Maamaksu osaline kaotamine oli järjekordne kivi, mille valitsusliit omavalitsuste sõltumatuse vundamendist suure käraga lahti kangutas. Järjest lähemale näib nihkuvat aeg, mil tuleb küsida, kas omavalitsused suudavad olla iseseisvad, nagu sätestab põhiseadus, või tuleks konstitutsioon selle peatüki osas ümber kirjutada?
Emotsionaalse parlamendivaidluse tulemusel jäi õhku üks oluline küsimus: kuidas kompenseerib riik omavalitsustele maamaksu osalise kaotamise tõttu laekumata jääva sissetuleku, mida on hinnanguliselt 17 miljonit eurot aastas?
Puudujäägi katmiseks on valitsusliidu poolelt välja öeldud kaks võimalust: riik tõstab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära või suurendab riigieelarvest makstavaid eraldisi valdade ja linnade eelarve toetuseks.
Mõlemal juhul väheneb omavalitsuste otsustusvabadus. Maamaks on küll riigi koormis, kuid maa maksustamise protsendi ehk maamaksu suuruse määramine on olnud omavalitsuste pädevuses, nagu ka õigus omal äranägemisel inimesi maksust vabastada.
Neid võimalusi on laialt kasutatud. Näiteks on enamik omavalitsusi represseeritud ja pensionärid kodualuse maamaksu tasumisest osaliselt või täielikult juba praegu vabastanud. Kolm Eesti valda andis vastava maksuvabastuse tänavu kõigile oma püsielanikele, kes suvatsesid asjakohase avalduse kirjutada.
Valikuvabadus väheneb
Alates 2013. aastast see otsustusvabadus kaob ja koos sellega kaob ka järjekordne tükk omavalitsuste iseseisvusest ning mõttekusest. Maksumuudatuse tõttu laekumata jääv raha makstakse valdadele-linnadele riigieelarvest ilmselt välja, kuid kaotatud otsustusõigust see ei kompenseeri.
Kui valitsusliit suurendab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära, nagu on ette pannud IRL, siis ei avarda see mitte kuidagi valdade ja linnade iseseisvust. Näiliselt võib see nii isegi välja paista, sest tulumaksust laekuva lisaraha kasutamise üle on omavalitsustel vaba voli. Vabadus on aga näiline, sest omavalitsustel ei ole õigust ise oma tulumaksuosa suurust muuta.
See on jätkuvalt keskvalitsuse pärusmaa, kes 2009. aastal tõestas, et vajadusel võib ta omavalitsustele kuuluvat tulumaksu protsendiosa vähendada ilma, et omavalitsustel oleks sealjuures vähimatki kaasarääkimisõigust.
Kui valitsus otsustab maamaksu osalist kadumist kompenseerida omavalitsuste tasandusfondi suurendamise kaudu, on omavalitsused samuti otsustamisest sisuliselt eemale jäetud. Riigieelarveliste eraldiste suurus sõltub üldjuhul mitte omavalitsustele pandud kohustuste mahust, vaid riigi võimalustest. Omavalitsused ja valitsus räägivad riigieelarve eraldiste üle küll igal aastal läbi, kuid üldjuhul jäävad omavalitsuste olulised nõudmised täitmata ning mingisugust toimivat survemehhanismi valdadel ja linnadel valitsuse suhtes kasutada pole.
Nii või teisiti vähendab valitsusliit omavalitsuste iseseisvat maksutulu, suurendades keskvõimu kontrolli nende tulude üle. See tähendab otseselt omavalitsuste iseseisvuse kärpimist, sest kui sul pole isiklikku raha, siis sa pole ka iseseisev.
Omavalitsused kaotavad iseseisvuse
Maamaksuga toimunu ei ole üksikjuhtum. Masu-aastatel vähendas valitsus omavalitsustele laekuva tulumaksu osaprotsenti ja riigieelarvelisi eraldisi ilma, et omavalitsustel olnuks selles osas mingit kaasarääkimisõigust. Ühepoolset otsustamist sai valitsus põhjendada erakorralise olukorraga riigi rahanduses, mis nõudiski erakorralisi meetmeid.
Seevastu mullu Riigikogus toimunud kohalike maksude seaduse muutmine, millega tühistati omavalitsuste varasem õigus kehtestada kohaliku maksuna müügimaks ja paadimaks, ei olnud tingitud erakorralisest olukorrast, vaid keskvalitsuse soovist Tallinnale koht kätte näidata.
Hariduses on riik võtnud suuna gümnaasiumihariduse riigistamise poole, mis toimub omavalitsuste endi heakskiidul. Kuigi omavalitsused vabanevad gümnaasiumid riigile loovutades tülikast kohustusest, vabanevad nad ka õigusest oma hariduselu korraldada. Siinjuures on paslik märkida, et enamikul omavalitsustest moodustavad hariduskulud poole eelarvest. Järk-järgult jõuavad omavalitsused olukorda, kus neil puudub iseseisvalt kontrollitav maksutulu. Nende eelarve koosneb peamisel määral riigi sihtsuunitlusega eraldatud rahast, mille kasutamist kontrollib riigikontroll. Kas sellisel juhul saab enam rääkida omavalitsustest või tuleks nad ümber nimetada valitsuse kohalikeks teenindubüroodeks? Milline on sellisel juhul kohalike volikogude otstarve?
Õigustatult tekib vastuküsimus: kas Eesti-suuruses riigis ongi mõttekas lubada olukorda, kus igal pisikesel omavalitsusel on õigus muuta volikogu otsusega tulumaksu suurust, maamaksu määra, kehtestada oma käibemaks (müügimaks) jne? Lõpuks on meil sedavõrd suur maksusegadus, millest keegi õieti sotti ei saa.
Kunagi oli igal omavalitsusel õigus otsustada, millistel kellaaegadel tema territooriumil alkoholiga kaubeldakse. See tekitas palju nurinat, sest tõi kaasa öise alkoholiturismi. Omavalitsusi võrreldi väikeste vürstiriikidega, kus igal pool kehtivad eri seadused, kuni riik kehtestas üldise öise ja varahommikuse müügikeelu, mis erisused kaotas.
Kas muude asjadega peaks toimima sarnaselt? Kas Eestis peaksid kõikjal kehtima ühesed, riiklikult, keskusest paika pandud reeglid või on kuskil ruumi ka kohalikuks initsiatiiviks ja erisusteks? Volikogusid, kus vaieldakse üksnes koerte-kasside pidamise korra ja lubatud muru kõrguse üle, pole otstarbekas iga nelja aasta tagant valida.
