Eesti Energia (EE) investeeringud Jordaaniasse ja USAsse on aastaid olnud osa poliitikutele liivateraks silmas ning võimaldanud rääkida Riigikogu kõnepuldist põnevaid jutte sellest, kuidas tädi Maali makstav võrgutasu välismaa kõrbesse maetakse.
Vaba elektrituru esimesed nädalad ei andnud Eesti tarbijatele põhjust rõõmustamiseks, sest nagu on-line väljaanded esiti iga päev raporteerisid, kippus Eestis kaubeldava elektri hind ületama Soome elektribörsi hinda.
Eesti täielik üleminek elektrienergia vabaturule tähistab olulise epohhi lõppu energiamajanduses ning muudab suhtumist energiajulgeoleku alustekstidesse.
Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.
Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.
Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.
Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.
Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?
Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?
Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.
On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.
Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!
Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.
Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.
Ma ei mäleta enam, mida serblane meile õhtueineks serveeris, kuid järsku hakkas söögitoa laes olev elektripirn vilkuma ja kustus siis. Peremees naeratas, suundus kuhugi ja eemalt kostma hakkava mürina saatel tuli valgus tagasi – seda müra tegi elektrigeneraator.
See 2003. aasta kevadel Kosovo mägedes kogetu tuleb ikka meelde, kui järjekordne torm üle Eestimaa tuiskab ja tuhanded inimesed elektrita jätab. Kui mägedes elav serblane pani elektrikatkestuse puhuks tööle generaatori, siis Eestis, paraku, võetakse välja üksnes mobiiltelefon, et energiafirmale rikketeade saata ja seejärel vaguralt ootama jääda.
Teinekord tuleb reageeringut üsna kaua oodata. Koguni päevi, kui sarnase sisuga sõnumisaatjaid palju juhtub olema. Paremal juhul saate veeta pikki videvikutunde ja küünla valgel isekeskis juttu ajada, halvemal juhul kaotate pea, mõeldes, kuidas panna näiteks laudas tööle lüpsimasin, kui elektrit pole.
Nõnda näib, et maailma eliidi sekka ust paotavad eestlased on elektrikatkestuse korral koguni viletsamas seisus, kui üks Kosovo mägilane, keda küll ei teeninda viisakas energiafirma ja kellel pole mobiiligi, kuid kellel on generaator.
Et elektrigeneraatoreid ja üldse igasugust varustust on tormikahjudele operatiivseks reageerimiseks Eestis vähe, sai selgeks juba 2005. aasta jaanuaris. Siis tõttas vajalikul hetkel oma tehnikaga appi kaitsevägi. Seitse aastat hiljem pole olukord olulisel määral muutunud ja torm tabab elektriliine ja tarbijaid ikka sama ootamatult kui varemgi.
Kes lüpsab kui robot seisab?
Ilma muutmine ei ole inimese võimuses, sest kui torm tuleb, siis seina talle ette ei ehita. Küll on inimesele jõukohane seada oma elu nõnda, et looduse kapriisid teda võimalikult vähe mõjutaksid. Probleem ei ole mitte selles, et tuul on liiga kõva, vaid selles, et traadid ei pea vastu, kui sellele puud kukuvad ja meie elu on nendest traatidest oi kui kõvasti sõltuv.
Maal on elekter iseenesest ju üsnagi uus asi. Paarkümmend aastat tagasi oleks pikaajaline elektrikatkestus piimafarmis põhjustanud küll hulga ebamugavust, kuid lüpsmata jäämise pärast ei oleks udarapõletik lehmi tõenäoliselt tabanud. Kui lüpsimasinat ei saanud käivitada, siis tehti seda tööd käsitsi, mis oli aeganõudvam ja füüsiliselt raskem, kuid lubatud.
Moodsal ajal ei ole see võimalik, sest müügiks minev toorpiim ei või ju välisõhuga kokku puutuda. Pealegi on karjad suured, lüpsjad ammuilma ära koondatud ja robotid asemele ostetud. Kes neid lehmi enam käsitsi lüpsakski?
Nõnda oleme otsekui progressi pantvangis. Või hoopis elektrivõrgu pantvangis, kelle suvast sõltub see, kas kari saab lüpstud, sead söödetud ja sõnnik koristatud. Moodsas laudas ju inimene muud ei teegi kui vaid jälgib, et kogu süsteem töötaks.
Rikkekindlama tuleviku poole
Seal kuskil traatide teises otsas on aga inimesed, kes kogu seda kupatust juhivad. Mida nad lahenduseks välja pakuvad? Jaotusvõrk on lubanud, et kümne aasta pärast peaks elektrivõrk olema praegusega võrreldes rikkekindlam. Aga mida see „rikkekindlam“ õigupoolest tähendab? Kes jõuab kümme aastat oodata? Ja kes kümne aasta pärast seda enam mäletab, mis 2011. aasta viimaste päevade tormistes rindeteadetes sai lubatud.
Vahest tähendab see lihtsalt seda, et 2021. aasta lõpuks on jaotusvõrku sedavõrd palju koomale tõmmatud, et puht statistiliselt on rikkeid vähem kui kümne aasta eest? Paljuke neid inimesi sinna küladesse siis enam elama on jäänudki ja kui pole inimesi, siis pole ka elektrikatkestusi.
Ilmselt oleks ka hiljutiste tormide ajal elektrikatkestusi olnud vähem, kui maru oleks sattunud töönädala keskele, mil inimesed püsivad linnas oma asjatoimetuste juures. Pühade nädalat sõideti aga veetma maakodusse ja nõnda saadi ka liinirikkest operatiivselt teada.
Kuidas tõsta jaotusvõrgu rikkekindlust, teavad energeetikud suurepäraselt ja nende jutt jõuab viimaks välja mingisuguse rahanumbrini, mis energeetikale kohaselt on üüratult suur. See tekitab inimestes aukartust ja võimaldab ühtlasi kõike välja vabandada.
Raha on muidugi alati vähe, kuid ka selle vähesega on võimalik teinekord suuri asju lahendada. Tegelikult pole see liinivõrk nii halb midagi, kui kriitilistel päevadel välja paistab. Suurema osa aastast ta ju ikkagi töötab ning vaevalt õnnestub seda isegi kahekümne aasta möödudes nii rikkekindlaks muuta, et kui 20 meetrit sekundis puhuv tuul sellele mõne puu juhtub kukutama, siis traadid terveks jääks.
Toetus generaatori ostuks
Pigem tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas tagada hajaasustuses elavate inimeste hädapärane varustamine energiaga, kui jaotusvõrku tabab sarnane riketelaine nagu äsja. Kuidas teha nii, et elu ei jääks vähegi asjalikus talus seisma põhjusel, et rikkebrigaade lihtsalt ei jätku.
Midagi keerulist ju pole, sest küsimus on kõigest rahas. Piisava hulga raha olemasolul on võimalik liinivõrku parandada, kuid kiirkorras suuremahuliste investeeringute tegemine pole mõistlik ega efektiivne tegevus.
Teiseks tekib küsimus, kas mõne väikese, keskusest kaugel asuva väiketalu varustamine super-luks ühendusega on majanduslikult otstarbekas.
Sestap tuleks mõelda alternatiivsetele lahendustele. Üks omaaegne regionaalminister, olles tutvunud ühe piiri ääres elava pere probleemiga, mis seisnes selles, et Eesti jaotusvõrk nende taluni ei ulatunud, pakkus välja, et pere võiks kolida sinna kus elektrivõrk on juba olemas. See oleks odavam, kui liinivõrgu kalliks minev pikendamine inimesteni.
Usutavasti on see mõtteviis tänaseks mõnevõrra muutunud ja riigil on võimalik oma abikäsi inimestele ulatada, mitte soovitada neil ära kolida. Nii võiks riik hajaasustuses elavatele peredele ette näha toetusmeetme autonoomse energiatootja ostmiseks. Kas selleks on diiselgeneraator või pakub tehnikamaailm sobivamaid lahendusi, otsustagu juba asjatundjad igal konkreetsel juhul eraldi.
See ei tähenda, et valimatult igasse tallu tuleks riigi kulul diiselgeneraator osta. Esmajoones võiks abi osutada näiteks farmeritele, sest kui neil jääb laut vooluta, on kannatajaks süütud loomad. Seevastu maakodudes, kus linnas töötavad inimesed käivad vaid ööbimas, saadakse päev või paar kindlasti ka küünlavalgel hakkama.
Praktika on riigil taolise investeeringuabi osutamiseks olemas ja jalgratast leiutama ei pea. Peab olema ainult hea tahe. Riik on eraldi regionaalprogrammi vahendusel toetanud hajaasustuses joogiveekaevude ja kanalisatsiooni rajamist põhimõttel, et lisaks riigi rahale osalevad projektis oma kolmandikuga kohalik vallavalitsus ja toetust saav pere. Miks mitte ei võiks sama skeemi järgides eraldada toetusi hajaasustuses elavate perede energiavarustuse parandamiseks?
Pealegi on regionaalministri haldusalas eraldi siseriiklik programm, mille vahendusel toetatakse hajaasustuses olevate majapidamiste liitumist elektrivõrguga. Ilmselt ei oleks väga raske selle programmi eesmärk pisut ümber sõnastada ja pisut ka mahtu tõsta. Seda seniks, kuni jaotusvõrk oma rikkekindlama võrguga valmis saab.
Maal võiks rohkem energiat toota
Seejuures ei peaks too programm tingimata keskenduma n-ö aukude lappimisele Eesti energiakaardil. Üks asi on varustuskindluse tagamine, kuid siit võiks edasi mõelda ja teha tasuvusuuringuid, kas ja kuidas oleks võimalik senisest enam maal kasutusele võtta energia väiketootmisvahendeid, mis osaliselt või täiel määral asendaks peatset börsikaupa.
Energiat toodetakse maal ju üsna palju, kuid valdavalt on tegemist kohalikust toormest saadava soojusenergiaga. Elektrienergia väiketootmine on aga suhteliselt uus ja vähelevinud asi.
Elektrienergia väiketootmise suurimaks probleemiks on investeeringu suhteliselt kõrge maksumus, mis muudab selle tasuvusaja kriitiliselt pikaks ehk seade amortiseerub enne kui ta kasu hakkab tooma. Ka siin võiks riik kaaluda võimalust maaettevõtjaid ja –peresid eraldi toetada. Kuigi pealtnäha paistab, et sellega kahjustaks riik endale kuuluva Eesti Energia ärihuve, pole see päriselt nii. Usun, et mõnda Eestimaa nurka elektri transportimine läheb kokkuvõttes kulukamaks kui tulu, mis sealt laekub.
Kindlasti ei maksa energia isetootmist võtta kui riskivaba ettevõtmist ja näha selles mingisugust imevahendit. Mõnes kohas on ka edaspidi kõige otstarbekam jätkata vanaviisi elektrit täies mahus sisse ostes ja sõltudes jaotusvõrgust.
Teisalt peaks elektri täielik muutumine börsikaubaks innustama inimesi järele mõtlema ja kalkuleerima, kuidas neil tulevikus kõige kasulikum on jätkata – kas loota rikkebrigaadide usinusele ja suurenevale konkurentsile elektriturul või haarata n-ö traadid enda pihku.
Eesti Energiast kuuldes suruvad paljud käe rusikasse, sest järjepanu hinnatõusudest teavitav ettevõte endale just palju sõpru ei leia. On’s energiamonopoli puhul tegemist Eesti majanduse vampiiri või doonoriga?
Viimastel nädalatel on avalik arvamus kaldunud ilmselt sinnapoole, et riigi energiafirma juht Sandor Liive on hästivarjatud vampiir, kes Eesti kodumajapidamistest ja ettevõtetest viimasegi elumahla tahab välja imeda.
Inimesed on niigi pikemat aega pidanud taluma kõrget inflatsiooni ja reaalpalga langust ehk siis elukvaliteedi allakäiku. Äsjane elektri kallinemine andis sellele nukrale trendile hoogu juurde, ent tootja planeerib juba uut tariifitõusu, mis võib reaalsuseks saada uue aasta alguses. Rääkimata tarbijat hirmutavast väljavaatest, et 2013. aastast kargab vabaturu tingimustes elektri hind paarikümne protsendi jagu üles.
Mõistetavalt ei tee suurenevad väljaminekud kedagi rõõmsaks, saati siis elektri puhul, mis ka teisi kaupu ja teenuseid kallimaks muudab. Pealegi, nagu kirjutab Riigikogu liige Igor Gräzin Äripäevas, on Eesti Energia puhul tegemist riigile kuuluva ehk siis sotsiaalse ettevõttega, mille esmane eesmärk pole teenida kasumit, vaid vaadata, et inimesed ja äriühingud saaksid elektrit mõistliku hinnaga. Seega peaks saadiku käsitluses riigi energiamonopol täitma eeskätt doonori või pigem amme ülesandeid.
Ka majandusminister Juhan Partsi arvates peaks Eesti Energia oma hinnatõusutaotlusele piduri peale tõmbama ja peaminister Andrus Ansip teeskles mõistmatust, miks elektri hinda jälle tõsta tahetakse.
Mõistetav hinnatõus
Midagi keerulist hinnatõusu põhjendustes pole, pigem tekitab probleemi selle toimumise aeg. Kui suletud turul sisendite hinnad kasvavad, siis on loomulik, et tõuseb ka väljamüüdava kauba hind. Konkurents, mis sunniks tootjat hinnatõusu kõiki vahendeid kasutades tagasi hoidma, puudub.
Riigi kehtestatud keskkonna- ja saastetasude, ressursimaksu tõus ning aktsiisivaba kütuse müügi lõpetamine põhjustab elektritootjale mõistetavalt lisakulu, mis tuleb tarbijal kinni maksta. Kellel siis veel? Et ristsubsideerimine on seadusega keelatud, ei saa Eesti Energia kasutada elektri vabaturult teenitavat kasumit, et selle abil suletud turul müüdava elektri hinda kunstlikult all hoida.
Poliitikute reaktsioon Eesti Energia hinnatõusutaotlusele on olnud mõnevõrra silmakirjalik. Keerutamine viitab nende soovile lasta energiafirmat välja paista vampiirina, kelle peatamiseks poliitikutel jõudu pole.
Tõenäoliselt lootsid võimupoliitikud, et Eesti Energia kannatab aastakese siseturul kahjumit, sest 2013. aastal avaneval elektriturul kasvab hind niigi märgatavalt ja tuleval aastal saadav kahjum kaetakse kuhjaga.
Poliitikutele olnuks see kõige sobivam variant, sest vabaturu tingimustes pole neil enam ka moraalset kohustust elektri hinna asjus midagi öelda ega kedagi hurjutada. Mäletatavasti piisas enne valimisi peaministri pealekäratamisest kui võrguteenuse tariifitõusu taotlus Eesti Energia poolt tagasi võeti, et see pärast valimisi uuesti käiku anda. Näib, et nüüd enam energiafirma tegevuse lauslolluseks nimetamisest ei piisa.
Riigil on võimalik elektri hinna tõusu võimalik pidurdada ka Eesti Energiale kahju tekitamata. Näiteks alandada elektriaktsiisi määra, mis on Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus kehtestatud miinimum. Eesti riik kogub müüdava megavatt-tunni eest 4,47 eurot, kuigi väikseim aktsiismäär võiks erakliendile olla üks euro ja ärikliendile pool eurot. Keegi ei keela valitsusel alandada elektriaktsiis ELi nõutud minimaalse tasemeni ja tarbijad oleksid tänulikud.
Poliitikud vajavad Eesti Energia kasumit
Poliitikute reageeringud hinnatõstmistele muudab variserlikuks asjaolu, et Eesti Energia kasum on viimastel aastatel olnud märkimisväärne riigieelarve täitja. Näiteks 2009. aastal, kui eelarve tulusid tabas vabalangus, võeti Eesti Energiast dividendidena välja 1,36 miljardit krooni. Eelmisel aastal liikus sama rada mööda riigieelarvesse 1,7 miljardit krooni ning ka tänavu soovib valitsus energiamonopolist kätte saada 0,9 miljardi krooni väärtuses eurosid. Selles valguses paistab Eesti Energia pigem doonorina.
Poliitikutest pole viisakas mängida mõttega, nagu Eesti Energia ei peakski kasumit teenima või peaks kasum olema väiksem või et nad ei saa üldse aru, miks energiafirma peab kasumis püsima. Needsamad poliitikud on viimastel aastatel silmagi pilgutamata kandnud osa kõnealusest kasumist riigieelarvesse ja peaksid seega suurepäraselt teadma, kui vajalik see on.
Rääkimata sellest, et energiafirma kasum on oluline garantii ettevõtte pikaajalistele võlakirjadele ja uutele investeeringutele.
Eesti Energiasse ei tohiks suhtuda kui vampiiri või puuki, kes hinnatõusudega kurnab Eesti majandust. Vastupidi, kodumaine energiatootmine on andnud Eesti tööstusele, ja laiemalt kogu majandusele, konkurentsieelise, mis ei kao täielikult ka ühinemisel elektri vabaturuga.
Eesti Energia roll vabaturu tingimustes kahtlemata muutub ja senisest monopoolsest elektritootjast saab üks paljudest, kellelt oma lambivalgus osta. Ometi on ja jääb see Eesti riigile kuuluvaks ettevõtteks, kellelt teenust ostes ei vii me raha riigist välja. Kasum, mis energia müügist nii siseturul kui ekspordiks või ka USA ning Jordaania projektidest teenitakse, jõuab ringiga Eesti riigieelarvesse, Eesti majandusse.
Poliitikutel tuleks hinnatõusu, mille nad ise on esile kutsunud, hurjutamise asemel tõsisemalt mõelda Eesti Energia vähemusaktsiate erastamisele nende börsile viimise teel. Alles siis saaks rääkida Eesti Energiast kui tõelisest riigiettevõttest, mille kasumi maksimeerimine poleks enam tabuteema, vaid suure hulga aktsiaomanikest eestimaalaste kindel tahe.
Valitsus katsub elektri hinna perspektiivi asjus suu targu kinni hoida, sest tulevik näib selles osas üsna tume. Ees ootav ühinemine põhjala elektrituruga paiskab koduse lambivalguse ja külmkapiteenuse hinna enneolematusse kõrgusse.
Valitsuse suu-kinni-poliitika on omajagu ka põhjendatud, sest ega keegi oska praegu kuigi täpselt ennustada, millise hinnaga põhjala elektribörsil 2013. või 2016. aastal seda tähtsat jõuallikat ostetakse-müüakse. Taavi Veskimägi juhitav Elering pakkus hiljuti välja, et hind võib viie aasta pärast olla praegusega võrreldes koguni 60 protsenti kõrgem; vaoshoitumad ennustavad, et elektribörsiga ühinemine tõstab hinda paarikümne protsendi jagu.
Nii või teisiti on kindel, et elekter läheb lähiaastatel märkimisvärselt kallimaks ilma, et tarbija selle eest midagi vastu saaks. Peale vabaduse valida, milliselt tootjalt me kallist elektrit tahame osta.
Vaielda selle üle, kas vabaturule minek on õigustatud või mitte, pole enam mõtet, sest selle üle otsustas rahvas sisuliselt 14. septembril 2003, kui kiideti heaks Euroopa Liidu ühinemisleping. Seepärast tuleks keskenduda tulevikule ehk sellele, kuidas kõrge elektrihinnaga toime tulla ja mis saama hakkab.
Kas väikefirmad jäävad ellu?
2013. aasta hinnatõus puudutab kodutarbijaid ja väike-ettevõtteid, sest suurtarbijateks liigitatud ettevõtted ühinesid vabaturuga juba eelmise aasta aprillis. Seega ei pruugi Eesti täielik üleminek vabale elektriturule laiatarbekaupade hindu olulisel määral tõsta, kuna suurte tehaste jaoks on vabaturuga kaasnenud hinnatõus juba toimunud.
Küll võib valus hoop tabada väikefirmasid, kellel suurenevad kulud, mis ühtlasi võib tähendada konkurentsieelise kaotamist suurte tootjate ees ja lõppeb halvemal juhul väikese tegija pankrotiga.
Kahtlemata on tähtsatel teoreetikutel varnast võtta soovitus: korraldage oma tootmine nii ümber, et see elektrit vähem võtaks. Tihtipeale aga tähendab see soovitus sisuliselt ettevõtte sulgemist, sest vajalikeks investeeringuteks puudub raha või kui seda olekski võimalik hankida, siis võib tootmise eripäraks olla suur energiamahukus, millega uutes tingimustes pole võimalik jätkata.
Loodetavasti langeb elektrihinna tõus aega, mil Eestis valitseb majanduskasv. Nii on lootust, et töö kaotavad inimesed leiavad hõlpsamalt uue rakenduse ning perede väljaminekute suurenemine ei tähenda paljudele neist retke omavalitsuse sotsiaalabi ukse taha. Ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui üleminek vabaturule oleks toimunud 2009. aasta jaanuaris.
Mida lähemale nihkub oodatav hinnatõus, seda rohkem hakatakse rääkima, kuidas kodustes tingimustes elektrit kokku hoida. Paraku jääb see jutt mõnevõrra elukaugeks, sest küllap on tarmukamad juba ammu keeranud valgustitesse säästupirnid ning uute kodumasinate ostmisel jälgitakse ka selle energikulu.
Raske on aga võtta tõsiselt soovitusi stiilis „avage külmiku ust nii vähe kui võimalik“ ja „ärge asjatult praeahju vaadake“. Inimesed üldjuhul avavadki külmiku ja elektriahju ust vaid asja pärast, mis seda muidu vahtida.
Ainult kokkuhoid ei aita
Meie igapäevane elu on elektrienergiast lihtsalt sedavõrd sõltuvuses, et isegi päevas kaks korda külmiku ust avades koguneb kuu lõpuks elektriarvele kopsakas summa. Kui elamises ringi vaadata, siis millise energiatarbija te välja viskaksite? Näib, et kõik on vajalikud. Mitmed seadmed on pealegi tehtud nii, et neid ei soovitatagi välja lülitada, digiboks näiteks. Tagatipuks hakkavad nüüd ka autod elektri pealt sõitma.
Kokkuhoid on kahtlemata oluline teema, kuid paratamatult tuleb mingil hetkel ette piir, millest üle ei ole võimalik astuda. No ei hakka keegi talvel toitu aknalaual hoidma, et pakaseperioodil külmkapp välja lülitada. Ja küünlavalgus ei tule elektrilambiga võrreldes odavam.
Stressitekitava kokkuhoiuplaani järgimise asemel tuleks uurida alternatiivseid võimalusi elektri hankimiseks. Riik peaks vabaturule üleminekuni jääva pooleteise aasta jooksul jagama teavet moodsa tehnika kohta, millega kodustes tingimustes ise energiat saaks toota.
Küllap on selle ala friikidel kamaluga puistata näiteid, kuidas teoreetiliselt oleks võimalik omal käel elektrit teha, kuid vaevalt see palju järgijaid leiab. Tarvis oleks tunnustatud andmebaasi võimalustest, kuidas ettevõtetes ja majapidamistes saaks elektrit toota. Olgu selleks siis väike tuulegeneraator, päikesepaneelid, soojuse ja elektri koostootmisseadmed jms.
Absurdi ei maksa siinjuures laskuda, sest ega keegi arvagi, et Mustamäe rõdudel hakkavad nüüd väikesed tuuleveskid vuhisema ja kaabel jookseb otse teleka või külmiku külge. Paljudel puhkudel ongi kõige ratsionaalsem osta kogu vajaminev elekter suurtootjalt – kolmetoalise korteri energiavajadus pole lihtsalt nii suur, et investeering mõnda väikeseadmesse end mõistliku aja jooksul ära tasuks.
Teisalt: kui investeering teha suure kortermaja peale on tasuvusaeg oluliselt lühem. Eeskätt peaksid omast elektritootmisest olema huvitatud talunikud, väikeettevõtjad, maainimesed, kellel vaba pinda taolise tegevuse jaoks rohkem käes ja kelle energiavajadus suurem.
Kindlasti ei suuda üks väike tuulegeneraator, päikesepeaneelid või muud moodsad seadmed rahuldada ettevõtte, majapidamise või kortermaja kogu elektrivajadust. Aga kui ise suudetakse odavamalt toota osagi tarbitavast energiast, selle asemel, et seda börsilt osta, siis on seegi võit.
Seni pole alternatiivne energiatootmine populaarsust kogunud, sest energia on suletud turul olnud suhteliselt odav. Mida kallimaks elekter läheb, seda enam kasvab inimeste huvi teema vastu ning ka ettevõtete huvi väikeseadmeid toota ja maale tuua.
Venemaal kulus kuus aastat, et 2004. aasta oranži revolutsiooni järel Euroopa Liidu ja NATOga ühinemise kursi võtnud Ukraina tagasi oma kotkatiiva alla tuua. Otsustavaks jõuks ei olnud selles protsessis aga tankid, mida Venemaa edutult kasutas Gruusias, vaid Gazprom, mullune maailma tulusaim ettevõte.
Osadel ukrainlastel olid veel oranžid sallid kaelas, kui Gazprom 2005. aasta märtsis ootamatult teatas, et tõstab Ukrainale tarnitava maagaasi hinda. Puhkenud gaasitüli päädis Venemaa otsusega vähendada 1. jaanuaril 2006 Ukrainasse gaasi müüki, mis tõi kaasa gaasinappuse ka mujal Euroopas.
Gaasitülid Venemaa ja Ukraina ning Venemaa ja Valgevene vahel on sellest ajast saadik olnud regulaarsed. Ukraina on maailma suuruselt kuues gaasitarbija ning neljas gaasi importöör, mis seab selle riigi majanduse käekäigu olulisel määral sõltuvusse talle müüdava gaasi hinnast.
Gazpromi pideva hinnasurve abil lihtsate ukrainlaste „töötlemine“ viis viimaks selleni, et tänavu keerasid valijad selja rivaalitsevatele oranžidele revolutsionääridele ning valisid riigi presidendiks Moskva-meelseks peetava Viktor Janukovitši.
Asjade sellist käiku meist mitte väga kaugel ja meie naaberriigi osalusel tuleks meeles pidada, kui võtame seisukoha presidendi poolt välja kuulutamata jäetud monopolide ohjamise seaduse suhtes. Oleks kahetsusväärne, kui detailide pärast see vastakaid arvamusi tekitav, kuid vajalik seadus jõustamata jääks.
Juunis vastu võetud seadust kutsuti küll ka monopolide põlistamise seaduseks, kuigi tegelikult peaks seda kutsuma Gazpromi-vastaseks seaduseks.
Ukraina juhtum näitas, kui ohtlik on riigi sõltuvus ühest välismaisest energiatarnijast. Õiguse eest osta Gazpromilt odavama hinnaga gaasi maksavad ukrainlased nüüd Sevastoopoli mereväebaasi kasutamisega Venemaa poolt aastani 2042. Kui iseseisev on riik, mille pinnal asuvad võõrväed?
Veenva tõestuse on leidnud väide, et gaas on valuuta, millega on võimalik riike omandada ning Venemaa ei häbene seda võimalust kasutada.
Monopolide ohjamise seadusega võttis Riigikogu selge kursi Eesti energeetilise iseseisvuse suurendamise poole. Teadmine, et Eesti energeetika põhineb põlevkivil, on pisut uinutav, sest soojusenergia tootmisel kasutatavatest kütustest moodustas imporditav maagaas 2006. aastal majandusministeeriumi andmeil 48 protsenti, samas kui puidu osatähtsus oli 16 protsenti.
Gaasi asendamine kodumaiste taastuvate energiaallikatega pole odav. Kapitaliste tuleb kümnete ja sadade miljonite kroonide investeerimisele ärgitamiseks meelitada garantiidega, sest riik ise ju katlamaju ei oma. Eriti oluliseks muutuvad garantiid väiksemates linnades, vallakeskustes, kus vähese kliendihulga pärast ei viitsi firmad liigutada rohkem kui hädapärast vaja. Investeeringu tagatiseks pole aga omavalitsustel peale klientide midagi pakkuda. Kui riik lisab sellele veel seadusega võimaldatava 12 aasta pikkuse investeerimiskindluse ehk garanteerib läbi hinna investeeringu kasumi, võiks see firmades huvi äratada.
Toasooja hind ühtlustub
Väide, et monopolide ohjamise seaduse abil vene gaasi tõrjumise ja kohaliku kütuse eelistamisega saadakse toasooja hind Eestis nii-öelda kontrolli alla ja oodata on isegi hinna alanemist, pole päris tõene. Gaasi asendamisel omamaise kütusega võiks sooja hind langeda, kuid kindlasti ei alane sooja hind nendes omavalitsustes, kus juba on hakkpuidule üle mindud.
Võru linnas, kus kaugküte põhineb hakkpuidul, maksab üks megavatt-tund sooja praegu 680 krooni, samas kui maagaasiga köetavas Jõgeva linnas maksab sama kaup 859 krooni. Kui Jõgeva peaks kord hakkpuidule üle minema ja sooja hind seal, vähemalt teoreetiliselt, alanema, ei vähenda see Võrus müüdava soojuse hinda ega isegi pidurda selle edasist tõusu. Väide, nagu hakkaks sooja hind üle Eesti tänu kohaliku kütuse eelistamisele alanema, ei pea igal pool paika.
Pigem toob see Võru-sarnastes linnades kaasa sooja hinna kasvu kiirenemise, sest kui nõudlus hakkpuidu järele kasvab, siis suureb ka hinnasurve. See ei puuduta üksnes kaugkütte tarbijaid, vaid ka individuaalelamu omanikke, sest kallineb ka halupuu.
Poliitikutel ei maksaks väga palju rääkida soojuse hinnalangusest, sest tegelikult hinnad Eestis hoopis ühtlustuvad. Pigem tuleks selle seaduse puhul rõhutada kohaliku taastuva kütuse osatähtsuse kasvu Eesti energeetikas, mis ongi positiivne.
Hea väljavaade maaomanikele
Vaatamata sellele, et nõudluse kasv toob kaasa puidu hinna tõusu, ei voola biomassiga kütmisel raha Eestist välja, vaid jääb siia ringlusse. Tekivad uued töökohad ning kasutust leiab maa, mis seisab söödis. Paradokssaalselt võib juhtuda, et väheviljakad söötis maad kasvavad veel rohkem võssa, kui praegu – energiavõssa.
Ometi ei maksa ummisjalu tormata gaasikatlaid vanametalli kokkuostu viima, sest mõnel juhul võib gaasiga kütmine olla jätkuvalt otstarbekam, kui biomassiga. Kui gaasiga kütmiseks vajalik infrastruktuur on olemas pole mõtet seda ju lammutama hakata. Küll tasuks omavalitsustel aga hinnata, mis on neile kokkuvõttes kasulikum, kas gaasiküte, mis viib raha üksnes välja või kohaliku tooraine kasutamine, mille abil on võimalik luua ka lisaväärtust.
Ei maksa loota, et minnes üle biomassiga kütmisele saavutab Eesti täieliku kontrolli oma sooja hinna kujunemise üle. Seda ei juhtu.
Puidu hind, sealhulgas küttepuu hind, kujuneb siiski kõrgemalpool riigipiire ning kui puidu hind on välismaal kõrgem, siis suureneb eksport ja vastupidi. Konservatistlik nägemus Eestist, kes kütab oma majad kohaliku puiduga, mille hind ei sõltu välismaa turgudest, on naiivne ja vale. Eesti puidu hind, sealhulgas põletispuidu hind sõltub vägagi välisturgudel toimuvast. Tõsi, selle kujundamisel on Eesti riigil kui meie suurimal metsaomanikul suurem kaasarääkimisõigus kui naftaturu mõjutamisel.
(juuli 2010)