Väikeste maakomandode sulgemisnimekirja koostamisel lähtus päästeamet ratsionaalsusest – kui inimesi on kuskil piirkonnas vähe, siis ei juhtu nendega piisavalt õnnetusi ja seega ei ole neid vaja ka päästa. Milleks neile siis päästemeeskond?
Maamandode järk-järguline vähendamine ja selle kõrval keskkomandode võimekuse tõstmine on süsteemne tegevus, mis on omane tervele Eesti riigiaparaadile.
Ministeeriumid on järjekindlalt koondanud oma struktuure suuremate keskuste poole ning vähendanud avaliku teenuse pakkumist maal, sest seal ei ole piisavalt teenuse tarbijaid. Loogika on lihtne: avaliku teenuse omahind tõuseb mingis vallas või maakonnas ühel hetkel sedavõrd kõrgeks, et konstaablit, päästekomandot, perearsti, postkontorit, ei ole seal enam otstarbekas ülal pidada. Vastasel juhul muutub riik ebaefektiivseks.
Efektiivsus on Eesti riigi majandamisel ja avaliku teenuse rahastamisel olnud tugev argument. Kui ministeeriumides on tekkinud arusaam, et mingisuguse ameti struktuur on muutunud maksumaksjale koormavaks, on üsna kõhklematult järgnenud sellele reform. Näiteid on kuhjaga, alustades kas või politseist, lõpetades käsiloleva gümnaasiumireformiga.
Riik nagu firma
Koondamisotsuste tegemisel lähtub riik firmades kasutatavast loogikast, et iga asi peab end ära tasuma. Kui kolmel provintsiametnikul pole piisavalt tööd, on odavam neist kaks lahti lasta, tuua üks peakontorisse üle, et saaks kohaliku kontori sulgeda.
Kohalikud elanikud, kes seni kasutasid selle väikese kontori teenuseid, peavad edaspidi sõitma sama teenuse järele suuremasse keskusse ehk kulutama avaliku teenuse saamiseks isiklikku raha.
Päästekomandode sulgemine pole erand. Maainimesed, kelle lähedusest riiklik päästeteenistus ära viiakse, peavad leppima lisakuludega. Suure tõenäosusega suurenevad nende kulud hoonete kindlustamisel, sest kindlustusseltsidele ei jää vara hävimise riski suurenemine märkamata.
Kui kohapeal leidub piisavalt tarmukaid mehi, kes suudavad kamba peale vabatahtliku päästekomando moodustada, siis on seegi inimestele lisakulu. Mis sellest, et riik toetab vabatahtlikke varustusega, kaotatud aega, mis kulub kadunud avaliku teenuse asendamisele, see neile tagasi ei anna.
Riigi kaugenemine inimesest ei ole tühine opositsiooni sõnakõlks, vaid reaalsus. Vaatamata sellele, et päästeteenistusele leiti komandode säilitamiseks „viimasel hetkel“ vajalik raha, on tegemist ühekordse lahendusega ning hiljemalt aasta pärast on teema jällegi üleval.
Kes maksab, see otsustab
Teisiti ei saagi see olla, sest ministeeriumide käsitlus maksumaksjast ja riigi efektiivsusest ju ei muutu. Ministeeriumid võtavad avaliku teenuse planeerimisel aluseks ilmselge fakti, et enamik maksumaksjaid elab linnades ning seega tuleb teenus muuta võimalikult efektiivseks linnas elavate maksumaksjate huve silmas pidades.
See tähendab, et kui raha pole süsteemi ülalhoidmiseks piisavalt, ei tõmmata kokku mitte kõikjalt natuke, vaid vähendatakse avaliku teenust pakkumist maakondades. Demokraatiaga on seejuures asjad korras, sest vähemus (maainimesed) allub enamusele (linlased). Aga päris õiglane see siiski pole.
Muidugi on teenuse omahind maal kallim, kuid ministeeriumid ei tohiks vaadata mööda tõsiasjast, et ka maal maksavad inimesed riigimakse. Ühetaoline tulumaks kehtib nii linnas kui külas, kuid külas peavad inimesed kandma lisakulusid, et saada riigi poolt lubatud teenuseid, mida linnas tarbitakse n-ö tasuta. See tähendab, et riigi käsitluses on inimesed „ise süüdi“ kui elavad hajaasustuses.
Pole teenust, ärgu olgu ka makse
Pole mõeldav, et riik hoiaks igas vallas päästekomandot ja politseijaoskonda, sest selleks pole ei raha ega ka vajadust. Küll peaks riik andma inimestele, kelle jaoks avaliku teenuse kättesaadavus on halb, maksusoodustusi. Miks peab maainimene maksma tulumaksu samas ulatuses nagu linnas, kuigi ta ei saa selle eest vastu samaväärset avalikku teenust, kui inimesed linnas?
Sama kehtib ravikindlustuse ehk osa sotsiaalmaksu kohta: maksuprotsent on linnas ja maal sama, kuid maal tuleb arsti juures käimiseks teha lisakulutusi transpordile.
Seega, kui siseministeerium soovib päästekomandode hulka maal vähendada, tuleks rahandusministeeriumil pakkuda kohalikele inimestele välja vastavad maksusoodustused. Pole mingit õigustust nõuda maainimeselt täies mahus makse ja öelda, et tulekahjusid kustutage edaspidi ise. Olukorras, kus mõne riikliku päästekomando kaotamise järel asub lähim riigi tuletõrje umbes poole tunni tee kaugusel, saab rääkida üksnes avaliku teenuse teoreetilisest olemasolust.
