Kui poliitikud hakkavad millegi üle jälle tulisemalt vaidlema, sigineb õige ruttu arutellu väide, et ühiskond pole selleks veel valmis või siis ümberpööratult: rahvas tahab seda.
Mäletate ju küll kooseluseaduse vastuvõtmist saatnud kära, kus üheks vaidluseks selles suures vaidluses kujunes just küsimus, kas ühiskond on küllalt valmis lubama samasoolised paarid notariaalse altari ette või tuleb veel oodata. Kaljukindlaid arvajaid jätkus mõlemasse leeri.
Üsna hiljuti kukkus mu kirjakasti ühe erakonna teade, kus oli kirjas, et ühiskond on elatisraha fondi jaoks valmis. Paraku ei selgunud teadet uurides, kuidas ühiskonna valmisolekut oli mõõdetud. Kas ühiskond on selle fondi tulekuks tervenisti valmis või leidub ka neid, kes siiski veel valmis pole, ja kuidas neid siis järele kavatsetakse aidata?
Poliitikud, kes väidavad end teadvat ühiskonna valmisoleku taset ühes või teises küsimuses, tekitavad pisut hirmu. Kuidas nad seda valmisolekut mõõdavad? Äkki siiski kiiritavad inimesi? Vahest peaks kaabu seest igaks juhuks ikkagi fooliumiga polsterdama – räägitakse, et see pidavat kaitsma.
Lähemate kuude jooksul läheb kujuteldavat fooliummütsi aga tingimata vaja, sest kolmapäeval presidendi välja kuulutatud riigikogu valimised kutsuvad esile ridamisi uusi „kiiritamisi”.
Õige varsti hakkavad poliitikud kindla ilmega rääkima sellest, mida rahvas tahab, milleks on ühiskond valmis, mis on Eesti ühiskonnale vastuvõetamatu ja millega ühiskond silmitsi seisab.
Need on valdavalt tühjad sõnad, sest üheselt arusaadavat „rahva arvamust” pole tegelikult olemas. Harvadel, äärmuslikel juhtudel tekib ühiskonnas laialdane (kuid mitte täielik) soov millegi järele või millegi vastu – näiteks omariikluse poolt ja okupatsiooni vastu.
Ent tavaoludes ei saa kindlasti rääkida mingisugusest rahva tahtest või ühiskonna valmisolekust seda või teist heaks kiita või maha laita, olgu teemaks siis astmeline tulumaks või muu säärane.
Seega kui kuulete teles või raadiosaates poliitikuid rahva nimel rääkimas, kaitske end skeptilise meelega, kui head fooliumi käepärast ei juhtu olema.
28.november 2014 Linnaleht
