Eesti Energia (EE) investeeringud Jordaaniasse ja USAsse on aastaid olnud osa poliitikutele liivateraks silmas ning võimaldanud rääkida Riigikogu kõnepuldist põnevaid jutte sellest, kuidas tädi Maali makstav võrgutasu välismaa kõrbesse maetakse.
Alles äsja tiražeeris Riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas kahtlust, et energiafirma kasutab talle kuuluvast jaotusvõrgust laekuvat rahavoogu välismaale tehtavate investeeringute tagamiseks ja „kõrgeid riske“ pakkuva õlitööstuse arendamiseks, selle asemel et teha kodumaine elektrivõrk töökindlamaks.
Niisamuti on vabariigi president Toomas Hendrik Ilves vastandanud EE välisinvesteeringud ja võnkuva kvaliteediga jaotusvõrgu, märkides 2011. aasta augustitormi järel, et EE „investeerib Lähis-Itta ja Ameerika kõrbesse, aga kellavärgi täpsusega prognoositavad tormid augustis ja jaanuaris viivad kümnetelt tuhandetelt elektri, sest õhulinide asemel maa-alustesse kaablitesse investeerimine olevat üle jõu käivalt kallis“.
Miks siis saab EE järjekindlalt poliitikute käest verbaalselt peksa, kuigi tegemist on kasumit tootva ja riigile dividende maksva ettevõtteaga? Miks on saanud tavaks vangutada EE juhtkonna (investeerimis)otsuste peale igaks juhuks pead, kuigi faktide põhjal ei ole selleks tihtipeale otsest põhjust?
Faktidest. EE kinnitatud investeeringute kava kohaselt ulatub ettevõtte kapitalipaigutus nn ülemereprojektidesse umbes 60 miljoni euroni. Seda on isegi vähem kui ettevõtte eelmisel aastal puhaskasumina teenis (77 miljonit eurot) ja moodustab EE kõigist kinnitatud investeeringutest (1,7 miljardit) 3,5 protsenti. Seevastu käimasoleva kolmeaastase investeerimisperioodi jooksul paigutatakse näiteks elektrivõrku 300 miljonit eurot, mis moodustab kõigist investeeringutest kolmandiku.
Niisiis pole välisprojektidesse tehtavate kulutuste suhe EE rahavoosse ülemäära suur – pereeelarves on see võrreldav lastele antava kinopiletirahaga. Kahtlemata on välismaale investeerimisel riskid olemas ja ilmselt on need nii mõnegi teise äriga võrreldes kõrgemad, kuid väita, nagu oleks kodumaise jaotusvõrgu töökindlus mingil moel sõltuvuses USAsse ja Jordaaniasse tehtud investeeringutega, on ilmselge liialdus.
Ka juhul, kui USAs kujuneb õlitootmise käivitamine plaanitust kallimaks, jäävad sinna tehtavad investeeringud võrreldes ettevõtte kodumaale tehtavate kapitalimahutustega suhteliselt marginaalseks. Tõsi, üldnumbrid võivad väikeste arvudega opereerima harjunud Eesti inimesele paista hirmuäratavalt suured, aga energiaäri paraku on kapitalinõudlik mahuäri, mille sisenemislävi on kõrge.
Häda omanikuga. EE probleem oma investeeringute põhjendamisel on riigifirmale omane. Otsustajateks on poliitikud, kes tahavad igal juhul olla võitjad, ükskõik, kuidas ettevõttel parajasti läheb. Kui investeering õnnestub, tahavad nad olla selle initsiaatorid ja kui äri saadab ebaõnn, olla esimesed süüdistajad.
Seda nägime Estonian Air’i puhul, mida valitsus õhutas esmalt agressiivselt laienema, et siis poole lennu peal hädamaandumine teha. Seda oleme näinud ka Eesti Postis, kui ühelt poolt nõudis riik kasumisse jõudmist, kuid selle saavutamiseks vajaliku kontorivõrgu optimeerimisele järgnes ülepingutatud poliitiline kriitika.
Niisamuti ei suuda poliitikud jõuda otsusele, millise „iseloomuga“ peaks olema riigi energiafirma. Kas see peaks orienteeruma kitsalt kodusele elektriturule või olema firma, mis otsib lahtiste silmadega maailmas kasvuvõimalusi.
Aga selgus nendes asjades on üsna oluline ja sellest sõltuvalt komplekteeritakse ka firma juhatus. Tero Taskilat ei palgatud Estonian Air’i mitte viit lennuliini majandama, vaid et ta teeks Tallinnast lennuliikluse regionaalse sõlmpunkti. Niisamuti oli Gunnar Okile järeltulija valimisel teada, et Sandor Liive ei taha olla lihtsalt „elektrijaama direktor“.
Kui kiire laienemine muutis meie lennufirma kokkuvõttes jätkusuutmatuks, siis EE on oma tegevushaarde avardamisel olnud tunduvalt konservatiivsem ja püsinud seetõttu ka jätkuvalt kasumis. Need paar ülemereinvesteeringut pole sellises suurusjärgus, mis võimaliku hapuksmineku korral EE bilansi uppi jõuaks lüüa. Seda ei saa aga sugugi öelda mõne koduse investeeringu kohta, mis nendesamade poliitikute survel on tegemisel.
Õnnestumise korral murrab EE end kütuste turule ja tänu tooteportfelli laienemisele väheneb tema tulude sõltuvus elektri hinnast ja üsna ennustamatust ELi keskkonnapoliitikast. See ei ole halb perspektiiv ja kui ettevõtte juhatus on veendunud, et suudab eesmärgi saavutada nii, et firma ei lange seetõttu kahjumisse, tuleks neid usaldada ja anda aega end tõestada.
Ilmus Äripäevas aprillis 2013
