Aastavahetuse paiku hulgakesti Eestit väisavad Venemaa turistid saavad siin suure tähelepanu osaliseks, kuigi tegelikult jääb venelaste panus Eesti turismiärisse soomlastega võrreldes veel tagasihoidlikuks.
Arvestades Venemaa metropolide, Peterburi ja Moskva, ning piirilähedaste linnade potentsiaali on Eesti suutnud ligi meelitada veel üsna tühise osa idaturiste. EASi statistika kohaselt ööbis 2011. aastal Eestis 476 000 Vene kodanikku, samal ajal soomlasi loendati meie majutusasutustes 1,6 miljonit.
2012. aasta esimese kaheksa kuuga kasvas Eestit külastanud Vene turistide arv aastases võrdluses absoluutnumbrites 32 protsenti, kuid sellest hoolimata on Soome jätkuvalt Eesti tähtsaim turismiturg.
Ometi saavad venelased suurema tähelepanu osaliseks. See on mõistetav, sest detsembri lõpus-jaanuari alguses käib lühikese aja jooksul vene turiste Tallinnast läbi ligemale 40 000. Igal juhul hakkab selline kontsentratsioon rohkem silma, kui need kümned ja kümned tuhanded soomlased, kes stabiilselt, aasta läbi Eesti-vahet saalivad. Oleme soomlastega jõudnud juba sedavõrd ära harjuda, et kohati on neid isegi raske turistideks pidada.
Venelastega on asjad esialgu veel teisiti. Nemad tulevad siia, valides Eesti välja mitme erineva sihtkoha seast ja tehes reisiks erinevaid ettevalmistusi: hankida tuleb viisa, vahetada raha, broneerida öömaja, sest tõenäoliselt pole 12-16 tunni jooksul võimalik koju tagasi pöörduda või on see liialt väsitav.
Lõunasoomlase jaoks on lühireis Eestisse sedavõrd lihtne ja enesestmõistetav, et sellist reisi on isegi raske välisreisiks pidada: piirikontrolli pole, raha on sama ja õhtuks saab ühistranspordiga koju tagasi.
Kuigi vene turistide arv jätkab ka tänavu kasvu, leiab varem või hiljem aset stabiliseerumine. Küsimus on selles, millisel tasemel kiire kasv peatub ja kas see meid rahuldab.
Potentsiaali arvestades peaks Eestit külastavate Vene turistide arv ületama Soome turistide arvu. Selle saavutamiseks tuleb muuta Eesti külastamine sedavõrd lihtsaks, et ka venelastel oleks võimalik siia sõita suurema ettevalmistuseta, hetkeemotsiooni ajel – õhtul mõtlesin, hommikul sõidan.
Peterburi ja eriti Moskva puhul on ka edaspidi kriitilise tähtsusega hea ühistranspordiühendus Tallinnaga. Kuid silmas tuleb pidada, et Venemaal on ka suur autoturistide potentsiaal, eelkõige Pihkvast, Kingissepast ja mujalt piirialalt. Autoga reisimist soosib Venemaa odav kütus, sest näiteks enne Eestisse sisenemist täistangitud paagiga on Pihkva inimesel võimalik muretult Tartus ära käia.
Eelkõige on see šanss Lõuna- ja Ida-Eesti linnadele, kes esimesena Vene autoturisti vastu võtavad. Küsimus on selles, miks peaks Vene turist valima sihtkohaks näiteks Võru või Narva?
Et venelastel tekiks stiimul käia piirilähedastes Eesti linnades, tuleb nendele linnadele anda teatud eelis, sest Tallinnaga ei suuda Võru ja Narva võistelda. Praegusel juhul on need piiriäärsed linnad venelastele pigem läbisõiduhooviks, kus tehakse üksikud sisseostud.
Olukord muutuks, kui lasta Vene piiriala elanikud Eesti piirialale viisavabalt. Euroopa Liit võimaldab oma piiririikidel sõlmida naabriga kahepoolne lepe, mis võimaldab mõlema maa piiriala elanikel külastada naabri piiriala viisavabalt kuni 50 kilomeetri ulatuses.
Läinud suvel rakendus selline piiriületuskord Poola ja Venemaa Kaliningradi oblasti vahel. FT kirjutas Braniewo linna Lidli kaupluse juhatajale viidates, et poe käibest 70-80 protsenti teevad venelased. Samas artiklis küsitletud Vene daam rääkis, et käib iga paari nädala tagant Poolas toiduaineid, näiteks lihasaadusi ostmas, sest need on odavamad, kui Kaliningradis. Poolakad, teadagi, käivad Kaliningradis ostmas kütust, alkoholi ja tubakat.
Kui rakendada sarnane kord ka Eestis, saaksid venelased käia viisavabalt Narvas ja Võrus, rääkimata Värska sanatooriumist ja spaast, mis pihkvalaste seas populaarseks on saanud. Teiselpool piiri asuvad 200 000 elanikuga Pihkva, Petseri (11 000 elanikku), Kingissepp (50 000 elanikku), Slantsõ (33 000 elanikku), mille potentsiaal on kaugelt suurem, kui Eesti siseturismil, millele Eesti provintsilinnad üldjuhul panustavad.
Eesti valitsus on sellise piiriületusrežiimi kehtestamist eelmise kümnendi lõpus paaril korral kabinetis arutanud, kuid loobunud kõneluste alustamisest, viidates suutmatusele tagada kontroll, et venelasi õnnestub 50 kilomeetri sees hoida.
Arvan, et eelkõige on küsimus usalduses ja hoiakus. Kui me käsitleme venelasi eelkõige kui potentsiaalseid kurjategijaid, siis tuleks ilmselt kaaluda müüri ehitamist vastu idanaabrit. Kui aga võtta venelasi kui tavalisi inimesi, kes soovivad meiega äri ajada ja meil puhkamas käia, siis tuleks kinni haarata igast võimalusest, kuidas suhteid arendada.
Eelkõige tõuseks sellest tulu Eesti mahajäänud piirialadele, kust inimesed praegu lahkuvad. Võru ja Narva kaubanduskeskused saavutaksid märgatava lisakäibe, ette võetaks uusi kinnisvaraarendusi, uue hingamise saavutaks teenindus ja hotellimajandus. Võru ja Narva muutuksid maismaasadamateks. Mis saaks valitsusel selle vastu olla?
Ilmus Äripäevas 22.01.2013
