Hea ütlemise poolest tuntud ettevõtja Jüri Mõis poetas juunis Postimehele antud intervjuus, et Euroopal tuleb Kreeka riik ülal pidada niisamuti, nagu Eesti riik maksab kinni Võru omavalitsuse olemasolu.
Jaga
Sildiarhiiv: Võru linn
Tartu äärelinnaks muutumine on peatatav
Võru linn on jõudnud mentaalse teelahkmeni, kus seistes tuleks vastata küsimusele, kas liigume edasi Tartu äärelinnastumise lainel või suudab see kant säilitada ka mingisuguse majandusliku tõsiseltvõetavuse?
Väljavaated ei ole hetkel teab mis head, sest meie peamist vara – inimesi – jääb mitmel põhjusel vähemaks. Kui negatiivne iive on asi, mis kammitseb kogu Eestit, siis väljaränne on teema, mis Võru linna ja maakonda väga valusalt puudutab.
Kui Tartu võib arvestada, et lahkujate asemele tuleb üldjuhult maalt värske tööjõud asemele, siis Võrus, nagu enamikus teistes maakonnakeskustes, ei ole neid maalt tulijaid enam eriti kuskilt võtta – maa hakkab juba tühjaks saama.
See ei ole kuigi originaalne avastus, et võrulaste elu on üha rohkem seotud Tartuga. Tartu on meie tõmbekeskus: seal asub üli- ja kutsekool, head gümnaasiumid, töökohad, haigla, korralikud kauplused, käib vilgas kultuurielu. Võrut ja Tartut lahutab 50 minutit auto- või 75 minutit bussisõitu. Paljud õpivad ja töötavad ning peatselt ka elavad seal. Isegi Võru linnavolikogu esimees elab Tartus.
Leppida või tegutseda?
Mida vähemaks jääb Võrus töökohti, seda enam tuleb hakata rääkima Võrust kui Tartu ees- või tagalinnast, sõltub kuidas vaadata. Iseasi, kas seda protsessi peaks katsuma kuidagi pidurdada või võtma kui paratamatust?
Paratamatusega leppida on kahtlemata kõige lihtsam, sest siis ei peaks mitte midagi tegema. Välja arvatud halisemine, kuidas riigi regionaalpoliitika on järjekordselt tuksis. Pealegi ei paista välja, et väliste tegurite toel võiks toimuda mingi pööre paremuse poole.
Pigem vastupidi: maagümnaasiumide sulgemine ja Antslas kutsehariduse likvideerimine kiirendab Võrumaa noorte väljarännet kodumaakonnast. Antsla kandi põhikooli lõpetajad suunduvalt tulevikus joonelt Tartusse ning ka Vastseliina poolt tulijad eelistavad sõita ringteed mööda edasi Emajõelinna gümnaasiumisse, mitte pöörata Võrru. Kui kodust tuleb nagunii lahkuda, siis milleks teha enam vahepeatust Võrus?
Õnneks on Võru Kreutzwaldi gümnaasium suhteliselt hea mainega, nagu ka Võrumaa kutsehariduskeskus, mis suudavad noorte varast väljavoolu maakonnast mõnevõrra pidurdada, kuid laiemas plaanis ei kujuta Võru enam Võru maakonna jaoks tõsist tõmbekeskust. Seda kohta on jõuliselt haaramas Tartu.
Võru tulevik regionaalse keskusena on küsimärgi all. Mida varem lahkuvad noored kodumaakonnast, seda väiksem on tõenäosus, et nad siia tagasi tulevad – mida varem side katkeb, seda kindlamalt ta kaob.
See on omalaadne keeris, mis meie kanti tühjaks imeb, sest isegi kui noor inimene tahaks pärast kooli(de) lõppu kodukanti naasta või kutsekooli järel siia jääda, ei ole tal tihtipeale midagi tasuvat teha, sest sobilikku tööd pole. Kõik ei suuda ettevõtjaks hakata.
Tegevus tuleb ümber hinnata
Seega pole midagi tähtsamat, kui võimalikult laia valikuga töökohtade loomine, mis pole muidugi kellegi uudis. Poliitikud lubavad seda iga nelja aasta tagant, kuid paraku lasevad tulemused end oodata. Vahest on siis tehtud valesid asju?
Võru linnas on viimase kümne aasta jooksul kulutatud päris kopsakas summa avalikku raha spordi-, kultuuri- ja vaba aja taristu, teede, veevärgi arendamiseks.
Eelmise kümnendi keskel tehtud investeeringud tehti linnavõimu lootuses, et kui Võru ilusti korda teha ja arendada välja sotsiaalne taristu, hoiab see inimesi kodulinnas paigal, meelitab võõraid ligi ja innustab tööandjaid siin ettevõtlust arendama.
See oli endise Tartu linnapea Andrus Ansipi innustav jutt, kes mingil ajal tõi igal võimalikul juhul näiteks Aura veekeskuse, mille valmimine Tartu linnale väga soodsalt olevat mõjunud. Paraku ei ole spordihall, staadion, äraremonditud Kannel, Tamula rannapromenaad, Kubja metsarada toonud Võrule seda edu, mida ehk loodeti – inimesed lahkuvad endiselt.
Ei ole mõtet seada kahtluse alla Võrus tehtud avalike investeeringute vajalikkust. Kahelda tuleks selle poliitika jätkamise õigsuses.
Betoon ei taga edu
Aastaid on provintsipoliitikute edukuse mõõdupuuks olnud see, kuidas ta oskab oma linnale või vallale raha välja rääkida. See raha on valdavalt kulutatud erinevatele ehitusprojektidele ehk nendeks investeeringuteks, mida ka Võru eelmisel kümnendil hoogsalt tegi.
Paraku see mõõdik ei tööta enam, sest ilusad koolid ja moodsad sportimisvõimalused pole omavalitsuse jaoks enam eelis, vaid kuulub n-ö põhivarustusse. Pealegi ei loo ehituseks kulutatud raha omavalitsuses juurde püsivaid töökohti – need luuakse tööstuses ja teeninduses.
Sestap ei tule võimuesindajate edukust enam mõõta positiivsete EASi projektide üldarvu ja rahalise mahu järgi, millega on ehitatud see või remonditud too maja, vaid selle põhjal, mitu töökohta on ta suutnud omavalitsusse vahendada.
Mitu töökohta on Võrru vahendanud viimasel kümnel aastal ametis olnud linnapead, ma ei tea. Teada on, et kui mõne aja eest proovis linnavalitsus koos erakapitaliga rajada Võrukivisse tööstusparki, lasti see plaan pehmelt öeldes auklikuks. Otsustajate suutmatus teha pühendunult koostööd on paljude Eesti omavalitsuste probleemiks.
Ent just korraliku taristuga tööstuspargid, mille eesotsas on kasuahned mänedžerid, keda toetab kohaliku võimu esindus, olles vajadusel valmis tegema investoritele soodustusi, on võti töökohtade saamiseks omavalitsusse.
Võrus on selle kõigega küll jupiti tegeletud, kuid paraku mitte organiseeritult ja sihipäraselt – alati on midagi puudu jäänud, üks lüli vahelt ära kadunud.
Seame sihiku ümber
Kui Võru soovib säilitada majandusliku tõsiseltvõetavuse, mitte muutuda Tartu magamistoaks, tuleb poliitikutel sihik ümber suunata. Valijale mulje avaldamiseks ei tule tingimata midagi ehitada, vaid hoopis valijaid juurde tekitada. Mõistagi on ehitamine lihtsam.
Muutused on võimalikud, kui linnavalitsus ja tööstuskinnisvara arendajad seda soovivad ja ühiselt tegutsevad. Ajal, kui Soome ja Skandinaavia firmad otsivad võimalusi tootmise ületoomiseks Eestisse, peaksime kätt pulsil hoidma.
Usun, et mänedžeridel on mõne tootmisettevõtte kohaletoomine lihtsam, kui läbirääkimiste laua taga istub ka näiteks linnapea, miks mitte ka maavanem. See näitaks pühendumist, mida osatakse hinnata. Eriti veel juhul, kui omavalitsus vabastab investori esimesel kahel aastal maamaksust ja teeb soodustusi vee- ja soojaarvete tasumisel, aitab kaasa töötajatele elukoha muretsemisel…
Tööandjad eelistavad ettevõtteid hoida seal, kus on see neile kõige kasulikum. Tehkem siis Võru selliseks kohaks.
Jaga
Tehingud ristiisaga
Keskerakonna katse oma järjekordset rahaskandaali summade väiksusele viidates naeruvääristada on nende poolt kahtlemata kaalutletud valik, kuid see viitab millelegi palju hullemale.
Mario Puzo tegelaskujul Vito Corleonel oli kombeks inimesi nende hädas aidata ja teha neist seeläbi enda tänuvõlglased. Abistamine tõstis tema autoriteeti ja ühtlasi lõi võrgustiku inimestest, kes don Corleonest sõltusid. Kui ristiisaks kutsutud donil oli tarvis teenet, ei olnud tänuvõlglasel võimalik sellest keelduda.
Esmapilgul näib rakette müütava Võru mehe ja Keskerakonna tehing tõesti naeruväärne. Võru mees maksis 500 eurot ja sai selle eest tõenäoliselt vastu midagi, mida ta vajas. Kui aga jamaks läks, eitavad osapooled kõike ja uurimisorganid ei jõua õigupoolest mitte kuhugi. Miks?
Sest süsteem on üles ehitatud klassikalises maffiastiilis: korraldused ja suunised liiguvad käsuliini pidi, kus on palju vaheastmeid ja neid antakse edasi tunnistajate juuresolekuta. Lõpuks pole võimalik kellelegi mitte midagi tõestada, sest keegi pole kellelegi näiliselt nagu midagi öelnud. Ometi on raha liikunud ja töö tehtud.
Kui Võru raketimüüjal tuli maksta 500 eurot meeleheaks, viitab see küll ühest küljest tehingu naeruväärsusele, kuid teisalt võimaldab see hinnata asjade tegelikku seisu: Keskerakonna poolt kontrollitavates asutustes tuleb ilmselt iga liigutuse eest ristiisale meelehead maksta. Seejuures ei maksta ristiisale aga otseselt midagi.
Seejuures, tuletan meelde, käib jutt mitte maffiast vaid ühest Eesti parteist. Ja mitte kellegi taskuparteist, vaid erakonnast, mis omab parlamendis suuruselt teist fraktsiooni ning valitseb pealinna.
Keskerakonna kui poliitilise jõu puhul ei ole enam mõtet rääkida allakäigust, vaid katastroofist. Raske on ette kujutada, et partei, mille liikmeid ikka ja jälle altkäemaksu süüdistuse või millegi sarnasega vahele võetakse, suudab pikemas perspektiivis jätkata.
See pole lihtsalt võimalik ning on aja küsimus, millal saabub kätte kriitiline piir, kus isegi andunumad fännid pööravad selja. Need on inimesed, kes usuvad ristiisa võimesse kõigega hakkama saada, aga nad pööravad talle selja, kui näevad, et ta pole enam kõikvõimas.
Mul ei ole usku, et Jüri Ratas ja tema poolehoidjad suudaksid seda erakonda teisele rajale pöörata. Kuni selle lahtikirjutamata struktuur püsib praegusel kujul, ei ole ükski teine inimene võimeline midagi muutma ilma, et sellele eelneks ristiisa korraldus. Ja kui uus juht jääb sõltuma ristiisast, siis uut juhti ju pole.
Pigem ootaksin Keskerakonnas pereheitmist, mis päädiks selle „valgete“ liikmete ühinemise neile maailmavaateliselt lähedalseisva SDEga või sootuks uue partei asutamisega. Sotsid on alles hiljuti näidanud üles enda suurepärast absorbeerimisvõimet. Ilmselt pole see kuhugi kadunud.
Jaga
Südameasjad
Grupp inimesi on kogunenud Estonial hukkunute mälestusmärgi juurde, kus giid neile 1994. aasta traagilisest õnnetusest räägib. Veidi eemal „tiksuvad“ pingil joodikud, oodates kedagi rahaga, et sealsamas väike oleng korraldada. On keskpäev Võru Seminari väljakul.
Olen selle väljak-pargi sage külaline ja seejuures ikka mõelnud, mis otstarvet see koht Võru linna elus praegu õigupoolest kannab? Ajalooliselt on tegemist Võru linna turuplatsiga, keskväljakuga, mis peaks tähistama linna keskust ja südant, kuid tegelikult pole sellel kohal praegu pistmist ei kauplemise, väljaku ega ka linnasüdamega.
Vaidlus selle üle, mis Seminari väljakuga peale hakata, on komplitseeritud. Väljaku keskosasse paigaldatud mälestusmärk „Estonial“ hukkunutele seab arutelule tugevad emotsionaalsed raamid. Suuresti sel põhjusel ei ole sisulist arutelu tekkinud, sest ükski poliitik ei taha vabatahtlikult end seostada inimeste tundeid riivava teemaga. Oht ebaõnnestuda on kordi suurem, kui võimalus läbimurdeks.
Üht-teist on siiski korraldatud. Juba aastaid seisab linnavalitsuses Seminari väljaku uuendamise eskiisprojekt, mille järgi talitades muudetaks praegune puudesalu viisakaks pargiks. Et vahepeal tuli masu ja linna rahakott muutus oluliselt kõhnemaks, jäid väljaku uuendusplaanid soiku. Aga see ei anna põhjust plaan täielikult hüljata.
Just praegu peaks olema õige aeg vaielda ja arutleda, kuidas linna ajaloolise keskusega talitada, et kord langetatav otsus oleks kõigile arusaadav, mis sellest, et see ei pruugi kõigile meeldida. Demokraatlik otsustustamisviis ju tähendabki vähemuse allumist enamusele. See ei tähenda, et enamus vähemuse häält ei võiks kuulata.
Miks üldse?
Miks peaks üldse väljakuga midagi peale hakkama? Muru on seal ju pügatud, õhtuti põlevad lambid, praht on koristatud ja joodikuid, noh, neid jätkub ju kõikjale. Arvan, et Seminari väljaku praegune seis ei ole seisusekohane. Peagi 227 aastane Võru linn vajab keskust, nagu see on kõigil endast lugupidavatel linnadel.
Kesklinna pargi väikesest kiviplatsist ei ole kujunenud tegelikku linnasüdant, sest seal ei ole ruumi selleks, mis Euroopa linnasüdameid tavaliselt iseloomustavad – suvised terrassid, tänavamuusikud, melu. See kõik on Võrus puudu, sest selleks pole antud ruumi.
Seepärast tuleks Seminari väljak taastada oma ajaloolisel kujul. Mitte hakata rajama sinna järjekordset parki, vaid taastada kivisillutis ilma igasuguste puudeta. Just väljak annab võimaluse Võru keskuse taastekkeks, mitte park, kus inimesed oma koeri käivad jalutamas.
Kahtlemata oskavad arhitektid-kunstnikud pakkuda välja tänapäevaseid lahendusi, sest ega siis tingimata pea tagasi tooma vanad munakivid. Ka võiks kaaluda väljakule näiteks mõistlike mõõtmetega purskkaevu või enam-vähem kõigile arusaadava skulptuuri püstitamist, mis oleks väljaku n-ö tõmbekeskus, nagu koolinoortele istepingud Kaugukeskuses.
Suviseks turismihooajaks seataks väljakule üles mõni väliterass ja kindlasti leidub inimestel ideid, milliseid ettevõtmisi keskväljakul korraldada. Arvamus, et Võru inimesed ei tule õhtul välja ja meil puudub kohvikukultuur ja komme avalikus kohas aega veeta, on rumalus, sest meile ei ole antud kuigi palju võimalusi seda kultuuri arendada.
Seminari väljakule tuleb anda tagasi tema elujaatav hõng, panna ta jälle elust kihama, nagu kunagine turuväljak seda kindlasti oli ja nagu tänapäeva linnakeskused reeglina on.
„Estonia“ mälestusmärk vajab vaiksemat kohta
„Estonial“ hukkunute mälestusmärk ei sobiks kindlasti taastatud Seminari väljakule. Vähemasti mitte sinna, kus ta praegu on.
Laevahukk oli katastroof, kuid ma pole nõus, et tegemist oli Võru linna elu sedavõrd pöördumatult muutnud sündmusega, mida peab meenutama linna peaväljakul. 1995. aastal, mil mälestusmärgile asukohta otsiti, olid toimunust emotsioonid veel sedavõrd üleval, et kirikulähedane koht linna ajaloolisel peaväljakul paistis leinakohaks igati õige olevat. Tragöödiast on möödas 17 aastat, mis peaks olema piisav, et arutada teemat uues valguses ja pisarateta.
Mälestusmärgile tuleb leida uus koht, sest vastasel juhul ei tule Seminari väljaku taastamisest ja elulepuhumisest mitte midagi välja. Tõtt-öelda ei ole uue asukoha osas alternatiive kuigi palju.
Tamula randa, mida mälestusmärgi koha otsingutel algselt kaaluti, seda pärast rannapromenaadi valmimist enam panna ei saa. Üle jääb linna kalmistu, kus asub ka näiteks monument Vabadussõjas hukkunutele.
Teine võimalus on nihutada Estonia mälestusmärk kirikule lähemale ja ehitada kiriku krundi ümber aed, et hukkunute mälestuskivi sel viisil muust linnaelust sündsalt eraldada. Sellisel juhul võiksime kaaluda võimalust, et edaspidi maetakse Võru tuntumad luterlased kirikuaeda, mille võiks ju siis Kesklinna või Seminari kalmistuks ümber ristida.
Loomulikult on võimalus jätta kõik endistviisi ja üldse mitte midagi teha, kuid sel juhul on kõige suuremaks kaotajaks Võru linn ja tema pürjelid. Praegusel kujul on Seminari väljak lihtsalt tükk südalinnast, kuhu ontlikul kodanikul isegi päevasel ajal kuigi palju asja ei ole.
Kui aga tahta kujundada Võrust ilusa ja terve südamega linn, pole võimalik Seminari väljaku puhul käsi rüppe jätta. Sellesse ansamblisse kuulub ka Tamula äärde viiv Katariina tänav, mida saab kuiva jalaga läbida üksnes külmal talvel ja põuasel suvel ning kus sõidutee asfaldist on jäänud nukker mälestus.
Arvan, et just need investeeringud peaksid kuuluma linnavalitsuse ja volikogu uude suurde plaani, millega aktiivselt tegelema hakatakse.
Jaga
Miks linnapead ei püsi?
Võru linnavolikogu praegusel koosseisul on oma 18kuuse tegevusperioodi jooksul tulnud juba kolmel korral valida linnapea, mis teeb ühe linnavalitsuse keskmiseks elueaks praegu umbes üheksa kuud. Nii rutakaid valitsuse vahetusi ei nähta isegi poliitiliselt ebastabiilsuselt kurikuulsas Itaalias.
Kuue volikogu koosseisu puhul on pooltel juhtudel olnud ametis kaks linnavalitsust. Üksnes 1993. aasta volikogu oli sunnitud valima linnapea kolmel korral, kuid siis oli ühel juhul põhjuseks Jaak Oti hukkumine parvlaeval Estonia.
Ainus Võru linnapea, kes suutis püsida ametis kogu valimistevahelise perioodi, oli Tõnu Jõgi, kes tõusis abilinnapea kohalt linnapeaks 1999. aasta aprillis. Sama aasta sügisel toimunud valimiste järel sai ta volikogult mandaadi jätkamiseks ning püsis postil kuni 2002. aasta valimisteni.
Kokku on enne Jüri Kaveri praegust linnavalitsust olnud Võrul alates 1993. aastast kümme linnapead ja 11 linnavalitsust (Jõgi oli ametis kaks korda), mis teeb ühe linnapea võimuloleku keskmiseks perioodiks 21,6 kuud.
Võimuvahetus on pidevalt õhus
Samal ajal näeme, kuidas maal püsivad ühed ja samad inimesed vallavanema ametis hoopis kauem – mõnel pool mõõdetakse nende katkematut tööperioodi koguni kümnendites. Miks pole linnas suudetud sellist stabiilsust saavutada?
Kahtlemata on üks põhjustest linnas valitsev suurem konkurents. Linnapea kohale leidub alati tõsiseltvõetavaid ja võimujanuseid kandidaate. Ka käib volikogu saadikurühmade liiderpersoonide vahel peaaegu pidev nii-öelda üksteise kompamine. Vesi on seda sogasem, mida rohkem on volikogus esindatud nimekirju, mille vahel kombineerides saab uusi võimuliite kokku seada.
Maal on asjad selles osas selgemad, sest üldjuhul on volikogus vähem nimekirju ja seega ka mänguruumi napimalt.
Tõnu Jõgi Võru mõistes kohatult pikk, 42 kuud kestnud ametiaeg sai võimalikuks paradoksaalsel kombel just põhjusel, et 1999. aasta valimised lõppesid Võrus veenva võitjata. Linnavalitsuse oleks kokku suutnud panna nii esimeseks kui ka teiseks tulnud valimisliit. Sellises olukorras osutus toona parteitu Jõgi kandidatuur selleks tasakaalupunktiks, mis hoidis ära kolm aastat vältava võimuvõitluse ning tõi linna valitsemisse enneolematu ja seni pärastnägematu rahu. Pealegi esindas Tõnu Jõgi mõtteviisi, mille kohaselt peaks linnapea olema pigem linna „direktor”, kes täidab volikogu otsuseid, mitte olema ise poliitiline figuur. Selle tulemusena hakatigi tagantjärele nimetama Tõnu Jõgit linnapeaks Andres Kõivu linnavalitsuses, sest kui meeril poliitilised ambitsioonid praktiliselt puudusid, olid need abilinnapeal kahtlemata olemas.
Partei määrab üha rohkem
Eestis on kombeks, et linnade ja suuremate valdade juhid on poliitikud, kellel on väga selge parteiline taust.
Omavalitsuste täidesaatva võimu üha suurenev parteistumine ei pruugi omavalitsustele mõjuda kõige paremini, sest nõnda tuuakse omavalitsusjuhtideks inimesed, kes soovivad seda kohta kasutada üksnes hüppelauana suurde poliitikasse või maandumisplatsina suurest poliitikast. Järjest vähemaks jääb sellisel juhul omavalitsuste juhtkonnas inimesi, kes ka tegelikult sooviksid seal töötada, kellele töö omavalitsuses oleks väljakutse, mitte vaheetapp, mis tuleb läbida. Fakt, et Ülo Tuliku linnavalitsuse viiest liikmest neli kandideeris tänavu Riigikokku kindla lootusega parlamenti pääseda, räägib mõndagi sellest, kui motiveeritud olid/on need inimesed linnavalitsuses töötama.
Paratamatult ei ole töö keskmise suurusega Eesti linna valitsuses edasipüüdlikule poliitikule tema tegevuse lagi. Andekad poliitikud peavadki edasi liikuma, ent valijate ees tuleks ausaks jääda. See võiks väljenduda nii, et enne kohalikke valimisi annab populaarne (linnapea)kandidaat teada, kas valituks osutumise korral planeerib ta kahe aasta pärast Riigikokku pääseda või mitte. Nii oleks inimestel teada, et valides Anneli, Ülo või Jüri poolt, tuleb arvestada, et linnapea koht on vahepeatus nende teel parlamenti.
Ideaalis võiks tekkida olukord, kus linna- ja vallavalitsuse liikmed kannatavad Riigikokku kandideerimisega nii kaua, kuni nende volitused viisakalt kohalike valimistega lõppevad. Volikogu uues koosseisus aga tuleks Riigikogu mõtetega inimesel sellisel juhul loobuda kandideerimisest täidesaatva võimu juurde, andes võimaluse linnapeaks tõusta sellel, kes seda tööd vähemalt neli aastat teha tahaks.
Jaga