Sildiarhiiv: maksupoliitika

Millal omavalitsused likvideeritakse?

Riigikogule müügi- ja paadimaksu tühistava seaduse eelnõu esitanud reformierakondlasel Keit Pentusel jäi 2. juunil parlamendile tegelikult üks eelnõu üle andmata, mis esitatuga loogiliselt kokku käinuks – kohalike omavalitsuste likvideerimise seaduse eelnõu nimelt.
Näib, et vähemusvalitsuse jaoks on kaalul rohkem kui elu, sest kiirus ja ind, millega koalitsioon kohalike maksude seadust muutma asus, on tähelepanuväärselt suur. Müügimaks ja paadimaks ei saanud Tallinnas veel kehtimagi hakata, kui 31. mail tulid valitsusparteid välja teatega, et nad on algatamas eelnõu, mis alates järgmisest aastast keelaks Eesti omavalitsustel selliste maksude rakendamise. 2. juunil anti vastav eelnõu üle Riigikogule, seades viimasele ülesandeks see enne kevadistungjärgu lõppu seadusena vastu võtta.
Suure tõenäosusega lööb parlamendi enamus kannad kokku ning kinnitab seaduse ilma, et ta teemasse eriti süveneks. Ilmselt on valitsusparteide soov Tallinnas võimu hoidev Keskerakond paika panna sedavõrd pimestav, et otsuse laiem mõju jääb seejuures märkamata.
Mina ei usu Keit Pentuse poolt levitatavat juttu, et Tallinnas kehtestatud müügimaks on Eesti ettevõtluskeskkonnale tugeva hoobi andnud. Kui see nii kindel on, siis tekib küsimus, miks valitsus ei sekkunud juba märtsis, kui müügimaksu kehtestamise otsus Tallinna volikogus langetati?
Vastus on lihtne: siis ei oleks valitsuse „hooliv käsi“ piisavalt hästi välja paistnud kui nüüd, mil uus maks tegelikult inimeste jaoks rakendus. Poliittehnoloogiliselt on praegu valitsusparteidel kasulikum n-ö rahvast kaitsma hakata, kui märtsis, mil teema oli veel rohkem teoreetilist laadi.
Valitsus on käitunud puhastverd populistina, sest kuidas teisiti mõista ühe omavalitsuse tegevuse hukkamõistu, kes tegutseb seaduse piires. Kohalike maksude seadus, millele tuginedes Tallinnas müügi- ja paadimaks kehtestati, kehtib juba 1994. aastast alates.

Asi pole Tallinnas
Küsimus ei ole laiemalt võttes mitte Tallinna linnas ega õnnetus müügimaksus, vaid selles, et keskvõim on teist aastat järjest üsna jõhkralt omavalitsuste iseseisvust oma äranägemise järgi kitsendanud.
Eelmisel aastal tehtud eelarvekärbete puhul vähendas valitsus omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu määra 11,93 protsendilt 11,4 protsendile, mis reaalsuses tähendas omavalitsuste tulude vähemalt 300 miljoni krooni suurust vähenemist. Tulude vähendamisega ei kaasnenud omavalitsuste jaoks aga kohustuste kärpimist. Valitsus soovitas omavalitsustel vähendada või loobuda huvitegevuse toetamisest, kuid reaalselt loobusid omavalitsused eeskätt investeeringutest.
Tulude suurendamiseks otsustas valitsus mullu tõsta nii käibemaksu kui aktsiise, põhjendades seda vajadusega täita eurole ülemineku tarvis kehtestatud eelarvekriteeriumi. See otsus võeti Eestis suhteliselt madala nurinaga vastu.
Tallinn on tegelikult teinud seda sama, mida valitsus aasta eest, sest üheprotsendise müügimaksu kehtestamine on sisuliselt kohaliku käibemaksu sisseseadmine. Naljakal kombel on Reformierakond ja IRL, kes aasta tagasi pidasid maksutõusu möödapääsmatult vajalikuks, nüüd asunud Tallinnat selle eest sarjama. Omavalitsus püüab oma eelarvet kuidagi tasakaalus hoida pärast seda, kui riik on omavalitsuste eelarvetega juba seitse imet korda saatnud, kuid millegipärast pole omavalitsusele lubatud see, mis riigi jaoks oli loomulik. Minu meelest pole see aus, sest Tallinn tegutseb seaduse piires, isegi mitte piiri peal.
Riigi praegune käitumine on kahetsusväärne ning vähendab tema usaldusväärsust. Mõistetav, et valitsusparteisid ajendas avantüürile tuleval aastal ees seisvad Riigikogu valimised, mille eel soovitakse „valgel ratsul rahvast Savisaare ahnitsemise eest päästa“. Kuid valimiste pärast ei saa ometi Eesti omavalitsusi täiesti ära nullida, mis selle poliitspektaakliga tegelikult kaasneb.
Nagunii on Eesti vallad ja linnad rohkem mänguomavalitsused, sest neil puudub iseseisev tulubaas. Väiksemad ja vaesemad omavalitsused, kes moodustavad paraku enamuse, saavad nina vee peal hoidmiseks riigieelarvest tegevustoetust, mida kutsutakse tasandusfondiks. Reaalselt kujutavad Eesti omavalitsused endast pigem valitsuse kohapealset kontorit.
Omavalitsuste tegeliku iseseisvuse saavutamiseks tuleb riigil anda neile iseseisev, riigivõimust sõltumatu tulubaas ning garanteerida, et valitsus ei saaks iga hetk seda ära nullida. Kui aga riik omavalitsusi ei usalda, nagu ta seda praegu on Tallinna näitel tõstamas, siis tuleks jant ära lõpetada ning viia kohaliku elu juhtimine ka tegelikult valitsuse alluvusse. Maavalitsustest on ju ahervaremed veel alles.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+