Eesti inimarengu aruande üks olulisemaid järeldusi on tõdemus, et kakskümmend aastat väldanud edulugu on riigi võhmale võtnud. Edukursi hoidmiseks tuleb suurendada sisserännet, sest teisiti ei ole edasine kasv võimalik.
Viimase 20 aasta jooksul on kolme Balti riigi rahvaarv vähenenud kokku umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Aruandes märgitakse, et arvestades Eesti summaarset väikest rahvaarvu, on väljaränne ja pikalt püsinud negatiivne iive meid võrreldes Läti ja Leeduga kõige valusamalt puudutanud.
Seega, nagu järeldavad aruande koostajad, vajab Eesti tulevikus tõhusat sisserännet, et asendada puudujääv tööjõud.
Ega see suur avastus ole. Tööjõu puuduse üle kurdavad tööandjad juba hiljemalt Euroopa Liiduga ühinemisest alates, mil tööjõu vaba liikumine, suunaga Eestist väljapoole, hakkas paljude ettevõtete igapäevast toimimist mõjutama.
Tööjõu puudus ei olnud pelgalt buumiaegne mullistus. Masu-aastatel toimus tööjõuturul küll pakkumise ja nõudluse suhtes teatud korrastumine, kuid ühtlasi leidis aset ka tööjõu kvaliteedi langus, sest suur hulk tublisid inimesi lahkus kas oma senisest kodukohast suuremasse keskusse või üldse Eestist.
Kuigi tööpuudus püsib endiselt suhteliselt kõrgel tasemel, on tööandjate üheks olulisemaks mureks endiselt korralike tööinimeste vähesus. Meil on küll palju pikaajalisi töötuid, kuid nende motivatsioon tööle asuda on suhteliselt madal.
Eriti rängalt on töövõimeliste inimeste puudus tabanud maapiirkondi, mis piltlikult öeldes on elujõus meestest tühjaks jooksnud. Esmalt käiakse kaugemal tööl, siis seatakse end sisse ja viiakse pered järele.
Suuremad keskused imevad tööjõu endasse, mis muudab väikelinnades tööjõumahukama ettevõtlusega alustamise üsna raskeks, ja maal peaaegu võimatuks. Kuni majandus püsis languses oli suuremates linnades tööjõudu rohkem saadaval, kuid niipea kui algas uus kasv, oli ettevõtjad vana jutuga taas platsis: tööjõudu pole.
Poliitiliselt tundlik teema
Poliitikud on võõrtööjõu temaatikat katsunud vältida. Eestis on see ajalooliselt tundlik teema, sest nõukogudeaegse kontrollimatu välistööjõu sissevedamisega löödud haavad olid sügavad, ega ole täielikult armistunud tänasekski.
Levinud on seisukoht, et seni kuni meil on veel töötuid ja kümned tuhanded kaasmaalased töötavad välismaal, ei saa rääkida vajadusest tööjõudu sisse tuua. Paneme töötud tööle ja kutsume lahkunud tagasi! Poliitikud teavad aga isegi suurepäraselt, et see jutt on mõnevõrra ebareaalne.
Et see nii on, tõestab poliitikute kõnepruugis esinev mööndus, et kvalifitseeritud tööjõudu võiks Eestisse siiski lubada. Aga mida see tähendab? Mõiste „kvalifitseeritud tööjõud“, on üsna ümmargune, mis ei tähenda ainult IT-spetsialiste, nagu oleme vahest harjunud arvama, vaid ka kvalifitseeritud keevitajaid, ehitajaid, õmblejaid…
Hirmujutud „odavast tööjõust“ on poliitikute väljamõeldis, sest näidake mulle mõnda tõsiseltvõetavat firmajuhti, kes välismaalt lumpenit sooviks importida? Tahetakse ikka neid mehi-naisi, kes suudavad tööd teha, kui omad inimesed seda teha ei oska või ei soovi.
Erakonnad on juba ammu mõistnud, et Eesti majanduse ja sotsiaalkaitse edasine areng ei ole välistööjõudu kaasamata lihtsalt võimalik. Käes ei ole veel kriitiline hetk, mil probleemi avalikult tunnistada.
Firmade konkurentsivõime kannatab
Välistööjõu julgem kaasamine aitaks parandada Eesti firmade konkurentsivõimet. Praegu palgatakse väiksematesse tööstusfirmadesse, ehitustele inimesi, kellelt nõutakse hommikul töölejõudmist ja võimet õhtuni kaine püsida; vajalik väljaõpe toimub kohapeal.
Kui tööjõule seatavad nõuded lastakse sedavõrd madalale, ei saa nende firmade puhul rääkida mingisugusest arengust, innovatsioonist. Tööjõu halva kvaliteedi tõttu on nad sisuliselt määratud jääma allhanke kõige madalamale redelipulgale.
Paraku ei ole väiksemates kohtades ettevõtjal aga enam valikut – ta kas palkab saadaolevad inimesed või lõpetab ettevõte tegevuse. Praegu on see väikeste kohtade probleem, kuid vale oleks arvata, nagu oleks suuremate linnade firmad tööjõuga igavesti kindlustatud. Ka nende arengule hakkab töökäte vähesus üha suuremat mõju avaldama, sest tööjõupuudus on ka Euroopa probleem. Ühel hetkel ei suuda Eesti ettevõtted enam täita Põhjamaade tellimusi, olgu siis põhjuseks vajakajäämised mahus, kvaliteedis või mõlemis korraga. Võõrtööjõu sissevedamine tooks turule reaalse konkurentsi, mis seal praegu puudub.
Loomulikult ei ole võimalik mööda vaadata ohtudest, mida võõrtööjõu massiline kasutamine endaga kaasa toob. Kui Lääne-Euroopas riskivad suuremad linnad sellega, et sisserännanute teine ja kolmas põlvkond aeg-ajalt märatseb ja autosid põletab, siis Eestis toob võõrtööliste arvukas ja järsk lisandumine kaasa surve meie keele ja kultuuri püsimisele.
Tööjõud idast
Küsimus on ka selles, kust see võõrtööjõud peaks Eestisse tulema. 2004. aasta maist kehtiv tööjõu vaba liikumine ei ole meile toonud seda suurt hulka türklasi, kellega eurovastased ühinemise eel ähvardasid.
Eesti puhul tuleb kõne alla tööjõu sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, kellega meil on kultuuriliselt palju rohkem sarnasusi ja kogemusi kui Põhja-Aafrikast tulevate immigrantidega. Kui venelaste veidrustega oleme harjunud, siis araablaste töökultuuriga tuleks alles tutvust tegema hakata.
Fookus ei peaks olema lihtsalt tööliste impordil, vaid pigem tuleks neis slaavi riikides Eestit tutvustada ja välja pakkuda kui potentsiaalselt head äriajamise kohta, kuhu vajadusel on Vene ettevõtjal võimalik kaasa tuua ka oma tööjõud. Meil on ELi turg, käeulatuses rikkad Põhjamaad, kapitali armastav maksukeskkond, stabiilne seadusandlus ja investeeringute nimel võistlevad omavalitsused. Seda polegi nii vähe.
Kahtlemata on võõrtööjõule panustamine suur väljakutse, kuid mis meil üle jääb? Loota, et kõik välismaale lahkunud pöörduvad kord tagasi, on naiivne, sest varasemad väljarändelained Euroopa vaesematest riikidest seda usku ei kinnita.
Võrrelda võõrtööjõu suuremat kaasamist okupatsiooniaegse industrialiseerimisega pole õige, sest siis ei olnud ENSV nukuvalitsusel selles osas midagi kaasa rääkida. Praegu aga on sisserände kvootide kehtestamine Eesti valitsuse pädevuses.
