Grupp inimesi on kogunenud Estonial hukkunute mälestusmärgi juurde, kus giid neile 1994. aasta traagilisest õnnetusest räägib. Veidi eemal „tiksuvad“ pingil joodikud, oodates kedagi rahaga, et sealsamas väike oleng korraldada. On keskpäev Võru Seminari väljakul.
Olen selle väljak-pargi sage külaline ja seejuures ikka mõelnud, mis otstarvet see koht Võru linna elus praegu õigupoolest kannab? Ajalooliselt on tegemist Võru linna turuplatsiga, keskväljakuga, mis peaks tähistama linna keskust ja südant, kuid tegelikult pole sellel kohal praegu pistmist ei kauplemise, väljaku ega ka linnasüdamega.
Vaidlus selle üle, mis Seminari väljakuga peale hakata, on komplitseeritud. Väljaku keskosasse paigaldatud mälestusmärk „Estonial“ hukkunutele seab arutelule tugevad emotsionaalsed raamid. Suuresti sel põhjusel ei ole sisulist arutelu tekkinud, sest ükski poliitik ei taha vabatahtlikult end seostada inimeste tundeid riivava teemaga. Oht ebaõnnestuda on kordi suurem, kui võimalus läbimurdeks.
Üht-teist on siiski korraldatud. Juba aastaid seisab linnavalitsuses Seminari väljaku uuendamise eskiisprojekt, mille järgi talitades muudetaks praegune puudesalu viisakaks pargiks. Et vahepeal tuli masu ja linna rahakott muutus oluliselt kõhnemaks, jäid väljaku uuendusplaanid soiku. Aga see ei anna põhjust plaan täielikult hüljata.
Just praegu peaks olema õige aeg vaielda ja arutleda, kuidas linna ajaloolise keskusega talitada, et kord langetatav otsus oleks kõigile arusaadav, mis sellest, et see ei pruugi kõigile meeldida. Demokraatlik otsustustamisviis ju tähendabki vähemuse allumist enamusele. See ei tähenda, et enamus vähemuse häält ei võiks kuulata.
Miks üldse?
Miks peaks üldse väljakuga midagi peale hakkama? Muru on seal ju pügatud, õhtuti põlevad lambid, praht on koristatud ja joodikuid, noh, neid jätkub ju kõikjale. Arvan, et Seminari väljaku praegune seis ei ole seisusekohane. Peagi 227 aastane Võru linn vajab keskust, nagu see on kõigil endast lugupidavatel linnadel.
Kesklinna pargi väikesest kiviplatsist ei ole kujunenud tegelikku linnasüdant, sest seal ei ole ruumi selleks, mis Euroopa linnasüdameid tavaliselt iseloomustavad – suvised terrassid, tänavamuusikud, melu. See kõik on Võrus puudu, sest selleks pole antud ruumi.
Seepärast tuleks Seminari väljak taastada oma ajaloolisel kujul. Mitte hakata rajama sinna järjekordset parki, vaid taastada kivisillutis ilma igasuguste puudeta. Just väljak annab võimaluse Võru keskuse taastekkeks, mitte park, kus inimesed oma koeri käivad jalutamas.
Kahtlemata oskavad arhitektid-kunstnikud pakkuda välja tänapäevaseid lahendusi, sest ega siis tingimata pea tagasi tooma vanad munakivid. Ka võiks kaaluda väljakule näiteks mõistlike mõõtmetega purskkaevu või enam-vähem kõigile arusaadava skulptuuri püstitamist, mis oleks väljaku n-ö tõmbekeskus, nagu koolinoortele istepingud Kaugukeskuses.
Suviseks turismihooajaks seataks väljakule üles mõni väliterass ja kindlasti leidub inimestel ideid, milliseid ettevõtmisi keskväljakul korraldada. Arvamus, et Võru inimesed ei tule õhtul välja ja meil puudub kohvikukultuur ja komme avalikus kohas aega veeta, on rumalus, sest meile ei ole antud kuigi palju võimalusi seda kultuuri arendada.
Seminari väljakule tuleb anda tagasi tema elujaatav hõng, panna ta jälle elust kihama, nagu kunagine turuväljak seda kindlasti oli ja nagu tänapäeva linnakeskused reeglina on.
„Estonia“ mälestusmärk vajab vaiksemat kohta
„Estonial“ hukkunute mälestusmärk ei sobiks kindlasti taastatud Seminari väljakule. Vähemasti mitte sinna, kus ta praegu on.
Laevahukk oli katastroof, kuid ma pole nõus, et tegemist oli Võru linna elu sedavõrd pöördumatult muutnud sündmusega, mida peab meenutama linna peaväljakul. 1995. aastal, mil mälestusmärgile asukohta otsiti, olid toimunust emotsioonid veel sedavõrd üleval, et kirikulähedane koht linna ajaloolisel peaväljakul paistis leinakohaks igati õige olevat. Tragöödiast on möödas 17 aastat, mis peaks olema piisav, et arutada teemat uues valguses ja pisarateta.
Mälestusmärgile tuleb leida uus koht, sest vastasel juhul ei tule Seminari väljaku taastamisest ja elulepuhumisest mitte midagi välja. Tõtt-öelda ei ole uue asukoha osas alternatiive kuigi palju.
Tamula randa, mida mälestusmärgi koha otsingutel algselt kaaluti, seda pärast rannapromenaadi valmimist enam panna ei saa. Üle jääb linna kalmistu, kus asub ka näiteks monument Vabadussõjas hukkunutele.
Teine võimalus on nihutada Estonia mälestusmärk kirikule lähemale ja ehitada kiriku krundi ümber aed, et hukkunute mälestuskivi sel viisil muust linnaelust sündsalt eraldada. Sellisel juhul võiksime kaaluda võimalust, et edaspidi maetakse Võru tuntumad luterlased kirikuaeda, mille võiks ju siis Kesklinna või Seminari kalmistuks ümber ristida.
Loomulikult on võimalus jätta kõik endistviisi ja üldse mitte midagi teha, kuid sel juhul on kõige suuremaks kaotajaks Võru linn ja tema pürjelid. Praegusel kujul on Seminari väljak lihtsalt tükk südalinnast, kuhu ontlikul kodanikul isegi päevasel ajal kuigi palju asja ei ole.
Kui aga tahta kujundada Võrust ilusa ja terve südamega linn, pole võimalik Seminari väljaku puhul käsi rüppe jätta. Sellesse ansamblisse kuulub ka Tamula äärde viiv Katariina tänav, mida saab kuiva jalaga läbida üksnes külmal talvel ja põuasel suvel ning kus sõidutee asfaldist on jäänud nukker mälestus.
Arvan, et just need investeeringud peaksid kuuluma linnavalitsuse ja volikogu uude suurde plaani, millega aktiivselt tegelema hakatakse.
