Vaba elektrituru esimesed nädalad ei andnud Eesti tarbijatele põhjust rõõmustamiseks, sest nagu on-line väljaanded esiti iga päev raporteerisid, kippus Eestis kaubeldava elektri hind ületama Soome elektribörsi hinda.
Ma nõustun peaminister Andrus Ansipiga, kelle hinnangul tuleks elektriturul toimuvatesse hinnakõikumistesse suhtuda ennekõike rahuga ja vältida otsustega kiirustamist. Kolme-nelja nädala hinnastatistika põhjal ei ole kindlasti võimalik põhjapanevaid järeldusi teha ei valitud paketi ega elektritarnija suhtes.
Kui heita pilk möödunud aasta Soome hinnastatistikale, siis põhjanaabrite juures kargas elektri hind mullu veebruaris üle 250 euro megavatt-tunnist ja detsembris käis hind ära ka 300 euro peal. Samal ajal Eestis ei küündinud elektri vabaturuhind, mida maksid meie suurtarbijad, eelmisel aastal kordagi 200 euroni megavatt-tunni eest. Samas oli mullu juulis Soome turul elekter stabiilselt odavam, kui Eesti vabaturul.
Kuigi tänavu jaanuaris kippus Eestis olema elektrienergia üldiselt kallim, kui Soomes ei tähenda see, et nii jääbki. Samas välistada ka ei saa, sest tegemist on ikkagi börsikaubaga, mille hinna ennustamise eest makstakse firmades analüütikutele küll head palka, kuid ega nemadki oska täpselt kõike prognoosida.
Adekvaatsem pilt Eesti elektriturul toimunust ja selle suhestumine näiteks Soome turuga, tekib kõige varem aasta pärast. Üks aastaring on minimaalne aeg, mille põhjal maksab turu kohta mingisuguseid järeldusi tegema hakata, sest siis on meie päralt statistika nii sooja kui külma ilmaperioodi kohta.
Kuid nagu öeldakse, pole aastad vennad ja seetõttu ei pruugi ühe aasta hinna tipp või põhi järgmisel aastal samas ulatuses ega ajal korduda. Kui näiteks 2012. aasta Soome hinnatipp saavutati 5. detsembril, mil üks megavatt-tund elektrit maksis 300,01 eurot, siis 2011. aasta hinnalagi saavutati 29. augustil, mil elekter maksis Soomes 150,05 eurot megavatt-tunnist.
Niisiis on igasugune ennustamine, kaasa arvatud elektri börsihinna prognoosimine ääretult tänamatu asi. Kõige suurem tarkus sünnib ikka tagantjärgi.
Usun, et eestlased harjuvad elektribörsil toimetamisega suhteliselt kiiresti. Kindlasti on elektribörsil toimuvast parem ettekujutus neil, kes on oma elu jooksul investeerinud raha näiteks Tallinna väärtpaberibörsil noteeritud ettevõtete aktsiatesse.
Väärtpaberiturul tegutseb nii neid, kes loodavad aktsiate hinnakõikumiste pealt raha teenida, kui ka neid, kes on võtnud aktsiaturul pikaajalise positsiooni ega lase end hindade päevasisestest kõikumistest sugugi häirida. Ülima tõenäosusega järgneb ettevõtte aktsia langusele jälle tõus ja kui tegemist on korraliku firmaga, siis on pikas perspektiivis tõus suurem, kui lühiajalised tagasilangused.
Ka on meil juba üsna pikaajaline kogemus teise pensionisambaga, kuhu paigutatav raha ju samuti maailma väärtpaberibörsidele ringlema pannakse. Oleme näinud nii pensioniindeksi kiiret tõusu kui ka järsku langust.
Kui mõne aasta eest aktsiate hinnad kiiresti langesid, kukkus kahjumisse ka enamik Eesti pensionifonde ning üsna pikalt valitses periood, kus pensionifond olid vähem väärt kui reaalne raha, mille inimesed sinna olid paigutanud. Ent nüüdseks on enamik fonde suutnud tollased kahjumid tasa teenida ja jõudnud omadega plussi.
Kahtlen, kas need, kes esimeste raskuste korral kohe pensionifondi vahetama tõttasid ja selle eest märkimisväärset üleminekutasu pidid maksma ka reaalselt kasu on saanud. Tihtipeale tasub kannatlik meel end rohkem ära kui sihitu visklemine.
Niisamuti tuleks ka elektribörsi hinnaliikumisi jälgides katsuda säilitada külm pea ning ajutiste hüpete peale mitte väga tuliselt reageerida. Kindlasti tasub hindu jälgida, et turu kõikumistest võimalikult palju kasu lõigata. Kaugloetavate, tunnipõhist mõõtmist võimaldavate arvestite paigaldamise järel muutub see võimalikuks. Kui on teada, et järgmisel päeval on elekter ülepea kallis, tasub osta kook ja minna naabri poole televiisorit vaatama.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR jaanuar 2013
