„Kas mäletate, et mõni rahavahetus oleks Teid rikkamaks teinud?“ kutsub maakonnaleht inimesi üles tellima lehte kaheks-kolmeks aastaks ette. „Mõtle! Euro tuleb! Ehita juba täna!“ ei jäta ehitusmaterjalide poe hüüdlaused palju mõtlemisruumi, mida oma säästudega nüüd ja kohe peale hakata. Sõnum on neil kahel üks: kuluta täna igaks juhuks rohkem, sest tulevik näib tume.
Hirmul on suured silmad. Hirmu külvamisega on Eestis võidetud valimisi ning korraldatud edukaid turustuskampaaniaid, hirm võib sedavõrd hõlpsalt naha vahele pugeda, et kaotame reaalsustaju ja teeme rumalusi.
Euroopa Liitu astumisele eelnes suhkru ostupaanika. Enne 2004. aasta 1. maid vedasid inimesed kauplustest suurte kottidega suhkrut koju ning varusid igaks juhuks tangaineid, et Euroopaga liitumine võimalikult valutult kulgeks. Kohati näis, et valmistutakse pikemaks blokaadiks, mitte ühinema maailma edurivi riikide uniooniga.
Hirm suhkru kallinemise ees oli nii suur, et paljud ei mõelnudki, kui suure, või õigemini väikese, osa see toiduaine meie (kui mesinikud ja moosikeetjad välja arvata) igapäevasest toidukaardist moodustab.
Kuus ELis veedetud aastat ei ole eestlast oluliselt muutnud, sest kolm kuud enne Euroopa ühisrahale üleminekut on euro selja taga varitseva hinnatõusu hirmus paljud asunud oma sääste kulutama. Igaks juhuks soovitakse vabaneda sularahast ning vahetada see millegi asisema vastu. Kui praegu on minevaks kaubaks ehitusmaterjalid, siis aastavahetuse lähenedes krabatakse tõenäoliselt ohtramalt kokku ka tangaineid, alkoholi, tubakat ja muud sellist, mida on lihtne ladustada ja mis säilib kaua.
Üldise uskumuse kohaselt tõstab eurole üleminek iseenesest hindu. See arvamus, segatuna teraviljaturul toimuva ralliga õhutab ostma kohe ja praegu ning rohkem kui on mõistlik. Poliitikud ja rahandustegelased võivad rääkida ükspuha kui veenval toonil, et aastavahetusel ei juhtu midagi enamat, kui teie pangakontol olev summa jagatakse 15,6466-ga, aga segastel aegadel ei kipu eestlased riigimeeste juttu uskuma.
Kardan, et nii nagu oli viga 2004. aasta kevadel arutult palju suhkrut koju vedada, tehakse oma rahaga rumalusi ka nüüd, kui asju ostetakse kokku põhimõttel, et asju tuleb osta sularahast vabanemiseks.
Tasuks meeles pidada, et ees ootab külm ja pikk talv, mil veel alles olevad rahasääste võib hädasti teisel otstarbel vaja minna. Eelmise talve suured küttearved peaksid veel hästi meeles olema ning pealegi ei ole asjade kokkuostmisele praegu mitte mingisugust mõistlikku seletust.
Rahareform teeb rikkamaks
Küsimuses, kas mõni rahavahetus on kedagi rikkamaks teinud, on ju varjatud vastus juba olemas ja see õhutab arusaama, et rahareformiga püüab „valitsev klikk“ lihtrahval nahka üle kõrvade tõmmata. Tegelikult on meil eelmisest rahareformist hoopis vastupidine kogemus: kroon on meid kõiki rikkamaks teinud ja pole mingit põhjust arvata, miks euro peaks meid järsku vaesemaks muutma. Vaesuda võime enda süül, kui paigutame kapitali vähelikviidsetesse tarbekaupadesse, mille väärtus kahaneb sularahast kiiremini.
Küllap kummitab vanemaid inimesi mälestus 1992. aasta rahareformist, mil rublasäästud kümnega jagati ja tuhandetest rubladest jäid järele vaid sajad kroonid. Vähem on meeles fakt, et tollal mõõdeti Eesti aastaseks inflatsiooniks rohkem kui tuhat protsenti, mis tegelikult rublasäästud hävitas.
Praegu õues valitsevat hindade kiiret kasvu on sama lihtne ja tobe panna saabuva euro süüks, nagu süüdistada krooni rublasäästude haihtumises. Väga kerge on sattuda olukorda, kus üks räägib aiast, kuid teine selles olevast august.
Kui rahandusminister ütleb, et hindade ümberarvestamisel on ümardamine tarbija kahjuks seadusega keelatud ja seetõttu ei saa euro iseenesest ühtegi hinda tõsta, siis paljud inimesed peavad silmas siiski seda, kas hinnad ülepea tõusevad või mitte.
Praeguste hinnatõusude keerises on paljudel väga raske uskuda, et euro tulles hinnatõus pidurdub, sest pikki aastaid on räägitud, et euro tulles hinnad tõusevad. Neid asju kokku pannes on kerge tekkima paanika.
Vastupidiselt levinud hirmudele võib ennustada, et järgmise aasta esimeses pooles toimub turul hoopis hindade stabiliseerumine või isegi alanemine. Eks üks põhjus ole seegi, et sügise jooksul saavad tootjad hinnad vajalikule tasemele tõstetud, kuid mis tootjatel-kauplejatel siis üle jääb, kui selgub, et tarbijad ei suuda uue hinnatasemega kohaneda? Küllap tehakse siis allahindlusi, mida tänu tõusnud hindadele on jälle lihtsam läbi viia.
Praegu ei peaks aga muretsema nii palju selle pärast, mida hinnad järgmisel aastal teevad, vaid et inimesed end hindade tõusu hirmus vaeseks ei tarbiks, et nad talve üleelamiseks vajalikku raha praegu rumalate ostude peale ära ei kulutaks.
Sõnumi levitamisel peaksid appi tulema omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes tunnevad oma kandi kehvemal järjel inimesi, kes on ka potentsiaalsed ostupaanika ohvrid.
Kui õitsval järjel, tööga kindlustatud inimene teeb suurema kulutuse ehitusmaterjalidele või ostab igaks-juhuks uue pesumasina, pole lahti midagi. Kurb on see, kui pensionärid või ots-otsaga kokku tulevad inimesed oma varasemad säästud peaksid praegu hakkama panema ning mõne kuu pärast küttevõlglaste nimekirja satuvad.
