Eesti jätkuvalt kõrge inflatsioonitase on ebameeldiv tõrvatilk, mis eurotsooni wunderkindi rinnaesise on ära määrinud. Valitsus püüab sealjuures endiselt jätta muljet, et riik on hinnatõusu ees võimetu ning tegelikult on kõik isegi väga hästi.
Eurostati andmeil oli mullu detsembris Eestis elu 5,4 protsenti kallim, kui aasta tagasi. Keskmiselt 2,2-protsendise inflatsiooniga euroalas oli see kõrgeim näitaja. Euroopa Liidus tervikuna ägasid üksnes rumeenlased veel suurema inflatsioonikoorma all.
Eesti statistikute kinnitusel veab hinnatõusu toiduainete ja alkoholivabade jookide kallinemine, mis olid detsembris aastaga kallinenud enam kui kümnendiku. Rääkimata mootorikütusest, mis üha uusi kõrgusi saavutab. Pole just kõige paremad uudised valitsusparteidele, kes euro aupaiste soovivad optimistlikult valimistele vastu minna.
Mõistetavalt on asutud üldsusele selgitama, et kõrge hinnatõus on normaalne. Valitsusjuht andis Riigikogus mõista, et tegelikult pole inflatsioon sugugi nii kõrge, kui numbrid näitavad, sest aasta tagasi olid hinnad lihtsalt liiga madalad.
Eks sõnu võib seada mitmeti, kuid faktist, et toidukaup on aastaga enam kui kümnendiku võrra kallinenud, ei saa mitte kuidagi mööda vaadata. Seleta kuidas tahes, aga Eestis kallineb elu muu Euroopaga võrreldes tunduvalt kiiremini ja valitsus laiutab sealjuures käsi, pakkudes peaministri suu läbi vaid lohutust, et vahest suve hakul hakkab hinnatõus pidurduma.
Võimetu riik, vaesuv rahvas
Väitega, et riik on hinnatõusude vastu võimetu, on valitsusel hõlbus põhjendada enda käed rüpes istumist. Seda ajal kui võimuparteid on „toime tulnud“ majanduse viimisega kasvule, ei tohiks ka inflatsioonil sarvist haaramine olla ületamatu väljakutse.
Tuleb muidugi nõustuda, et Eesti hinnatõusu lükkab tagant maailmaturg. Harjumatult kõrge inflatsiooni üle kurdetakse kõikjal Euroopas ja selles nähakse ohtu kriisist taastuvatele majandustele. Eesti olukord on muust eurotsoonist aga mõnevõrra erinev.
Kui eurotsooni keskmine tööjõukulude vähenemine oli mullu ilmselt 1,2 protsenti, siis Eestis kahanesid tööandjate kulud tööjõule 6,7 protsenti, mis oli eurotsooni arvestuses kõige kõrgem näitaja.
See tähendab, et ajal kui Eestis oli inflatsioon eurotsooni kõrgeimal tasemel, oli kõige suurem ka tööjõukulude vähenemise kiirus. Hinnad tõusid ja palgad langesid euroalas kõige kiiremini just meil. Sisemine devalvatsioon, nagu palkade vähendamist nüüd nimetatakse, aitas küll eksportijatel jalad alla saada, kuid koosmõjul kõrge inflatsiooniga pani kasvama ka vaesuse, sest tööpuudus on jätkuvalt kõrge ja palgad pole kasvama hakanud.
Kui katse reguleerida maailmaturu hindu annaks Eesti valitsusele tõesti tuuleveskitega võidelnud kuulsa doni tuntuse, siis vaesuse vähendamisega peaks üks endast lugupidav valitsus suutma tegeleda küll.
Kahtlemata on parim rohi vaesuse vastu majanduskasv, mis mullu oli Eestis oodatavalt 2,4 protsenti ja mahub ilmselt viie suurema majanduskasvu hulka eurotsoonis.
Valitsuse ainus reaalne võimalus inflatsioonist tulenevat vaesuse kasvu pidurdada on lisaraha suunamine Eesti majandusse. Teatavasti on valitsuse võlg meil Euroopa Liidu väikseim ja rahandus korras, mis võimaldab kaasata majanduse ergutamiseks lisaraha.
Laenuraha töökohtade loomiseks
Eeskätt tuleks taastada omavalitsuste iseseisev laenamisõigus, mis neil kuni alanud aasta lõpuni puudub. See annaks valdadele ja linnadele võimaluse taas investeerima hakata, mis looks töökohti ka suurematest keskustest eemal.
Usutavasti annaks rahasüst Eesti majandusse sama hea tulemuse, nagu see saavutati Saksamaal, kus riik kulutas 2009. aastal majanduse tasakaalustamiseks 50 miljardit eurot ehk kaks protsenti Saksamaa ülemöödunud aasta rahvuslikust koguproduktist. Saksa majandus on pööras mullu kiirele kasvule ilma, et sellele eelnenuks Eestile osaks saanud põhjaskäik.
Eestis võiks selle loogika järgi suunata majanduskasvu ergutamiseks 200 miljonit eurot ehk vanas vääringus üle kolme miljardi krooni. Riigi investeeringute suurendamine ei tähenda topelt reisisaatjate palkamist ühistransporti, vaid reaalseid töökohti Eesti firmades. See oleks töö inimestele, kes kaaluvad tööotsinguil lahkuda välismaale või on seda juba teinud.
Kahtlemata toob ekstra raha tulek majandusse kaasa surve hindade kasvule, kuid usutavasti ei suudaks siseturu nõudluse suurenemine mõjutada inflatsiooni nii palju, nagu seda teeb maailmaturg. Peltsebulit aetakse ikka välja peltsebuliga. Samal ajal saavutaks Eesti aga tööhõive kiirema kasvu, mis vaesust vähendaks.
Valitsusliidu stampseisukoht ütleb, et võlgu elamine on patt, sest nõnda lükkame tänased mured tuleviku kanda. See ei ole päris kohane jutt, sest patt on laenuraha rumal läbilöömine, mitte selle kasutamine vajalikeks investeeringuteks.
