Ma ei mäleta enam, mida serblane meile õhtueineks serveeris, kuid järsku hakkas söögitoa laes olev elektripirn vilkuma ja kustus siis. Peremees naeratas, suundus kuhugi ja eemalt kostma hakkava mürina saatel tuli valgus tagasi – seda müra tegi elektrigeneraator.
See 2003. aasta kevadel Kosovo mägedes kogetu tuleb ikka meelde, kui järjekordne torm üle Eestimaa tuiskab ja tuhanded inimesed elektrita jätab. Kui mägedes elav serblane pani elektrikatkestuse puhuks tööle generaatori, siis Eestis, paraku, võetakse välja üksnes mobiiltelefon, et energiafirmale rikketeade saata ja seejärel vaguralt ootama jääda.
Teinekord tuleb reageeringut üsna kaua oodata. Koguni päevi, kui sarnase sisuga sõnumisaatjaid palju juhtub olema. Paremal juhul saate veeta pikki videvikutunde ja küünla valgel isekeskis juttu ajada, halvemal juhul kaotate pea, mõeldes, kuidas panna näiteks laudas tööle lüpsimasin, kui elektrit pole.
Nõnda näib, et maailma eliidi sekka ust paotavad eestlased on elektrikatkestuse korral koguni viletsamas seisus, kui üks Kosovo mägilane, keda küll ei teeninda viisakas energiafirma ja kellel pole mobiiligi, kuid kellel on generaator.
Et elektrigeneraatoreid ja üldse igasugust varustust on tormikahjudele operatiivseks reageerimiseks Eestis vähe, sai selgeks juba 2005. aasta jaanuaris. Siis tõttas vajalikul hetkel oma tehnikaga appi kaitsevägi. Seitse aastat hiljem pole olukord olulisel määral muutunud ja torm tabab elektriliine ja tarbijaid ikka sama ootamatult kui varemgi.
Kes lüpsab kui robot seisab?
Ilma muutmine ei ole inimese võimuses, sest kui torm tuleb, siis seina talle ette ei ehita. Küll on inimesele jõukohane seada oma elu nõnda, et looduse kapriisid teda võimalikult vähe mõjutaksid. Probleem ei ole mitte selles, et tuul on liiga kõva, vaid selles, et traadid ei pea vastu, kui sellele puud kukuvad ja meie elu on nendest traatidest oi kui kõvasti sõltuv.
Maal on elekter iseenesest ju üsnagi uus asi. Paarkümmend aastat tagasi oleks pikaajaline elektrikatkestus piimafarmis põhjustanud küll hulga ebamugavust, kuid lüpsmata jäämise pärast ei oleks udarapõletik lehmi tõenäoliselt tabanud. Kui lüpsimasinat ei saanud käivitada, siis tehti seda tööd käsitsi, mis oli aeganõudvam ja füüsiliselt raskem, kuid lubatud.
Moodsal ajal ei ole see võimalik, sest müügiks minev toorpiim ei või ju välisõhuga kokku puutuda. Pealegi on karjad suured, lüpsjad ammuilma ära koondatud ja robotid asemele ostetud. Kes neid lehmi enam käsitsi lüpsakski?
Nõnda oleme otsekui progressi pantvangis. Või hoopis elektrivõrgu pantvangis, kelle suvast sõltub see, kas kari saab lüpstud, sead söödetud ja sõnnik koristatud. Moodsas laudas ju inimene muud ei teegi kui vaid jälgib, et kogu süsteem töötaks.
Rikkekindlama tuleviku poole
Seal kuskil traatide teises otsas on aga inimesed, kes kogu seda kupatust juhivad. Mida nad lahenduseks välja pakuvad? Jaotusvõrk on lubanud, et kümne aasta pärast peaks elektrivõrk olema praegusega võrreldes rikkekindlam. Aga mida see „rikkekindlam“ õigupoolest tähendab? Kes jõuab kümme aastat oodata? Ja kes kümne aasta pärast seda enam mäletab, mis 2011. aasta viimaste päevade tormistes rindeteadetes sai lubatud.
Vahest tähendab see lihtsalt seda, et 2021. aasta lõpuks on jaotusvõrku sedavõrd palju koomale tõmmatud, et puht statistiliselt on rikkeid vähem kui kümne aasta eest? Paljuke neid inimesi sinna küladesse siis enam elama on jäänudki ja kui pole inimesi, siis pole ka elektrikatkestusi.
Ilmselt oleks ka hiljutiste tormide ajal elektrikatkestusi olnud vähem, kui maru oleks sattunud töönädala keskele, mil inimesed püsivad linnas oma asjatoimetuste juures. Pühade nädalat sõideti aga veetma maakodusse ja nõnda saadi ka liinirikkest operatiivselt teada.
Kuidas tõsta jaotusvõrgu rikkekindlust, teavad energeetikud suurepäraselt ja nende jutt jõuab viimaks välja mingisuguse rahanumbrini, mis energeetikale kohaselt on üüratult suur. See tekitab inimestes aukartust ja võimaldab ühtlasi kõike välja vabandada.
Raha on muidugi alati vähe, kuid ka selle vähesega on võimalik teinekord suuri asju lahendada. Tegelikult pole see liinivõrk nii halb midagi, kui kriitilistel päevadel välja paistab. Suurema osa aastast ta ju ikkagi töötab ning vaevalt õnnestub seda isegi kahekümne aasta möödudes nii rikkekindlaks muuta, et kui 20 meetrit sekundis puhuv tuul sellele mõne puu juhtub kukutama, siis traadid terveks jääks.
Toetus generaatori ostuks
Pigem tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas tagada hajaasustuses elavate inimeste hädapärane varustamine energiaga, kui jaotusvõrku tabab sarnane riketelaine nagu äsja. Kuidas teha nii, et elu ei jääks vähegi asjalikus talus seisma põhjusel, et rikkebrigaade lihtsalt ei jätku.
Midagi keerulist ju pole, sest küsimus on kõigest rahas. Piisava hulga raha olemasolul on võimalik liinivõrku parandada, kuid kiirkorras suuremahuliste investeeringute tegemine pole mõistlik ega efektiivne tegevus.
Teiseks tekib küsimus, kas mõne väikese, keskusest kaugel asuva väiketalu varustamine super-luks ühendusega on majanduslikult otstarbekas.
Sestap tuleks mõelda alternatiivsetele lahendustele. Üks omaaegne regionaalminister, olles tutvunud ühe piiri ääres elava pere probleemiga, mis seisnes selles, et Eesti jaotusvõrk nende taluni ei ulatunud, pakkus välja, et pere võiks kolida sinna kus elektrivõrk on juba olemas. See oleks odavam, kui liinivõrgu kalliks minev pikendamine inimesteni.
Usutavasti on see mõtteviis tänaseks mõnevõrra muutunud ja riigil on võimalik oma abikäsi inimestele ulatada, mitte soovitada neil ära kolida. Nii võiks riik hajaasustuses elavatele peredele ette näha toetusmeetme autonoomse energiatootja ostmiseks. Kas selleks on diiselgeneraator või pakub tehnikamaailm sobivamaid lahendusi, otsustagu juba asjatundjad igal konkreetsel juhul eraldi.
See ei tähenda, et valimatult igasse tallu tuleks riigi kulul diiselgeneraator osta. Esmajoones võiks abi osutada näiteks farmeritele, sest kui neil jääb laut vooluta, on kannatajaks süütud loomad. Seevastu maakodudes, kus linnas töötavad inimesed käivad vaid ööbimas, saadakse päev või paar kindlasti ka küünlavalgel hakkama.
Praktika on riigil taolise investeeringuabi osutamiseks olemas ja jalgratast leiutama ei pea. Peab olema ainult hea tahe. Riik on eraldi regionaalprogrammi vahendusel toetanud hajaasustuses joogiveekaevude ja kanalisatsiooni rajamist põhimõttel, et lisaks riigi rahale osalevad projektis oma kolmandikuga kohalik vallavalitsus ja toetust saav pere. Miks mitte ei võiks sama skeemi järgides eraldada toetusi hajaasustuses elavate perede energiavarustuse parandamiseks?
Pealegi on regionaalministri haldusalas eraldi siseriiklik programm, mille vahendusel toetatakse hajaasustuses olevate majapidamiste liitumist elektrivõrguga. Ilmselt ei oleks väga raske selle programmi eesmärk pisut ümber sõnastada ja pisut ka mahtu tõsta. Seda seniks, kuni jaotusvõrk oma rikkekindlama võrguga valmis saab.
Maal võiks rohkem energiat toota
Seejuures ei peaks too programm tingimata keskenduma n-ö aukude lappimisele Eesti energiakaardil. Üks asi on varustuskindluse tagamine, kuid siit võiks edasi mõelda ja teha tasuvusuuringuid, kas ja kuidas oleks võimalik senisest enam maal kasutusele võtta energia väiketootmisvahendeid, mis osaliselt või täiel määral asendaks peatset börsikaupa.
Energiat toodetakse maal ju üsna palju, kuid valdavalt on tegemist kohalikust toormest saadava soojusenergiaga. Elektrienergia väiketootmine on aga suhteliselt uus ja vähelevinud asi.
Elektrienergia väiketootmise suurimaks probleemiks on investeeringu suhteliselt kõrge maksumus, mis muudab selle tasuvusaja kriitiliselt pikaks ehk seade amortiseerub enne kui ta kasu hakkab tooma. Ka siin võiks riik kaaluda võimalust maaettevõtjaid ja –peresid eraldi toetada. Kuigi pealtnäha paistab, et sellega kahjustaks riik endale kuuluva Eesti Energia ärihuve, pole see päriselt nii. Usun, et mõnda Eestimaa nurka elektri transportimine läheb kokkuvõttes kulukamaks kui tulu, mis sealt laekub.
Kindlasti ei maksa energia isetootmist võtta kui riskivaba ettevõtmist ja näha selles mingisugust imevahendit. Mõnes kohas on ka edaspidi kõige otstarbekam jätkata vanaviisi elektrit täies mahus sisse ostes ja sõltudes jaotusvõrgust.
Teisalt peaks elektri täielik muutumine börsikaubaks innustama inimesi järele mõtlema ja kalkuleerima, kuidas neil tulevikus kõige kasulikum on jätkata – kas loota rikkebrigaadide usinusele ja suurenevale konkurentsile elektriturul või haarata n-ö traadid enda pihku.
