„Eesti on vaba!” Selle teatega lükkasin vanemate magamistoa ukse lahti, et edastada oluline, telekast pärit teadaanne. Ema kissitas köögist paistva valguse tõttu silmi ja ütles: „Ja-jah, mine nüüd magama”. Muidugi, neil tuli hommikul vara tööle minna, minul oli koolivaheaeg.
Mida tol kaugel teisipäeva õhtul kell 23.02 Eestile (taas)saabunud vabadus täpselt tähendas, ma ei teadnud. Keegi seda ka ei küsinud, sest mida olnukski ühel teismelisel kraadel maa ja rahva vabaduse kohta öelda? Pealegi: öeldud oli viimase kolme aasta jooksul juba niigi palju.
Kas keegi üldse tollal teadis, mis asi on see vabadus, mida miitingutel nõuti? Küllap ikka teati, sest vabadus pidi ära lahendama paljud või isegi kõik tollased mured. Vabadus pidi tegema kolhoosnikust taluniku, tooma importkauba letile, lõpetama Eesti poiste võtmise Vene väkke, võimaldama piiranguta välismaale minna ja jääda…
Veerand sajandit tagasi tähendas vabadus, et õpilased otsustasid vene keele õppimisest keelduda, sest vabas riigis seda enam vaja ei lähe. Vabadus tähendas, et punast kaelarätti ei pidanud kandma ja paraadid lõppesid ära.
„Kui neilt või nendetaolistelt äkki oleks küsitud, mis on vabadus, siis oleksid ühed vastanud: vabadus on, kui tohib keelatud kirjandust lugeda; teised: vabadus on, kui tohib jumalasse mitte uskuda ja teda teotada; kolmandad: kui tohib salajasi koosolekuid avalikult ja ilma politseita pidada; neljandad: kui võib kirjutada ja kõnelda, mis süda kutsub; viiendad: kui saab palka juurde ja võib juhatajale, meistrile või õpetajale vastu hakata; kuuendad: kui võib vabriku üle võtta ja kommuuna sisse seada, nagu seda olevat suure eduga juba tehtud Inglismaal, Ameerikas või Jaapanis; seitsmendad: kui saad oma maalapikese või olevale lapikesele pisutki lisa ning seda võimalikult odava hinna eest, isegi üsna muidu.”**
Nagu 1905, oli ka 1991. aastal vabadusetahe inimeste rahuldamata ihade summa. Usu puudus, et võim suudaks pikalt täitmata ja üha kasvanud soove rahuldada, käivitas revolutsiooni nii sajandi alguses kui ka selle lõpus.
Noortel on revolutsioonist sündivate vapustustega alati lihtsam toime tulla, sest neil puuduvad kogemused ja seega ka hirm tagajärgede ees. Keskealiste jaoks oli koos vabaduse saabumusega toimunud elurütmi hävimine šokk, millega paljud ei tulnud mentaalselt toime. Vabadus oli küll täitnud ühed soovid (jaganud kolhoosid taludeks), kuid ühtlasi tekitanud juurde uued hädad (Venemaale ei saanud enam kartulit müüa). „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?!” hüüti mitmel puhul.
Ka vabrikutööline Käba arutles: „Nad ütlevad: vabadus. Noh, hea küll, vabadus. Aga mis teeb vaene inimene vabadusega? Täidab ta mu enese, mu naise või mu laste kõhtu? Ei täida ju. Nüüd on: mine olen küll vaba, vedelen mööda neid kõnesid ja koosolekuid, aga naine? See on ju hullemini ikkes kui enne vabadust.”***
Vabadus ei vabasta kedagi kohustustest – seda suudab teha üksnes surm. Vabadus ei anna meile voli teha seda, mida filosoofid on vabaduse kohta kirja pannud, sest inimesed ei kannataks sellist vabadust lihtsalt välja.
Mis siis sellest priiusest üldse järele jääb? Eks ikka vabadus iseenda turjale nii palju kohustusi laduda, kui palju selg kannatab kanda.
*Gustav Suits „Elu tuli” (1905)
** A.H Tammsaare “Tõde ja Õigus” III
*** Sealsamas
