Tehke aken lahti!

Õhus on vihkamist, üksteisest ülekarjumist, labast rõvetsemist doosis, mis muudab hingamise raskeks.

Kooseluseaduse eelnõu avalikustamise järel puhkenud emotsioonide tulv on pärast eelmist nädalavahetust saavutanud taseme, mis teeb murelikuks.

Murelikuks, sest ühel grupil inimestel võib minna õnneks äratada üles tume, ürgne, destruktiivne ja purustav võõraviha, mis meie teadvuse sügavamates kihtides pesitseb ja mille talitsemisega sallivas, demokraatlikus ühiskonnas üritatakse hakkama saada.

Aga nii nagu suitsetamisest loobujal on sigareti uuesti läitmiseks tarvis vaid piisavat tõuget, nii võib ka võõraviha põletava leegi süüdata üksik juhuslik säde, mis täksiti ränikivist välja hoopis juhuslikult ja muudel eesmärkidel.

Praegu valitseb olukord, kus nõrgematel poliitikutel võib n-ö katus sõitma hakata, sest kiusatus haarata lipp ja minna rahva ette marssima on ülimalt suur. See on seisund, kus tegutsetakse instinktide ajel ja sõna võib tappa. Isegi füüsiliselt.

Ajad, mil enamus näeb mingisuguses vähemuses ohtu enda eksistentsile ning õigustab sellega vähemuse kallal toime pandavat terrorit (pole vahet, kas vaimset või füüsilist, üldjuhul mõlemat korraga), pole ajaloolises järelvaates kunagi olnud ilusad. Mõelge 1930ndate Saksamaale, Nõukogude Liidule, kus homosid, juute tapeti või mõisteti süüdi nende olemuse pärast. Ka kaasaegsel Venemaal on homodest, kaukaaslasia vähemuses saanud „suur oht“.

Paradokssaalselt on vähemuste kallal toime pandud vägivalla päästnud alati lahti vähemus, kes on suutnud enamuse muuta kuulekaiks lojusteks. Nad on osanud aktiveerida koodi, mis paneb paljud inimesed käituma kariloomadena, kes haistavad läheduses nähtamatuid hunte.

Ühel hetkel läheb kari liikvele, trampides alla kõik, mis ette jääb, kaasa arvatud osa oma liikmeid, kes ei jõua piisavalt kiiresti joosta.

Nagu öeldakse, siis enamik sigadusi pannakse toime õilsal eesmärgil. Mis saaks olla õilsamat, kui Eesti perekonna kaitsmine? Loogiline lisaküsimus kõlab: „Kui kaugele võib seda tehes minna?“ Kui täna nõutakse homode „kappi tagasi“ saatmist, siis kas homme võiks nõuda nende vangistamist või deporteerimist? Ja kui homodega on asi ühel pool, siis kelle eest Eesti perekonda edasi kaitsta?

Inimene, kes arvab, et ümbritsev maailm soovib teda üksnes hävitada, läheb hulluks. Ühiskond, kelle närvilõpmed on pidevalt pingul, sulgub üha rohkem enesesse, kuni hukkub.

Ma olen varases keskeas lihtne mees, kelle ainus suur soov on oma pojad üles kasvatada ja pärandada neile riik, kus inimestel oleks lihtne elada. Kus inimesi ei mõisteta hukka selle eest, mida nad ei saa muuta. Oma vanemaid, naha värvi ja seksuaalset tõmmet ei saa inimene valida – see on emakese looduse poolt kaasa antud.

Ma ei muretse selle pärast, kelle mu pojad endale tulevikus abikaasaks valivad, sest see on nende, mitte minu elu. Armastust ei saa sundida ega ka keelata mitte.

Aga ma võitlen iga oma lausega sellise Eesti vastu, kus isehakanud kohtunikud tulevad mulle ütlema, mida jumal täpselt mõtles, kui ta Aadama lõi. Ma võitlen sellise Eesti vastu, kus moraalikupjad kasutavad oma kampaaniates armutult ära lapsi, õpetades neid kõigepealt vihkama. Mina tahan Eestit, kus inimesi ei vihata nende erinevuse pärast, vaid armastatakse nende panuse eest. Mulle meeldib Eesti, mille aknad on lahti.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+