Maamaksu osaline kaotamine oli järjekordne kivi, mille valitsusliit omavalitsuste sõltumatuse vundamendist suure käraga lahti kangutas. Järjest lähemale näib nihkuvat aeg, mil tuleb küsida, kas omavalitsused suudavad olla iseseisvad, nagu sätestab põhiseadus, või tuleks konstitutsioon selle peatüki osas ümber kirjutada?
Emotsionaalse parlamendivaidluse tulemusel jäi õhku üks oluline küsimus: kuidas kompenseerib riik omavalitsustele maamaksu osalise kaotamise tõttu laekumata jääva sissetuleku, mida on hinnanguliselt 17 miljonit eurot aastas?
Puudujäägi katmiseks on valitsusliidu poolelt välja öeldud kaks võimalust: riik tõstab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära või suurendab riigieelarvest makstavaid eraldisi valdade ja linnade eelarve toetuseks.
Mõlemal juhul väheneb omavalitsuste otsustusvabadus. Maamaks on küll riigi koormis, kuid maa maksustamise protsendi ehk maamaksu suuruse määramine on olnud omavalitsuste pädevuses, nagu ka õigus omal äranägemisel inimesi maksust vabastada.
Neid võimalusi on laialt kasutatud. Näiteks on enamik omavalitsusi represseeritud ja pensionärid kodualuse maamaksu tasumisest osaliselt või täielikult juba praegu vabastanud. Kolm Eesti valda andis vastava maksuvabastuse tänavu kõigile oma püsielanikele, kes suvatsesid asjakohase avalduse kirjutada.

Valikuvabadus väheneb
Alates 2013. aastast see otsustusvabadus kaob ja koos sellega kaob ka järjekordne tükk omavalitsuste iseseisvusest ning mõttekusest. Maksumuudatuse tõttu laekumata jääv raha makstakse valdadele-linnadele riigieelarvest ilmselt välja, kuid kaotatud otsustusõigust see ei kompenseeri.
Kui valitsusliit suurendab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära, nagu on ette pannud IRL, siis ei avarda see mitte kuidagi valdade ja linnade iseseisvust. Näiliselt võib see nii isegi välja paista, sest tulumaksust laekuva lisaraha kasutamise üle on omavalitsustel vaba voli. Vabadus on aga näiline, sest omavalitsustel ei ole õigust ise oma tulumaksuosa suurust muuta.
See on jätkuvalt keskvalitsuse pärusmaa, kes 2009. aastal tõestas, et vajadusel võib ta omavalitsustele kuuluvat tulumaksu protsendiosa vähendada ilma, et omavalitsustel oleks sealjuures vähimatki kaasarääkimisõigust.
Kui valitsus otsustab maamaksu osalist kadumist kompenseerida omavalitsuste tasandusfondi suurendamise kaudu, on omavalitsused samuti otsustamisest sisuliselt eemale jäetud. Riigieelarveliste eraldiste suurus sõltub üldjuhul mitte omavalitsustele pandud kohustuste mahust, vaid riigi võimalustest. Omavalitsused ja valitsus räägivad riigieelarve eraldiste üle küll igal aastal läbi, kuid üldjuhul jäävad omavalitsuste olulised nõudmised täitmata ning mingisugust toimivat survemehhanismi valdadel ja linnadel valitsuse suhtes kasutada pole.
Nii või teisiti vähendab valitsusliit omavalitsuste iseseisvat maksutulu, suurendades keskvõimu kontrolli nende tulude üle. See tähendab otseselt omavalitsuste iseseisvuse kärpimist, sest kui sul pole isiklikku raha, siis sa pole ka iseseisev.

Omavalitsused kaotavad iseseisvuse
Maamaksuga toimunu ei ole üksikjuhtum. Masu-aastatel vähendas valitsus omavalitsustele laekuva tulumaksu osaprotsenti ja riigieelarvelisi eraldisi ilma, et omavalitsustel olnuks selles osas mingit kaasarääkimisõigust. Ühepoolset otsustamist sai valitsus põhjendada erakorralise olukorraga riigi rahanduses, mis nõudiski erakorralisi meetmeid.
Seevastu mullu Riigikogus toimunud kohalike maksude seaduse muutmine, millega tühistati omavalitsuste varasem õigus kehtestada kohaliku maksuna müügimaks ja paadimaks, ei olnud tingitud erakorralisest olukorrast, vaid keskvalitsuse soovist Tallinnale koht kätte näidata.
Hariduses on riik võtnud suuna gümnaasiumihariduse riigistamise poole, mis toimub omavalitsuste endi heakskiidul. Kuigi omavalitsused vabanevad gümnaasiumid riigile loovutades tülikast kohustusest, vabanevad nad ka õigusest oma hariduselu korraldada. Siinjuures on paslik märkida, et enamikul omavalitsustest moodustavad hariduskulud poole eelarvest. Järk-järgult jõuavad omavalitsused olukorda, kus neil puudub iseseisvalt kontrollitav maksutulu. Nende eelarve koosneb peamisel määral riigi sihtsuunitlusega eraldatud rahast, mille kasutamist kontrollib riigikontroll. Kas sellisel juhul saab enam rääkida omavalitsustest või tuleks nad ümber nimetada valitsuse kohalikeks teenindubüroodeks? Milline on sellisel juhul kohalike volikogude otstarve?
Õigustatult tekib vastuküsimus: kas Eesti-suuruses riigis ongi mõttekas lubada olukorda, kus igal pisikesel omavalitsusel on õigus muuta volikogu otsusega tulumaksu suurust, maamaksu määra, kehtestada oma käibemaks (müügimaks) jne? Lõpuks on meil sedavõrd suur maksusegadus, millest keegi õieti sotti ei saa.
Kunagi oli igal omavalitsusel õigus otsustada, millistel kellaaegadel tema territooriumil alkoholiga kaubeldakse. See tekitas palju nurinat, sest tõi kaasa öise alkoholiturismi. Omavalitsusi võrreldi väikeste vürstiriikidega, kus igal pool kehtivad eri seadused, kuni riik kehtestas üldise öise ja varahommikuse müügikeelu, mis erisused kaotas.
Kas muude asjadega peaks toimima sarnaselt? Kas Eestis peaksid kõikjal kehtima ühesed, riiklikult, keskusest paika pandud reeglid või on kuskil ruumi ka kohalikuks initsiatiiviks ja erisusteks? Volikogusid, kus vaieldakse üksnes koerte-kasside pidamise korra ja lubatud muru kõrguse üle, pole otstarbekas iga nelja aasta tagant valida.

Jaga

Käesoleva aastaga saab läbi omavalitsustele valitsuse poolt kehtestatud laenupiirang ning vallad ja linnad saavad taas ise hakata otsustama, millal ja milleks laenu võtta. Kas sellega koos algab ka uus laenu- ja ehitusbuum?
Kriisi alguses omavalitsustele peale surutud kokkuhoiumeetmed ja tegevuspiirangud olid üsna valusad, sest ühe ropsuga vähendati üksikisiku tulumaksu laekumist ning laenu sai võtta üksnes Euroopa Liidu projektides osalemiseks. Sisuliselt tähendas see enamiku omavalitsuste elu külmutamist.
Ühtlasi hakkas levima kaks üsna vastandlikku müüti. Esiteks: omavalitsused on end buumi ajal lõhki laenanud ja odava raha kerkekäeliselt ära raisanud. Teiseks: omavalitsused on muutunud arenemisvõimetuteks ega suuda investeerida.
Kahtlemata on omavalitsused paaril viimasel aastal olnud suhteliselt arenemisvõimetud, kuid kindlasti ei ole nad selles ise süüdi. Masu-aastatel toimunud tulude langus oli sedavõrd järsk, et on isegi omamoodi kangelastegu, et meil pole tulnud olla ühegi omavalitsuse sisulise pankroti tunnistajaks.
Koostöös pankadega on leitud kompromissid (laenupuhkus), mis on võimaldanud omavalitsustel kriisiaastad kuidagi üle elada.

Laenukoormus kasvas laenamatagi
Rahandusministeeriumi andmeil moodustas valdade ja linnade laenukoormus 2010. aastal 50 protsenti nende tuludest. Et seadus võimaldab omavalitsustel võtta laenu kuni 60 protsenti eelarve tuludest, siis ei saa kindlasti väita, et Eesti omavalitsused oleksid end lõhki laenanud.
Aga eks selle keskmisega ole juba kord nii, nagu üks vana lugu jutustab: kui baaris istuvad miljonär ja kerjus, siis statistiliselt on mõlema baarisolija vara väärtuseks keskmiselt pool miljonit.
Kahtlemata on Eestis probleeme üksikute ülelaenanud omavalitsustega. Näiteks Võru linna laenukoormus ulatus 2010. aastal 80 protsendini linna tuludest, aasta varem oli vastav näitaja rekordilised 82 protsenti.
Laenukoormuse ja eelarvetulude suhe muutus halvemaks ka põhjusel, et omavalitsuste tulud vähenesid kiiresti, kuid laene ei suudetud sellega võrreldavas rütmis või kohati üldse tagasi maksta. Tulemuseks oli paradokssaalne olukord, kus mõnel omavalitsusel kasvas laenukoormuse protsent ilma, et omavalitsus oleks laenu juurde võtnudki.
Pole mõtet salata, et buumi ajal laenati ja investeeriti paljudes omavalitsustes (hull)julgelt, nagu Eestis noil aastail kombeks oli. Aga enne kui hakata ülelaenamisega kimpus omavalitsusi süüdistama finantsdistsipliini rikkumises ja lõhkilaenamises, tuleks küsida, millised olid alternatiivsed tegutsemisvõimalused?
Laenamise alternatiiv on mittelaenamine. Eestis on ka neid omavalitsusi, kellel laenud sootuks puuduvad, kuid võib üsna kindel olla, et nendes valdades-linnades pole ka suurt midagi korda saadetud.

Tehtut ei maksa kahetseda
Paljudes omavalitsustes aga ei soovitud 2000ndate keskel lihtsalt tiksuda, vaid asuti hoogsalt investeerima. Buumiaastatel tehti üle riigi märkimisväärseid investeeringuid haridus-, spordi- ja sotsiaaltaristusse, veevärki, sõidu- ja kõnniteedesse, värskendati omavalitsuste üldilmet. See kõik sai toimuda tänu odavale krediidile, mida kasutati muuhulgas ka ELi arenguraha kaasamiseks.
Kohatine üleinvesteerimine on nüüd probleem, sest laenud on pikaajalised, kuid tulud pole sellised, nagu buumi-ajal loodeti. Kuni tulumaksu ei hakka jõudsamalt laekuma, pole omavalitsustel võimalik oma eelarvet liigsest laenurahast puhastada.
Kuigi probleeme jätkub, ei tuleks tehtud investeeringuid kahetseda. Muidugi saadeti korda ka rumalusi: näiteks kasutati pikaajalist laenu lühiajalisteks investeeringuteks. Teada on juhtumeid, kus 20 aastaks võetud laenu eest remonditi sõiduteid, mis vajavad aga kindlasti enne juba uut katet, kui vana asfaldi eest pangale laen makstud. Tegijal juhtub.
Pigem tuleks kahetseda seda, et me endiselt oleme liiga vaesed, ega suuda paljusid hädapäraseid töid ära teha.
Kui järgmisel aastal laenupiirangud omavalitsuste eest kaovad, loob see kindlasti soodsad arenguvõimalused nendele valdadele ja linnadele, kus krediidilimiiti ületatud ei ole. Kuigi laenuraha muutub Euroopa keskpanga intressipoliitika tagajärjel kallimaks, on ehitus ilmselt ka tuleval aastal odavam kui buumiaastatel.
See võimaldab ehitada kokkuvõttes odavamalt ning tänu ehitusturul olevale konkurentsile, ka kvaliteetsemalt kui ehk buumiaastatel, mil ehitus oli küll kallis, kuid konkurents olematu.
Tänu omavalitsuste suurenevale tegevusvabadusele hoogustub tuleval aastak ehitustegevus, luuakse uusi töökohti, mis toob majanduskasvu ka paljude lihtinimese käeulatusse. Loodetavasti on omavalitsusjuhid äsjastest masu-aastatest õppinud ega lange kohe piiritu eufooria kütkeisse, nagu 2006-2007. aastal mitmel pool juhtus. Majanduse igikestvasse tõusu ei tasu uskuda. Nagu öeldakse: tark õpib teiste vigadest, rumal aga ei saa omadestki aru.

Jaga