Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi ettepanek viia osad riigiametid Tallinnast maakonnakeskustesse, on kohaliku elu kihama pannud. Omavalitsusjuhid mõmisevad heakskiitvalt, maavanemad peavad plaani, millise ameti võiks kuhugi paigutada, kaupmehed ja kinnisvaramaaklerid loodavad, et kundesid tuleb juurde.
Seederi algatus on täiesti mõistlik, võib-olla isegi tagasihoidlik, sest kui Eesti riigiaparaat ette võtta, siis leiab sealt päris palju asutusi, mille paiknemine Tallinnas pole ilmtingimata vajalik. Ehk võiks isegi küsida, millised on need riigiasutused, mis ilmtingimata peavad Tallinnas asuma? Kui head põhjendust selleks pole, siis tuleks ringi vaadata, et millisesse Eesti kanti see kõige paremini passiks ümber asutada.
Ilmselt on juba praegu kellegi kujutelmades nägemus ajast, kui Eesti riigimasin üle maa enam-vähem ühtlaselt laiali on jaotatud – kultuuriministeerium Haapsallu, siseministeerium Narva, kaitseministeerium Võrru… Selles kujutelmas ühendavad Eesti maakonnakeskusi suurepärased maanteed ja ühistransport, areneb hotellimajandus ja turism, et pidevalt Eesti sees reisivatel ametnikel oleks mugav liikuda, vajadusel ööbida ja vaba aega veeta. Eestis polekski klassikalises mõistes pealinna, vaid pealinn oleks üle riigi laiali.
Stopp! Aitab kujutelmadest, millel ülima tõenäosusega pole määratud täituda, sest poliitikud võivad Eestis välja mõelda igasuguseid põnevaid plaane, kuid hoopis teine teema on nende realiseerimine.
Struktuurid on vastu
Kui mõelda, et IRL pole alates 1999. aastast, mil tema eelkäija Isamaaliit hakkas aktiivselt taotlema omavalitsuste jõulist liitmist, saanud sellega hakkama, pole esialgu ka põhjust arvata, et mingisugune suurem riigiasutuste laialitassimine võiks nähtavas tulevikus ees seista.
Seederi kolimisplaani on üsna lihtne rünnata ainuüksi selle pärast, sest tegemist on rahaliselt üsna mahuka ettevõtmisega. Aga see ei ole peamine mure. Kõvem pähkel on riigiaparaat ise, mis juba oma loomuselt on pigem alalhoidlik ja vastu igasugustele muutustele. Ei maksa alahinnata kogenud bürokraatide oskust neile kahjulikke või ebamugavust tekitavaid protsesse torpedeerida.
Alles läinud suvel puhkes suur poleemika selle üle, kui ilmnes siseministeeriumi plaan viia sisekaitseakadeemia Tallinnast Ida-Virumaale. Vastuseis sellele tuli eelkõige kooli personali ja „üleskeeratud“ tudengite kui ka vilistlaste poolt. Fakti pähe esitleti ennustusi, et Ida-Virusse pole võimalik saada häid õppejõude ja ka noorte hulgas langeb soov end riigiametnikuks koolitada. Võib vaid ette kujutada, millised argumendid lähevad käiku, kui sünniks mingisugune plaan hakata Tallinnast suuremaid riigiasutusi lahti kangutama.
Esialgu pole aga olemas mitte mingisugust plaani, on vaid ühe ministri ettepanek, millele tema kodupartei on toetust avaldanud. Teised parteid, kaasa arvatud partner valitsusliidust, hoiavad selles küsimuses end madalal.
Hea valimisteema
Ma pööraks tähelepanu hoopis sellele, millal „Seederi plaan“ avalikustati. Pole juhus, et see juhtus aasta alguses, mil toimuvad kohalikud valimised. Nüüd on IRLil lõputuna näiv teema, millega tõmmata endale positiivset tähelepanu. „Võitlus“ selle eest, et maakonnakeskustesse toodaks juurde hästimakstud riigiametnikke, on igale IRLi linnapeakandidaadile suurepärane valimisteema ja küllap hakkavad nad aasta edenedes sel teemal üha nõudlikumas toonis ka sõna võtma.
Sellepärast pole teised erakonnad kiirustanud ka sõna võtma, sest kui hakata provintsivalijatele meeldivat plaani maha tegema, seatakse halba olukorda oma kandidaadid maakondades, samas konkurendi plaani takka kiita on samuti harjumatu. Niisiis püsitakse nii kaua vakka, kui võimalik, lootuses, et teema raugeb.
Ennustan, et see raugebki. Kohalikud IRLi kandidaadid suruvad seda küll tagant ja ilmselt lubab ka mõni konkurent teha „kõik endast olenev“, et riigi töökohti kodulinna meelitada, kuid hiljemalt oktoobri teiseks pooleks on teema oma aktuaalsuse kaotanud.
Mõistagi hakkab IRL riigiaparaadi ümbertõstmist neile sobivail hetkedel tõstatama, näiteks 2015. aasta Riigikogu valimiste eel, kuid ma ei usu, et nad võtaksid mingeid riske ja hakkaks järgmise valitsuse kokkupanekul jäärapäiselt selle plaani ellurakendamist nõudma.
Kahtlustan, et riigiametite laialipillutamisest saab IRLile sarnane meeldiv jututeema, nagu on neil omavalitsusreform, millest on ikka ja jälle hea rääkida, kuid mille realiseerimiseks olulisi pingutusi ei tehta.
Sellest on muidugi kahju, sest kui valdade liitmine ei muuda kohalikus elukorralduses oluliselt paremaks suurt midagi, siis riigiaparaadi ümbertõstmine teeks seda küll.
