Riigikogus toimunud hääletus Euroopa ühiskassas osalemise üle oli ühe unistuse täitumine – kuulume koos Euroopa tuusadega ühte tuumikusse.
Jutud kahekiiruselisest Euroopa Liidust, tuumikeuroopa tekkest hakkasid valjemalt levima koos kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi liitumisega 2004. aastal. Juba tollal olid skeptikud veendunud, et otsustusmehhanismiga, mis kõlbas 15 liikmesriigile, jäädakse 25 liikmesmaa puhul hätta, sest erihuvisid saab ühishuvidest olema rohkem.
Nüüd on liit paisunud juba 27 liikmeni ning oodatavasti jätkab laienemist. Plaane on otsustamise paindlikumaks ja operatiivsemaks muutmise kohta tehtud palju, kuid head nahka pole sellest saanud. Liit näib juhitamatu monstrumina.
Tähtsamad otsused Kreeka ja teiste eelarvekriisis valitsuste aitamise asjus langetatakse Berliinis, Pariisis, Helsingis, Frankfurdis, kuid mitte pealinnas Brüsselis. Tuleb küsida: kes kamandab euroalas? Mitu liitu mahub Euroopa Liitu?
Teemaarendus ELi tuleviku asjus on üldjuhul pakkunud huvi vähestele ja sellel pole Eesti sisepoliitikas olnud väljundit. Jutuveeretamine stiilis „Euroopa Ühendriigid – poolt või vastu“ või „Kahekiiruseline Euroopa ning Eesti“ on olnud intellektuaalselt huvitav vestlusaines üksnes elitaarsele seltskonnale ja Eesti ei ole selles osas erand.
Eelarvekriisi jooksul on aga jutt tuumikeuroopast ja kahekiiruselisest Euroopast saanud palju konkreetsema sisu. Näib, et oleme mingisugusel kujul Euroopa ühendriigile lähemal kui ei iial varem, sest kui varem räägiti üksnes ühistest väärtustest, suuremast lõimumisest, siis nüüd on mängus raha.
Kiirem ja aeglasem Euroopa
Levinud käsitluse järgi moodustavad kahekiiruselise Euroopa „kiirema“ poole Saksamaa ja Prantsusmaa ümber koonduvad, tihedamat integratsiooni taotlevad riigid. Just need kaks kontinentaaleuroopa suurriiki on ka praeguses võlakriisis haaranud initsiatiivi. Ükspuha kui hästi või halvasti see neil on õnnestunud ja millised on tegelikud motiivid, võrreldes Euroopa Komisjoniga on Pariis ja Berliin jõudnud rääkimise kõrval ka midagi teha.
EFSFi ehk euroala ühiskassa moodustamisega luuakse ühtlasi sisu ka mõistele „Tuumikeuroopa“. Euroala riikidele antud valik on lihtne: kas oled sees või väljas. Eesti otsustas olla sees, sest mis meil muud üle jäi? Tugev Euroopa Liit on ajaloolistel põhjustel meile oluline ja Euroopa ühisraha on selle seni tugevaim väljund.
Ühiskassa moodustamisega aga asi ilmselt ei piirdu, sest selle olemasolu iseenesest ei taga võlgnikriikide rahanduse korrastumist. See on vahend hullema ärahoidmiseks. Aga kassa olemasolu annab selle garantidele, sealhulgas Eestile, moraalse ja tulevikus ilmselt ka seadusliku õiguse nõuda ümberkorraldusi võlgnikriikide rahanduses, eelarve- ja maksupoliitikas.
Järk-järgult viib see eurotsooni poliitikate ühtlustumisele, seega suuremale lõimumisele, mida võib kokkuvõttes nimetada ka ühendriigiks.
Teisiti poleks asjade käik mõeldav, sest kui ühed riigid võtavad teiste riikide nimel riske ja teevad kulutusi, ei ole senine euro tagamiseks sõlmitud džentelmenide kokkulepe enam piisav. Tarvis on õigust jõulisemalt vahele segada, tarvis on jõulisemat ühendust, mis kaitseks käendajate vara. Saksa nuut hakkab tantsima sõnakuulmatute turjal.
Aeg mõelda tulevikule
EFSFiga ühinemise heaks kiitnud Eesti parteid ei peaks praegu kulutama aega enese õigustamisele stiilis „Euroopa põleb, peame oma ämbritega kustutama tormama“ ning vastased võiksid hoiduda pealetükkivast populismikiusatusest.
Debateerida tuleks selle üle, mis saab pärast eelarvekriisi lahendamist? Milline on Eesti positsioon pärast käimasolevat lahingut euro pärast? Millisena kujutame ette Euroopa rahanduse uut karkassi?
Eesti valitsus ja Riigikogu usuvad, et euroliit suudab ühisraha püsti hoida, sest muidu poleks nad kahele miljardile garantiid andnud. Nüüd oleks aeg mõelda, millisena soovib Eesti näha eurotsooni ja ELi laiemalt pärast seda, kui rahanduslik stabiilsus on saavutatud.
Eestil on täielik õigus selles osas oma ettepanekud lauale lüüa, sest ka meie oleme oma panuse teinud.
On päris selge, et kriisijärgne eurotsoon ei saa olla selline, nagu eelmise kümnendi keskel. Halada selle üle, et meid on petetud, kuna tahtsime astuda hoopis teistsugusesse eurotsooni, on rumalus, sest elu on pidevas muutuses ja alati tundub, et head ajad on juba selja taga.
Just praegu on õige aeg tegeleda euroala tulevikuküsimustega ka Eestis, sest vahest esmakordselt oleme olukorras, kus meid suure laua taga tähele pannakse.
