Lähematel nädalatel seisame küllap kõik silmitsi kimbatusega: kuidas tervitada inimesi, kellele varem pistsime käe pihku, samal ajal teineteisele silma vaadates. Milline on kohane tervitusviis pärast seda, kui võõra inimese puudutamine on muutunud tabuks?
Jätka lugemist
„Eesti on vaba!” Selle teatega lükkasin vanemate magamistoa ukse lahti, et edastada oluline, telekast pärit teadaanne. Ema kissitas köögist paistva valguse tõttu silmi ja ütles: „Ja-jah, mine nüüd magama”. Muidugi, neil tuli hommikul vara tööle minna, minul oli koolivaheaeg.
Suur lotovõit võib olla üks hirmus asi. Ühe hoobiga võimaldab see täita trobikonna unistusi ning muudab mõnusa väikekodanliku elurütmi palavikuliseks tõmblemiseks.
Eesti kaguservas asuvast Obinitsa külast sai aastaks ajaks 25 miljoni soomeugrilase kultuuripealinn, kuid setud ise peavad juba üle 20 aasta oma pealinnata läbi ajama.
Kui poliitikud hakkavad millegi üle jälle tulisemalt vaidlema, sigineb õige ruttu arutellu väide, et ühiskond pole selleks veel valmis või siis ümberpööratult: rahvas tahab seda.
On paar universaalset reeglit, mida võõrasse keskkonda elama asudes on mõistlik järgida: õpi ära pärismaalaste keel ja ära hakka neid kohe õpetama, isegi kui oled neist targem – jäta see töö oma poegadele, sest neid peetakse rohkem omaks kui sind.
Õhus on vihkamist, üksteisest ülekarjumist, labast rõvetsemist doosis, mis muudab hingamise raskeks.
Kooseluseaduse eelnõu avalikustamise järel puhkenud emotsioonide tulv on pärast eelmist nädalavahetust saavutanud taseme, mis teeb murelikuks.
Tõnis Lukase katse lahterdada väliseestlased paremateks ja mitte nii väga patriootlikeks lodevuspagulasteks on sama kasutu tegevus kui süüdistada võrokesi Tallinna kolimises.
Arengufondi poolt tutvustatud globaalne ettevõtlusmonitooring tuvastas, et Eestis on küll palju ettevõtlikke inimesi, ent napib jätkusuutlikke ettevõtteid. Ehk siis oleme kõvad pealehakkajad, kuid ei oska, taha või viitsi alustatuga edasi minna.
Eesti jalgpallikoondise kaitsja Ragnar Klavani (pildil) siirdumine Bundesligas mängivasse Augsburgi oli kahtlemata suur hetk Eesti jalgpalli jaoks, sest mitte kunagi varem pole eestlane selles Euroopa ühes tugevamas vutiliigas pallinud.