Keskvalitsus näikse omavalitsustega maha mängivat tuntud episoodi Juhan Kunderi muinasjutust „Suur Peeter ja väike Peeter“, kus väiksemat kasvu mõisaori jagab suuremaga naiivselt oma leivakotti, kuid hiljem jätab turjakam töömees ta tühja kõhuga ning mõnitab pealegi. Paraku pole riigi ja omavalitsuste rahanduslik vahekord sedavõrd üheselt klaar, kui leivakottide sisu muinasjutus.
2009. aasta alguse kitsastes oludes tegi valitsus mõistliku otsuse, kui vähendas esimese negatiivse lisaeelarvega omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsenti 11,93 protsendilt 11,4-le. Esiteks oli valitsusel tarvis raha, et hoida riigieelarve defitsiit eurotsooniga liitumiseks vajalikus konditsioonis. Teiseks: omavalitsustelt oli võimalik veel võtta, sest vallad ja linnas alles sisenesid kriisi, mis valitsust juba tugevalt pitsitas.
Selle otsuse rahaline väärtus oli rahandusministeeriumi hinnangul 300 miljonit krooni, mille riik omavalitsustelt 2009. aastal sisuliselt ära võttis.
Omavalitsuste ja keskvalitsuse eelarvekriisi erinevad algusajad tulenevad erinevast maksutulu baasist. Riigieelarve sõltub olulisel määral tarbimismaksudest, nagu käibemaks ja aktsiisid, samas kui üksikisiku tulumaksu osakaal on riigieelarves tagasihoidlikum. Omavalitsustel, vastupidi, laekub peamine maksutulu üksikisiku tulumaksust ning kohalikke tarbimismakse pole pärast müügimaksu keelustamist omavalitsustel sisuliselt enam võimalik kehtestada.
Et majanduskriisi esimene sümptom olid tarbimise järsk vähenemine, siis oli loomulikult esimene kannataja riigieelarve. Alles siis kui ettevõtted hakkasid massiliselt töökohti koondama ja töötajate palka vähendama, jõudis kriis tulumaksulaekumiste vähenemise läbi omavalitsuste eelarveteni.
Eelmise aasta kevadtalvel näis mõistlik, et veel suhteliselt hästi hakkama saavad omavalitsused loovutavad osa oma tulust keskvõimule, tehes sellega oma panuse ühisesse ponnistusse saada kätte kutse eurotsooni.
Riigieelarve hakkab kosuma
2011. aasta riigieelarve eelnõus on valitsus prognoosinud tarbimismaksude laekumise suurenemist. See tähendab, et põhimõtteliselt on riigieelarve kriisist väljumas. Kui riigieelarve on stabiliseerunud, siis omavalitsuste eelarvetes kestab masu edasi. Hullem veel: analüütikud prognoosivad kõrge tööpuuduse jätkumist, mis tähendab, et omavalitsuste maksutulu jääb nigelaks veel pikkadeks aastateks.
Sellises olukorras ootasid paljud munitsipaalpoliitikud Toompealt sõnumit, et tuleval aastal tõstetakse omavalitsuste tulumaks endisele 11,93 protsendile tagasi ja valitsus tänab neid kriisiaastail tehtud panuse eest. Neil tuli aga pettuda, sest maksuraha jagunemise vahekord on riigieelarve eelnõus muutmata ja „aitäh“ pole ka keegi öelnud.
Situatsioon kütab arvamust, et valitsusparteid pitsitavad nõnda Edgar Savisaare juhitavat Tallinnat ja kui selle kõrval veel paarsada omavalitsust on võtmas kuivale jäänud kala nägu, siis mis seal ikka – kui raiutakse metsa, lendab laaste. Vähemasti teeb Keskerakond palju selleks, et toimuvast selline pilt välja paistaks.
Suurem iseseisvus tapaks väikevallad ära
Riigikogus mõni aeg tagasi toimunud omavalitsuste temaatika arutelul tõstatus peamise teemana omavalitsuste tulubaas, mis praegu sõltub liialt keskvalitsusest, kes vastavalt oma äranägemisele valdade ja linnade maksutulu üle otsustab.
Mõistetavalt on Riigikogu opositsioon asunud omavalitsuste poolele, eriti kui suurim opositsioonipartei juhib riigi suurimat omavalitsust. Kuid kohati jääb selgusetuks, kas Keskerakond võitleb kõigi omavalitsuste või ainult Tallinna eest.
Kui vaadata, mis 2009. aastal tegelikult omavalitsuste tulumaksu laekumisega juhtus, siis kõige rohkem tegi valdade ja linnade eelarvele haiget töökohtade vähendamine, mitte masust räsitud valitsus. Eelmisel aastal kogusid omavalitsused üksikisiku tulumaksu kokku 9,9 miljardit krooni ehk 1,56 miljardit krooni vähem kui aasta varem (langus 13,6 protsenti). Selle kõrval ei näi valitsuse napsatud 300 miljonit just väga suure kaotusena.
Paradokssaalselt on praegu osadele omavalitsustele isegi kasulik, kui neile laekub väiksem tulumaksu protsent ja riik suurendab tasandusfondist makstavat tegevusdotatsiooni (mida ta järgmisel aastal ka teeb). Kõrge tööpuuduse tingimustes, kui tulumaksu laekumine on nagunii madalseisus, võimaldab suurem riigidotatsioon omavalitsusel kuidagi pinnal püsida.
Kahtlemata sooviksid suuremad ja rikkamad omavalitsused, nagu Tallinn ja tema hästi tuntud kuldne ring, et omavalitsustele laekuva tulumaksu protsent tõuseks, sest neile ju dotatsiooni ei jagata ning jõukaid maksumaksjaid on oi-kui-palju.
Omavalitsused peaks ise toime tulema
Riigi ja omavalitsuste rahandusliku suhte peamine probleem on omavalitsuste suured erinevused, sest mis on kasulik ühele vallale, pole kasulik linnale ja vastupidi. Sellises olukorras on väga raske leida kuldset keskteed, toita hundid ja hoida lambad tervena. Kui omavalitsuste eelarved oleks rohkem võrreldavad, oleks ka suhetes riigiga lihtsam jõuda mõlemaid pooli rahuldavate kokkulepeteni.
Oleks loomulik, kui Eesti omavalitsused suudaksid oma elanikelt kogutava maksutuluga end ka ülal pidada, ega vajaks riigieelarvest pealemaksmist, milleks tuleval aastal kulub 1,13 miljardit krooni. Kas poleks mõistlik tõsta sel eesmärgil omavalitsustele laekuva tulumaksu protsent nii kõrgele, et nad saaksidki kõrvalise abita hakkama? Või kehtestada mõni muu kohalikku eelarvet täitev maks?
Kuni omavalitsuste eelarved algavad paarist miljonist ja lõpevad seitsme miljardiga ning teoreetiliselt peab Piirissaare vald olema võimeline pakkuma samu avalikke põhiteenuseid, mis Tallinn, ei taga ka kogu tulumaksuraha andmine omavalitsustele ja uute maksude kehtestamine kõigi nende iseseisvat toimetulekut. Kui maksumaksjaid on vähe, siis on neid vähe.
Pigem leiaks sellisel juhul aset raha veelgi suurem kontsentreerumine keskustesse. Väiksema elanike arvuga omavalitsused ei suuda ka siis riigi abita hakkama saada, kui kogu nende territooriumil kogutav tulumaks vallaeelarvesse kantaks. Maksuraha hulk on lihtsalt sedavõrd väike, et halvemal juhul ei jätku sellest isegi vallavanemale palga maksmiseks.
Sellisel juhul on õigustatud küsimus, kas vald või linn, mille elanikud ei suuda omavalitsust ülal pidada, vajab iseseisvust või tuleks ta lülitada mõne suurema haldusüksuse koosseisu? Vastuse peaksid andma poliitikud.
