Tõnis Lukase katse lahterdada väliseestlased paremateks ja mitte nii väga patriootlikeks lodevuspagulasteks on sama kasutu tegevus kui süüdistada võrokesi Tallinna kolimises.
Et Eestist minnakse pealinna, pole uus nähtus. Kui pealinn asus Peterburis, tõmbas see Eestist helgemaid päid, lihtsaid töömehi, nagu ka õnneotsijaid ja tuuletallajaid, kes haistsid suures linnas suuremaid võimalusi.
Peterburgi minnakse nüüdki, kuigi üldjuhul on lahkujate reisisihiks põhja-, lääne- ja lõunakaar. Eestlase maailm on muutunud oluliselt avaramaks ja pealinnu, kuhu eestlane võib vabalt minna, kus olla ja kuhu jäädagi, on tublisti rohkem kui sajand või poolteist tagasi.
See on juba kord väikeste kohtade saatus, et suuremad tõmbekeskused sealt inimesi järjepidevalt ära meelitavad. Kuidas suurlinnad muidu püsti püsikski?
Kuigi kõik need minemised, olemised ja tulemised toimuvad moodsas maailmas järjest lihtsamalt, on mõni asi jäänud muutumatuks. Sealhulgas kodu- ja väliseestlaste vastastikused kõõrdpilgud, mille poliitikute poolt aeg-ajalt suuremaks puhutakse, kui asi seda tegelikult väärt on.
Kodumaalt lahkumiseks on inimestel erinevad põhjused: töö, armastus, võlad, kliima, soov „ujuda suuremas tiigis“ jne. Eesti kodaniku õigusega vabalt liikuda käib kaasas ka õigus mitte naasta.
Tihtipeale püütakse luua nii enda kui teiste jaoks illusiooni, et välismaale minnakse tööle/elama ajutiselt ning niipea, kui on end võõras keskkonnas tõestatud, kui kodused olud on paranenud või kapital millegi alustamiseks koos, naastakse kodumaale.
Avalikes aruteludes räägitakse palju sellest, et võõrsil õppimine, praktiseerimine ja kogemuste omandamine on tegelikult õige ja vajalik. Peaasi, et pärast kõigi oskuste omandamist tuldaks tagasi Eestisse, kus neid rahva hüvanguks rakendada.
Tagasi tulevad aga hooajatöölised. Need, kes on jõudnud end mugavamalt sisse seada, viinud Eestist järele pere või seal selle loonud, neil on tagasitulekuks järjest vähem põhjust.
Olen Eestis teise põlve immigrant. Minu isa saabus üsna tühjade taskutega siia 1960ndate alguses Lätist. Ma võin end küll rahvaloendusel lätlasena kirja panna, kuid oskamata läti keeles ühtegi lauset moodustada, on tegemist lihtsalt emotsionaalse valikuga, millel pole reaalse eluga mitte mingisugust pistmist. Reaalses elus olen ma eestlane, mis sellest, et Eestis võõrapärase perenimega.
Sestap võib tulevikus kohata Soomes, Hispaanias ja mujal Euroopas küll tuttavalt eestipäraseid perenimesid, mis aga ei tähenda, et need inimesed räägiks eesti keelt või sooviks Eestis elada. Need on Eesti emigrantide järeltulijad, kelle kodumaa ei ole Eesti.
Teise põlve immigrandina pole mul kordagi tulnud pähe mõtet minna elama Lätti, kus küll on mu sugulased. Täpselt nii mõtlevad ka tuhanded Eestis elavad venekeelsed inimesed ja miks peaksid teisiti mõtlema Kevin Tamm Barcelonas või Piret Sepp Londonis?
Eesti ühiskond ei peaks raiskama aega lahkujate süüdistamisele, sest me oleme vabad ise oma saatuse, sealhulgas elukoha, üle otsustama. Pealegi pole süüdistamisest vähimatki kasu.
Igal teol, sõltumata põhjusest, on oma tagajärg. Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja lahkujatest tühjaks jäänud kohad võetakse üle ka Eestis. Küsimus on vaid selles, kes seda teeb ja kui ruttu? Ning kui suur on meie võimekus seda protsessi juhtida?
Leian, et arutelu ei peaks käima mitte selle üle, kas emigreerunud eestlased on reeturid või mitte, vaid kuidas uutest sisserännanutest ühe inimpõlve jooksul eestlased saaksid.
