Miljardipalavik

IMG_9984Suur lotovõit võib olla üks hirmus asi. Ühe hoobiga võimaldab see täita trobikonna unistusi ning muudab mõnusa väikekodanliku elurütmi palavikuliseks tõmblemiseks.

Lotopiletit ostes mõtled ikka, et kui miljoni peaks tulema, kolin korterist majja, käin reisimas, kindlustan lastele väärt hariduse, teen üht-teist veel ja tunnen elust mõnu. Sellised viisakad väikekodanlikud unistused, mis jäävad Bingos pärast nurkade mängu tavapäraselt jälle uut nädalat ootama.

Kuni ükskord, põmaki, on sul see miljon käes ja siis pole korraga enam millestki unistada. Kui tarkust jätkub, lähed eluga edasi ja kulutad edaspidigi sündsuse piires. Kui mitte, võib kiirelt tulnud raha sama kiirelt ka sõrmede vahelt läbi niriseda ja tuleb veel puudugi.

Viimastel päevadel on üha kõrgemale tõusnud temperatuur vaidluses, kas Eesti peaks Euroopa keskpanga poolt välja kuulutatud kulutamiskarusselli peale hüppama ja samuti mõne miljardi laenamisega inflatsiooni ergutama või siis jääma senise kursi juurde, et laenuleib ja laastutuli – ei need kaua kesta.

Kuigi on valimiste aeg ja hiljuti numbrimärgi saanud mehed ja naised peaksid otsekui süllesadava(te) miljardi(te) kulutamise asjus üksteise võidu plaane välja pakkuma, pole midagi väga originaalset esialgu kuulda olnud.

Mehed mõistagi tahaks kohe teid ehitama hakata – vana unistus neljarealisest Tallinn-Tartu maanteest on taas päevakorda taritud. Alternatiiviks pakutakse raudtee arendamist, et saaks kahe Eesti linna vahel rongiga vuhiseda.

Kuna poliitikas on mehed ruulival kohal, pole ka imestada, et peale ehitamise midagi muud eriti välja pole osatud mõelda. Kui lasta lapsed liivakasti, siis hakkavad poisid ikka kaevandusi rajama ja autoteid ehitama, samas kui tüdrukud eelistavad pigem liivakooke ja sotsiaalset läbikäimist.

Sestap tahaks hoogu koguvas miljardipalavikus hädasti kuulda ka Eesti rahva naispoole arvamust. Millised unistused tuleks Euroopa riikide kulutamistuhinas täita ja millest võiks rahumeeli ka edasi unistada. Sest võib-olla ei peagi unistuste täitmist tingimata kohe lööktööna ette võtma, vaid hoopis mõõdetud sammudega edasi kulgema.

Sest kui see kiiskavsile maantee Tallinna ja Tartu vahel prauhti valmis teha, kas jätkub pärast enam silmi elu jaoks, mis sellest maanteest kaugemale jääb? Kasvõi näiteks väikeste maakoolide jaoks, mille pidamiseks mitte kuidagi raha pole jätkunud.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+