Hea ütlemise poolest tuntud ettevõtja Jüri Mõis poetas juunis Postimehele antud intervjuus, et Euroopal tuleb Kreeka riik ülal pidada niisamuti, nagu Eesti riik maksab kinni Võru omavalitsuse olemasolu.
Teise põlve võrukana tundsin end sellisest võrdlusest mõnevõrra puudutatuna. Enda arust oleme siin elanud küllalt kasinat elu, omavalitsuse võlad on nibin-nabin seaduse piires ja saneerimist ei läinud kriisiaastail vaja. Kuidas küll minu kodulinn järsku sellisesse võrdlusse sattus?
Jüri Mõisa võrdlus on tegelikult päris õige. Seda mitte ainult põhjusel, et nii Kreeka kui ka Võru asuvad teatud punktist vaadates ühte moodi kagus, vaid et mõlemad vajavad normaalseks toimimiseks välist abi. Nagu Kreeka riik, ei suuda ka Võru omavalitsus koguda oma inimestelt nii suurt maksutulu, et oleks võimalik pakkuda rahuldavas kvaliteedis avalikke teenuseid.
Mõnevõrra lohutav on seejuures teada, et tegelikult on enamik Eesti omavalitsusi Võruga võrreldavas olukorras ehk siis enamik Eestimaast on Mõisa mõistes üks paras „Kreeka“.
Tänavu kulutab riik ülalpeetavate omavalitsuste doteerimiseks 72,3 miljonit eurot. Võrreldes Kreekale ja teistele euroriikidele antud vekslitega on see raha muidugi köömes, ent maksumaksjal on siiski õigus küsida: mida peaks ette võtma, et Võru linn ja teised doteeritavad omavalitsused ise endaga toime tuleks? Ent küsida võib ka teisiti: kas Eesti perifeersed piirkonnad peavadki tingimata ise kõigega hakkama saama?
Omavalitsuse majandusliku edukuse võtmeks on ettevõtluse olemasolu. Mida rohkem on vallas või linnas ettevõtteid, töökohti ja mida paremad on palgad, seda rikkam on omavalitsus ning seda parema kvaliteediga on avalik teenus. Seega tuleks edu saavutamiseks iga hinna eest meelitada ligi ettevõtteid.
Võru linn kui regionaalne keskus peakski sellega tegelema ja katsuma edu saavutada, nagu ka teised doteeritavad keskused, näiteks Viljandi, Valga, Tartu, Pärnu, Narva, Rakvere. Ent seejuures tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et mitte kõigil Eesti omavalitsustel pole eeldusi ettevõtluse arendamisel nii suurt edu saavutada, nagu Jüri Mõisa paljukiidetud Tallinnal.
Võtame näiteks Meremäe valla, mis pealinnast vaadates asub veel rohkem kagus kui Võru seda on. Eesti kagunurka, vastu küllaltki kinnist piiri surutud valla võime investoreid meelitada on üpris nullilähedane. Isegi kui valitsus viiks läbi nii haldus- kui riigireformi, ei muutuks vallavalitsuse koondamise järel see kant ei jõukamaks ega investorile atraktiivsemaks.
Paradokssaalsel moel võib see aga olla isegi hea, et meil on Eestis vaeseid ja majanduslikus mõttes jätkusuutmatuid kante, kuhu progress täiskäigul sisse ei kihuta. Muidugi on nende omavalitsuste ülalpidamine kulukas, ent samas esindavad need pisut mahajäänud kohad midagi, mis eesrindlikes kohtades käest kipub käest kaduma.
Öeldakse, et London pole enam Inglise linn ja Pariisis ei kohta kuigi palju prantsuspärast. Niisamuti ei peegelda Eestimaa elu-olu Tallinna vanalinna turistilõksud ega kesklinna kaubanduskeskused, nagu ei saa Eesti külaelu kohta aimu, kui jalutada Tallinna veerde püstitatud pilpaküla tanumal. Eestimaa juured on külas ja väikelinnas, mis polegi kunagi rikkad olnud.
Ma olen kaugel arvamusest, et äritegevus tulekski koondada põhjarannikule ja meie siin Kagus peaksime kandma pastlaid ja rahvariideid, olles valmis hüüatama welcome!, kui turismibuss läbi sõidab. Ent samas ei jääks Eestimaast kuigi palju järele, kui vallakeskused ja väikelinnad tippida täis plekist tootmishooneid kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
Tähtis on see, et meie mõtteruumis ei pääseks valitsema arvamus, et kedagi peetakse kellegi arvelt üleval, et asised tallinlased maksavad lisaks Tallinna televisioonile kinni ka tartlaste ja võrukate lõbu asfalteerida sõiduteid ja pidada oma linnavalitsust.
Eesti on mereriik, mis tähendab, et sadamas teenitavat tulu tulebki kogu riigiga jagada. Sestap tuleb tallinlastel leppida teadmisega, et nad jäävad ka tulevikus muud Eestit majanduslikult ülal pidama, ilma et lõunaeestlased selle eest suurt kummardust teeksid. Aga uskuge, kui ühel hetkel õnnestub meil ka idasuunal äri käima lükata, siis pole ka setudel kahju kogutavat vara teistega jagada.
Ilmunud 25. juulil 2012. Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
