hõre, magedat vett on palju – see lubab põllumajandusega laialdaselt tegeleda.
Statistikaaameti andmeil kasvatati Eestis eelmisel aastal põllukultuure 598 000 hektaril. Seda on ligi kaks korda vähem kui kaks kümnendit tagasi, mil põllukultuuride kasvupind oli kõrghetkel 1,1 miljonit hektarit. Eestis on potentsiaali põllumajanduslikku tootmist märkimisväärselt suurendada.
Maaülikooli 2007. aasta uuringu põhjal on üle Eesti kasutamata põllumajandusmaad umbes 430 000 hektarit. Seda on vaid veidi vähem kui Võru ja Põlva maakonna pindala kokku. Kuigi osa sellest maast on võsastunud, juba metsaga kattunud või majad peale ehitatud, on vajaduse korral võimalik see taas põllumajanduslikul otstarbel kasutusele võtta või kasvatada seal energiakandjaid.
Mida kõrgemale tõusevad toiduainete hinnad, mida tulusamaks toiduainete kasvatamaine ja tootmine muutub, seda rohkem voolab sellesse valdkonda ka kapitali. Kui täna takistab uute maatükkide kasutuselevõttu kallis maaparandus, siis põllumaa väärtuse kasv muudab kuivenduskraavide vedamise tasuvaks.
Toiduainete hinnatõusu positiivne tulem võiks olla väiksemate talupidamiste säilimine ja taasteke, mis viimase kümnendi jooksul on järk-järgult tegevuse lõpetanud. Inimesed, kes tunnevad talupidamise kunsti ja tahaksid sellega tegeleda on Eestis veel olemas.
Siinjuures ei maksa aga oodata, et toidutootmise oodatav laienemine looks oluliselt juurde töökohti, sest põllumajanduses kasutatakse kallist inimtööjõudu minimaalselt.

Tagasi „Leningradi sealaudaks“
Toiduainete hinnatõus toob investeeringute kõrval ka probleeme. Toidu halvenev kättesaadavus suurendab Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuvat illegaalset migratsiooni. Illegaalne migratsioon on kogu Euroopa, sealhulgas Eesti kasvavaks mureks ja kuluks.
Tuleb ka küsida, kas põllumajandusliku tootmise laiendamine teenib enamiku Eesti inimeste huve? Kas Eesti inimesed on nõus sedavõrd intensiivse põllumajanduse taastamisega, mida viljeldi siin 1980ndatel? Kas oleme valmis muutuma taas „Leningradi sealaudaks“, nagu Eestit kibedusega veerandsada aastat tagasi kutsuti, kui majandid ja kombinaadid ületasid plaane, kuid kohalikud poeletid olid tühjad?
Kuigi keskkonnanõuded on tänapäeval rangemad, pole kahtlust, et viljakast maast „viimase võtmine“ toob kaasa ka looduse suurema saastamise väetiste ja muude kemikaalidega.
Kui mõelda julgeolekule, mille hulka tuleb lugeda ka riigi võimekus end kriisiolukorras, kus rahvusvahelised turud ei toimi, toiduainetega varustada, on toidutootmise areng kahtlemata positiivne.
Samas ei maksa tekitada illusiooni Eestist kui punnpõsksest oaasist keset nälgivat ja hinnaturbulentsidest räsitud maailma. Isegi juhul, kui suudame siseturu toiduvajaduse omatoodanguga katta ja eksportida, oleme siiski osa maailmaturust, kus toimuvad hinnauperpallid mõjutavad ka kodutarbijat.
Erinevalt Venemaast ei saa Eesti ELi liikmena kehtestada toiduainetele väljaveopiiranguid, mis sunniks tootjaid müüma kaupa vaid siseturule, kus suure müügisurve tõttu hinnad siis kiiresti langeks.
Küll aga tõstab toidu kallinemine üldsuse fookusse põllumajanduse toetamise teema. Kas ajal kui põllumehest on saamas taas põline rikas, on tootmise doteerimine enam vajalik?

Jaga