Uue aastaga lahti läinud rahvaloendusest oodatakse peaasjalikult vastust küsimusele, kui palju Eesti inimesi on 2000ndatel aastatel kodumaalt välja rännanud, mistap võib ettevõtmist tinglikut nimetada ka väljarände loenduseks.
Ootused on rahvaloenduse tulemuste osas erinevad. Pessimistid ennustavad, et loendus annab kinnituse viimase kümnendi jooksul aset leidnud hiiglaslikule väljarändele, mille kohta usaldusväärne statistika seni puudub. Optimistid seevastu usuvad, et pole see asi nii hull ühti ja lahkujaid on kardetust vähem.
Esialgu näib, et kõik trumbid on pessimistide käes. Leedu rahvaloenduse tulemusel selgus, et võrreldes 2001. aastaga oli Leedu rahvaarv 2011. aastaks 430 000 inimese võrra vähenenud. Leedu rahvastik kahanes kümne aastaga 12 protsenti.
Kui kanda see üle Eestisse, siis meie rahvaarv võiks olla kahanenud umbes 156 000 inimese võrra ning olema suurusjärgus 1,1 miljonit inimest. See tähendab, et eesti keelt kõnelevate püsielanike arv jääb juba kaugelt alla miljoni inimese piiri.
Psühholoogiliselt oleks seda kahtlemata ääretult raske taluda ning meil tuleks tõsiselt üksteisele otsa vaadata ja küsida, kas viie-kuue põlve järel oskavad meie järeltulijad Tõde ja Õigust originaalkeeles lugeda või õpetatakse seda fakultatiivselt nagu võro kiilt Võrumaa koolides?
Eestlastel on vedanud
Esialgu ei maksa aga nii pessimistlik olla, sest rahvast ju alles loendatakse. Pigem võiks Eesti rahvaloendusest oodata positiivsemaid tulemusi, kui need Leedus olid. Miks?
Tõenäoliselt ei ole eestlaste välismaale kippumise soov olnud oluliselt väiksem, kui leedulastel ja lätlastel. Vahest on see olnud isegi suurem, sest meelitavalt jõukas Soome lõunarannik on ju lähedal, seda erinevalt Lätist ja Leedust, kus välismaale tööd ja õnne otsima siirdujad on pidanud minema kodumaast palju kaugemale ja tegema seetõttu hoopis põhimõttelisemaid otsuseid oma tuleviku kohta.
Balti riikide suurt rändepotentsiaali tõsteti esile ka mullu avaldatud inimarengu aruandes, kus seisab, et eelmisel kümnendil olid Eesti, Läti ja Leedu Euroopa Liidu kõrgeima rändevalmidusega rahvad. Põhjuseks kõigile teada asjaolu, et oleme ELi ühed vaesemad.
Tänu Soome lähedusele on seal töötavatel eestlastel säilinud side kodumaaga. Ja kuigi viimastel aastatel on üha rohkem kuulda, kuidas see või teine tuttav on otsustanud pendeldamise üle lahe lõpetada ja end koos perega Soomes paikseks muutnud, on siiski palju neid, kes käimasoleva rahvaloenduse järgi ei kvalifitseeru välismaale lahkunuks. Nad küll töötavad seal ja veedavad ehk suurema osa aastast võõrsil, kuid side kodumaaga pole katkenud.
See annab lootust uskuda, et vähemalt osad Soome lahkunud pöörduvad aastate pärast Eestisse tagasi. Ka tehniliselt on seda kergem korraldada, kui tagasikolimist näiteks Briti saartelt.
Lätist ja Leedust ei ole aga valdavalt mindud mitte turvalisse naaberriiki, vaid hoopis kaugemale, kust ei käida regulaarselt kodus. Sestap võib ka sealne väljarändestatistika olla Eesti omast mõnevõrra negatiivsem.
Kas e-loendust saab usaldada?
Kokkuvõtvalt teeksin panuse optimistidele, kes ennustavad, et meie väljaränne pole ühti nii suur, nagu pessimistlikes kõnedes on viimastel aastatel kõlanud.
Iseküsimus on see, kui usaldusväärseks rahvaloenduse tulemusi üldse pidama hakatakse. Küllap ujub välja hulk urgitsejaid, kes ühel või teisel moel tulemuste vettpidavuse kahtluse alla seavad, kuigi ametlikult on kõik korrasolevaks tunnistatud.
Vähemalt e-loenduse esimestel päevadel on selleks antud ka küllaldaselt põhjust. Kui end loendama asunud inimesed ei saa aru, mida tähendab mõiste „leibkond“, kui selgub, et keegi on loenduskeskkonnas näinud võõra inimese isikuandmeid, kui süsteemi jooksvalt parandatakse ja kui statistikaameti peadirektor annab mõista, et ei osanud vastajatel tekkinud küsimusi ja probleeme ette näha, siis ei saa lõpuni kindel olla, et e-loendusel antud vastused on kõik adekvaatsed, et midagi ei leki ja kõik sisestatud andmed leiavad kajastamist.
Vahest oleks mõistlik soovitada inimestel, kes kõigest päris hästi aru ei saa, oodata ära rahvaloendaja füüsilisel kujul, kes kindlasti oskab paremini asju selgitada, kui tumm arvutiekraan.
Võimalik, et tegemist on kohatise ülereageerimisega. Ometi mäletame, millised kahtlused saatsid muidu tõrgeteta kulgenud e-valimisi. Seetõttu ei saa välistada, et rahvaloenduse tulemuste usaldusväärsus seatakse sarnaselt e-valimistele mõne poliitilise jõu poolt kahtluse alla. Eriti juhul, kui tulemus ei vasta loodetud või kardetud ootustele.
Kiusatus kasutada rahvaloenduse tulemusi poliitilises võitluses on kindlasti suur. Opositsioon ootab võimalust rünnata valitsust, kelle ajal on rahvas hakanud välismaale kolima ja küllap leiab valitsus mooduse teatamaks, et tegelikult pole väljarändega asjad sugugi nii hullusti, kui vasakpoolsed sotsiaalteadlased väidavad. Statistika, teadagi, pakub oma kuivade numbritega vägagi värvikaid tõlgendusvõimalusi.
