Erinevalt Vene presidendist ja peaministrist ei tee Andrus Ansip visiite provintsipoodidesse, et kaamerate ees „spekulante“ toiduainete hinnatõusus süüdistada. Kuidas ta saakski, sest hindade kiire kasv aitab defitsiidis eelarvet tõhusalt täita. Ajal, kui toidu- ja esmatarbekaupade hinnad tõusevad kui vedrust lastult, rõhutatakse, et valitsus on hindade tõusu ees võimetu, sest tarbijahinnaindeksit veavad kõrgemale välismaalt lähtuvad tegurid. Kui Putin ei suuda Venemaal hindu kontrollida, rääkimata maailmaturule päitsete pähepanekust, kas siis maksab Ansipilgi jändama hakata? Tegelikult on Eesti valitsusel oma hoob, millega eriolukorda välja kuulutamata toidu- ja esmatarbekaupade hinnatõusu pidurdada. Kuidagi märkamatult oleme leppinud asjaoluga, et Eestis kehtib 20-protsendine käibemaks. Alates krooni kasutuselevõtust 18-protsendisel tasemel püsinud maksumäära kergitati eelmisel aastal erakorralise meetmena, et hoida riigieelarve eurokõlbulikus konditsioonis.
Vahest oleks paras aeg käibemaks oma vanale määrale tagasi viia, sest hullemad ajad on konjunktuuriinstituudi kinnitusel majanduses mööda saamas. Rahandusministeeriumi teatel laekus septembris käibemaksu riigieelarvesse 1,8 miljardit krooni ehk tervelt viiendiku võrra enam kui mullu samal ajal. Ministeerium täiendab, et nii suure kasvu põhjuseks on tavatult väikesed maksutagastused, mille tõttu on oktoobris oodata madalamat käibemaksu laekumist.
Nii või teisiti püsib käibemaksu laekumine plussis ning kauplustes tõusvad hinnad suurendavad selle laekumisi veelgi, sest kui kasvab leivapätsi hind, tõuseb ka selle pealt riigile makstava käibemaksu summa. Järgmisel aastal ootab rahandusministeerium käibemaksu laekumise 4,8 protsendi suurust tõusu võrreldes tänavuse aasta prognoosiga.
Astmeline käibemaks
Kui käibemaksu üldist määra ei soovi Riigikogu alandada, on parlamendi võimuses täiendada käibemaksuseaduses toodud erisuste nimekirja toiduainetega. Teatavasti kehtib Eestis üheksa-protsendine käibemaks lisaks retseptiravimitele veel ka raamatutele, perioodikale, mähkmetele ja majutusele.
Neist ainult ravimid on selline kaup, mida inimestel võib elus püsimiseks vaja minna. Samas toit, mille normaalsel tarbimisel on muuhulgas võimalik vähendada ravimikulusid, on maksustatud käibemaksu täismääraga.
Toiduainete käibemaksustamisel oleme Euroopa viie kõige kõrgema maksumääraga riigi hulgas. Eesti omast kõrgem käibemaks kehtib toiduainete veel Lätis (21 protsenti), Leedus (21), Rumeenias (24) ja Taanis (25). Samas kui Iirimaal, Ühendkuningriigis, Maltal ja Küprosel on toiduained käibemaksust vabastatud ja Euroopa Liidus keskmiselt on toiduainete käibemaks 10,3 protsenti.
Mõistan, et valitsusel on seatud sihiks muuta Eesti maksusüsteem selliseks, kus on võimalikult vähe erisusi, kuid ma ei mõista, miks see on seatud eesmärgiks omaette. Kui raamatutele, ajalehtedele ja hotellitoa üürimisel rakendatakse Eestis üheksa-protsendist käibemaksu, siis on raske leida põhjendust, miks leib ja piim on maksustatud 20-protsendise lisandväärtusmaksuga.
Põhjendus, et maksustame tarbimist, mitte raha teenimist ei ole selle koha peal päris kohane, sest söömine on inimese eluspüsimise eeldus. Me võime osta odavama auto, loobuda alkoholist ja sigarettidest, kuid mitte toidust.
Samas tekib küsimus, kas ka näiteks kaaviar ja muud delikatessid peaks sellisel juhul olema maksustatud väiksema käibemaksuga? Toit ju seegi! Kasutusel võiks olla n-ö astmeline käibemaks ehk põhitoiduse pealt kogutav maks oleks madalam kui haruldustele rakendatav.
Hinnad ei pruugi alaneda
Põllumajandusminister on juba tõtanud väitma, et käibemaksu alandamine ei tee poes asju odavamaks, tuues näiteks Iirimaa, kus vaatamata null-protsendisele toiduainete käibemaksule on toit Euroopas üks kallemaid.
Raske on ministriga selle üle vaielda, sest küllap on võimalik tuua igasuguseid näiteid. Eestis on näiteks Euroopa üks madalamaid tulumakse, kuid see ei tähenda veel, et inimesed kuuluks Euroopa rikkamate hulka.
Väita, et käibemaksu alandamine ei mõjuta üldse kaupade hindu, on eksitav. Võimalik, et see ei too kaasa hindade alanemist, kuid kindlasti võtab ta hindade edasiselt tõusult, mida konjunktuuriinstituut oma värskes raportis ennustab, hoogu maha. Samuti survestaks valitsus sellega tootjaid, kes ei saaks hinnatõuse riigimaksude tõusuga enam põhjendada, nagu see praegu on kombeks.
Praegu poes 9.90 krooni maksva piimapaki hinnast moodustab käibemaks 1,98 krooni. Kui käibemaks alandada üheksale protsendile, maksaks sama piim üheksa krooni. Paljudele pole see summa mingi raha, kuid kujutame ette neljalapselist peret, kellel päevas kulub piima paar liitrit ja siis veel leib, kartul, liha… Maksualandus võimaldaks neil märkimisväärselt raha kokku hoida.
Riigieelarve ei kannata
Ei maksa karta, et toiduainete käibemaksu alandamine destabiliseerib maksukeskkonda ja suurendab eelarve defitsiiti. Pigem ta tasakaalustab eelarvelaekumist, hoides ära hinnatõusu ajel tekkiva järjekordse mullistuse.
Eesti maksukeskkond ei muutuks käibemaksuerisuste lisandumisel prognoosimatuks, nagu mõni kindlasti väidab, vaid demonstreerib oma dünaamilisust, mida nägime ka 2009. aastal kui käibemaksu vähem kui nädalase etteteatamisega tõsteti.
Kokkuvõttes võiks valitsuses tekkida eetilist laadi dilemma, kas praegust hinnatõusu on õiglane kasutada eelarvemiinuse vähendamiseks või tuleks vähendada toiduainete käibemaksu, et vaesematele inimestele veidigi leevendust pakkuda.
