Tänavaposti külge riputati silt, mis vastupidiselt levinud arvamusele teatab, et euro hinda ei tõsta. On siis kroon süüdi selles, et poes on asjad viimastel kuudel hoogsalt kallinenud või peaks otsima süüdlasi mujalt?
Eurostati andmed näitavad, et Eestis on elu viimasel viiel aastal kallinenud tublisti kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Küllap mäletame veel mõne aasta tagust meeletut inflatsioonirallit, kui poes vahetusid hinnasildid vaat ei üle päeva. Kahtlemata pole praegune olukord nii drastiline, kuid ei saa ka öelda, et viimastel kuudel aset leidnud hinnatõusud ei vääri üldse tähelepanu.
Vaadates Eesti inflatsiooni Euroopa kontekstis, siis tegelikult jäime hinnatõusuga isegi ajast maha. Mullu septembris kui Eestis jätkus hindade alanemine, oli ELis juba alanud hindade tõus. Tänavu juulis, kui Eesti inflatsioonitasemeks mõõdeti 2,8 protsenti, oli ELi vastav näitaja 2,1 protsenti ehk pealtnäha pole Eesti olukorras midagi märkimisväärset.
Küll toimuvad aga märkimisväärsed sündmused näiteks Rumeenias, kus inflatsioonitase oli aastases arvestuses juulis koguni 7,1, Kreekas 5,5 protsenti. Eesti platseerus juulis 27 liikmesriigi hulgas inflatsiooni tagurpidi edetabelis tagantpoolt kuuendale ehk tarbija silmis mitte kõige meeldivamale kohale. Ükskõik kuidas statistikale ka otsa vaataks, Eesti mõnevõrra kiiret hinnakasvu pole võimalik mitte märgata.
Hindade kiirenenud kasvul on kaks olulisemat põhjust. Esiteks tuleks aeg eelmise aasta suvesse tagasi kerida, meenutamaks fakti, et valitsus tõstis 1. juulist käibemaksu 18 protsendilt 20-le. Nagu toona ennustati ja hilisemad osaluseksperimendid tõestasid, neelasid tootjad ja kaubandus maksutõusu siis lihtsalt alla. Hinnad jäid tarbimismaksu tõusule vaatamata samaks või jätkasid langemist. Seda kinnitab ka statistika, sest veel mullu augustis odavnesid toiduained juuliga võrreldes kaks protsendipunkti.
Kahtlemata pole tootjatele-kauplejatel millalgi pähe tulnud mõte, et see peakski nii jääma. Loomulikult ei saanud kaua kesta olukord, kus riik tõstis küll üldist tarbimismaksu, kuid toodete letihinnad hoopis alanesid. Käibemaksu tõus jõudis poeletile mitmekuise viiteaja järel alles tänavu, nagu ilmselt paljud teisedki hinnatõusud, mille tootjad ja müüjad olid masu kõrgajal enda kontosse kirjutanud.
Eesti Energia suurklientidele tänavu kevadel kehtima hakanud vaba elektriturg tõi tegelikult kaasa elektri hinna märgatava kasvu, kallinenud on ka maagaas ja enamik sisendeid, mida töötlev tööstus kasutab. Välja arvatud tööjõud, mis on odavnenud.
Lõpmatult ei olnud tootjatel ja kaubandusel võimalik sisendite hinnatõusu ja maksukoormuse kasvu eirata ning nüüd, kus masu on osade meelest lõppemas või koguni läbi, tõttavadki ettevõtted hindu tõstma. Ajal kui tarbija veeretas igat krooni enne seitse korda peost pihku, kui raatsis kulutuse teha, ei saanud kaubandus ega tootjad riskida hindade tõstmisega, sest karmis konkurentsis toonuks see kaasa teadagi mille.
Hinna tõstmisega rutt taga
Nüüd kui majandus on taas nina ülespoole seadnud, arvatakse, et hinnapoliitikasse võib veidi loomingulisemalt suhtuda ning küllap soovitakse vahepeal kaotatud raha nüüd tagasi teenida. Ehk teiseks hinnatõusu mootoriks on inimlik saamahimu, sest kui oled kõrbes tükk aega janu kannatanud, siis proovi end kaevu juures viisakalt ülal pidada! Ikka tahaks ahmida, mitte kõrrega molutada.
Ühtlasi on tootjatel-kauplejatel hindade tõstmisega ka kiire, sest olulisemad hinnakorrektuurid tuleb veel selle aasta sees, enne euro tulekut, ära teha. Avalikult on ju suur osa lugupeetud ettevõtjaid deklareerinud, et eurole üleminekut nad hinnatõusu kattevarjuks ei kasuta ja äsja luges neile sõnad peale ka president. Järelikult tuleb see asi enne ära korraldada.
Mõni aeg tagasi palju kõneainet pakkunud Eesti väidetava pagarikartelli juhtum kaotab ilmselt aktuaalsuse, sest isegi kui tootjad millalgi süüdi mõistetakse (mis on ebatõenäoline), tõstavad lähema kuu jooksul suuremad leivatootjad nagunii hindu.
Tõenäoliselt saamegi jaanuaris näha suhteliselt tagasihoidlikku inflatsiooninäitajat, kuigi keegi ei tea, milliseks kujuneb talv ja kui suured tulevad küttearved, mis tarbijahinnaindeksit ülespoole krutivad.
Kuidas jätkavad hinnad käitumist järgmisel aastal, sõltub Eesti ja eurotsooni majanduse edasisest arengust. Pigem võib uskuda, et inflatsiooninäitaja tuleb pärast praegust mullistust allapoole, sest vaevalt nõudlus väga kiiresti kasvab, mis võimaldaks tarbijahinnaindeksil jätkuvalt kõrgel tasemel püsida. Euroopa majanduskasvu väljavaated on küll viimastel nädalatel avaldatud teadete põhjal mõõdukalt optimistlikud, kuid nõudluse taastumine võtab siiski oma aja.
Pigem võib Eestis juhtuda see, et talve teises pooles hakkavad toidu- ja tarbekaubad taas hoopis odavnema. Küllap on paljudel peredel siis näpud veelgi sügavamalt põhjas, kui eelmisel kevadtalvel pärast suurte küttearvete tasumist. Kui talv juhtub taas karm tulema, saavad pered eluasemekulude kõrval toidu- ja tarbekaupadele veel vähem raha kulutada, kui sel aastal. Samas on hinnad juba tõusnud, vana rasv söödud, kuid palk endiselt väike või puudub üldse. Sellises punnseisus pole tootjatel võimalik muud teha, kui hinda alla lasta, et mingisugune rahavoog säilitada, või siis otsad kokku tõmmata.
Kuigi valitsus väitis buumi ajal, et riik inflatsiooni alandada ei suuda, suutsid nad praegusele hinnatõusule mulluste maksutõusudeaga siiski tublisti kaasa aidata. Poliitikutel vedas, et ettevõtjad venitasid hindade tõstmisega viimase piirini, mis võimaldab nüüd pahameele tootjate kaela suunata.
