Gaasitoru teine tulemine

Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.

Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.

Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.

Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.

Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?

Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?

Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.

On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.

Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!

Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.

Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+