Valitsus katsub elektri hinna perspektiivi asjus suu targu kinni hoida, sest tulevik näib selles osas üsna tume. Ees ootav ühinemine põhjala elektrituruga paiskab koduse lambivalguse ja külmkapiteenuse hinna enneolematusse kõrgusse.
Valitsuse suu-kinni-poliitika on omajagu ka põhjendatud, sest ega keegi oska praegu kuigi täpselt ennustada, millise hinnaga põhjala elektribörsil 2013. või 2016. aastal seda tähtsat jõuallikat ostetakse-müüakse. Taavi Veskimägi juhitav Elering pakkus hiljuti välja, et hind võib viie aasta pärast olla praegusega võrreldes koguni 60 protsenti kõrgem; vaoshoitumad ennustavad, et elektribörsiga ühinemine tõstab hinda paarikümne protsendi jagu.
Nii või teisiti on kindel, et elekter läheb lähiaastatel märkimisvärselt kallimaks ilma, et tarbija selle eest midagi vastu saaks. Peale vabaduse valida, milliselt tootjalt me kallist elektrit tahame osta.
Vaielda selle üle, kas vabaturule minek on õigustatud või mitte, pole enam mõtet, sest selle üle otsustas rahvas sisuliselt 14. septembril 2003, kui kiideti heaks Euroopa Liidu ühinemisleping. Seepärast tuleks keskenduda tulevikule ehk sellele, kuidas kõrge elektrihinnaga toime tulla ja mis saama hakkab.
Kas väikefirmad jäävad ellu?
2013. aasta hinnatõus puudutab kodutarbijaid ja väike-ettevõtteid, sest suurtarbijateks liigitatud ettevõtted ühinesid vabaturuga juba eelmise aasta aprillis. Seega ei pruugi Eesti täielik üleminek vabale elektriturule laiatarbekaupade hindu olulisel määral tõsta, kuna suurte tehaste jaoks on vabaturuga kaasnenud hinnatõus juba toimunud.
Küll võib valus hoop tabada väikefirmasid, kellel suurenevad kulud, mis ühtlasi võib tähendada konkurentsieelise kaotamist suurte tootjate ees ja lõppeb halvemal juhul väikese tegija pankrotiga.
Kahtlemata on tähtsatel teoreetikutel varnast võtta soovitus: korraldage oma tootmine nii ümber, et see elektrit vähem võtaks. Tihtipeale aga tähendab see soovitus sisuliselt ettevõtte sulgemist, sest vajalikeks investeeringuteks puudub raha või kui seda olekski võimalik hankida, siis võib tootmise eripäraks olla suur energiamahukus, millega uutes tingimustes pole võimalik jätkata.
Loodetavasti langeb elektrihinna tõus aega, mil Eestis valitseb majanduskasv. Nii on lootust, et töö kaotavad inimesed leiavad hõlpsamalt uue rakenduse ning perede väljaminekute suurenemine ei tähenda paljudele neist retke omavalitsuse sotsiaalabi ukse taha. Ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui üleminek vabaturule oleks toimunud 2009. aasta jaanuaris.
Mida lähemale nihkub oodatav hinnatõus, seda rohkem hakatakse rääkima, kuidas kodustes tingimustes elektrit kokku hoida. Paraku jääb see jutt mõnevõrra elukaugeks, sest küllap on tarmukamad juba ammu keeranud valgustitesse säästupirnid ning uute kodumasinate ostmisel jälgitakse ka selle energikulu.
Raske on aga võtta tõsiselt soovitusi stiilis „avage külmiku ust nii vähe kui võimalik“ ja „ärge asjatult praeahju vaadake“. Inimesed üldjuhul avavadki külmiku ja elektriahju ust vaid asja pärast, mis seda muidu vahtida.
Ainult kokkuhoid ei aita
Meie igapäevane elu on elektrienergiast lihtsalt sedavõrd sõltuvuses, et isegi päevas kaks korda külmiku ust avades koguneb kuu lõpuks elektriarvele kopsakas summa. Kui elamises ringi vaadata, siis millise energiatarbija te välja viskaksite? Näib, et kõik on vajalikud. Mitmed seadmed on pealegi tehtud nii, et neid ei soovitatagi välja lülitada, digiboks näiteks. Tagatipuks hakkavad nüüd ka autod elektri pealt sõitma.
Kokkuhoid on kahtlemata oluline teema, kuid paratamatult tuleb mingil hetkel ette piir, millest üle ei ole võimalik astuda. No ei hakka keegi talvel toitu aknalaual hoidma, et pakaseperioodil külmkapp välja lülitada. Ja küünlavalgus ei tule elektrilambiga võrreldes odavam.
Stressitekitava kokkuhoiuplaani järgimise asemel tuleks uurida alternatiivseid võimalusi elektri hankimiseks. Riik peaks vabaturule üleminekuni jääva pooleteise aasta jooksul jagama teavet moodsa tehnika kohta, millega kodustes tingimustes ise energiat saaks toota.
Küllap on selle ala friikidel kamaluga puistata näiteid, kuidas teoreetiliselt oleks võimalik omal käel elektrit teha, kuid vaevalt see palju järgijaid leiab. Tarvis oleks tunnustatud andmebaasi võimalustest, kuidas ettevõtetes ja majapidamistes saaks elektrit toota. Olgu selleks siis väike tuulegeneraator, päikesepaneelid, soojuse ja elektri koostootmisseadmed jms.
Absurdi ei maksa siinjuures laskuda, sest ega keegi arvagi, et Mustamäe rõdudel hakkavad nüüd väikesed tuuleveskid vuhisema ja kaabel jookseb otse teleka või külmiku külge. Paljudel puhkudel ongi kõige ratsionaalsem osta kogu vajaminev elekter suurtootjalt – kolmetoalise korteri energiavajadus pole lihtsalt nii suur, et investeering mõnda väikeseadmesse end mõistliku aja jooksul ära tasuks.
Teisalt: kui investeering teha suure kortermaja peale on tasuvusaeg oluliselt lühem. Eeskätt peaksid omast elektritootmisest olema huvitatud talunikud, väikeettevõtjad, maainimesed, kellel vaba pinda taolise tegevuse jaoks rohkem käes ja kelle energiavajadus suurem.
Kindlasti ei suuda üks väike tuulegeneraator, päikesepeaneelid või muud moodsad seadmed rahuldada ettevõtte, majapidamise või kortermaja kogu elektrivajadust. Aga kui ise suudetakse odavamalt toota osagi tarbitavast energiast, selle asemel, et seda börsilt osta, siis on seegi võit.
Seni pole alternatiivne energiatootmine populaarsust kogunud, sest energia on suletud turul olnud suhteliselt odav. Mida kallimaks elekter läheb, seda enam kasvab inimeste huvi teema vastu ning ka ettevõtete huvi väikeseadmeid toota ja maale tuua.
